Kuidas Viisk, Põis ja Õlekõrs ei-ga ei leppinud

Aprill pidi algama sportlikult: esimesel nädalavahetusel AllaDina trennid, järgmisel Edouardi laager ja nädala sees Hannoga hüppekad. Hakkasime end varakult presenteerimisvormi ajama, ei saa ju lödina spetside ette minna. Korraldasime hommikupooliku skinnydega: herdel, kast, rombidega harkjalg, ujumismadratsist "veekraav", improviseeritud seanina. Laiuselt kolmandik kuni pool tavalisest, ehk et kohati pidi varbaid koomale tõmbama, et lippe või pukke pikali ei ajaks. Üks tavamõõtudes takistus oli ka, rippuv päike. Varem on ikka vastupidi olnud, üks ebatavaline teiste seas. Isegi kes-õigele-triibule-pihta-ei-saa-on-jobu mängu ei saanud mängida, sest triipe oli liiga vähe. Hobuste hirme ära arvata on nii keeruline, seanina pidi olema koll, aga kõik tulid seda nagu eimiskit. Kõige keerulisem, nagu alati, oli iseendaga hakkama saamine. Kuni kehamällu pole veel jäänud, peab aina kordama: käed alla, jalad ümber, ülakeha püstisemaks enne tõket, pöörded läbi sõita, EI TÕSTA HÜPPEL KÄSI!, jäta ruumi enne takistust edasi sõita või tagasi võtta jne. Olen vahel kahelnud, et kas mõnda trenni minna, sest äkki ma pole hetkel piisavalt hea, aga... sellepärast ju peabki minema, et tahaks parem olla. Võibolla ehk täiuslikud võivad lõpuks treenimise lõpetada. Pole veel selliseid kohanud, aga ehk võivad!

Allaga triikisime muuhulgas seda kõige raskemat harjutust: tribüünipoolne otsasein. Sõitsin nurka sisse, tegin sujuva peatuse. Jätkates keerasin kätega hobust veerandi pöörde jagu ja traavisime hoogsalt minema. Pean jälgima, et enda peale ei tiri, vaid kannan hobust enda ees nagu kaussi (jah, endiselt). Mõtlen, et luban tal galopis üles hüpata enda alt. Suulist võin liigutada, et järele annaks, aga mitte tirida enda peale. Edasi ainult jalaga, mitte kogu kehaga. Sääretamisel üks jalg ajab edasi, teine küljele. Enne keskmist äratan nurgas tagumendi ja korjan energiat, siis keeran kaela õigesse suunda, kõrgem asend, ja luban minna. Toetun päkaga jalusele, mitte ei suru niiväga kontsa alla, muidu reis jäigastub, vaid pigem tald horisontaalselt, maaga paralleelis. Ja-jaa, me kõik teame neid jutte, aga Alla torgib just õigest kohast õigel hetkel ja kui vähegi suudad kuulata ja kaasa teha, võid tunda -- kasvõi korraks -- me hõljume! 

Esmaspil kaevasime jälle. L loopis pool mäge teise poole otsa, ma tassisin eelmise korra hunniku sinnasamma otsa ja kõrvaldasin umbpuude puhmaid rekatiga (reha vikati rollis) kahelt künkalt, E silus pinda, külvas muru ja toestas üles-alla hüppe ääre. Rahmeldasime üle kahe tunni ja väga äge sai. Loodetavasti ei tallata laiaks, enne kui valmis küpseb. Muru on ümberringi küll rikutud, sest mingid hoolimatud on kabjaaugud sisse uuristanud, kui veel ei kandnud üldse. Blääh. E töömuusika röövis autol akust viimse kui vaba elektroni ja käima enam ei saanud. Vedasin ta poolde nõkku ära, enne kui auto jälle silmad lahti tegi. 

[ma tavaliselt ei kasuta pilte, mis juba kusagil üles pandud on, aga see E pildistatud kombo tuli ekstra naljakas välja ja noh... me oleme ikka sigauhked selle ehitise üle ka :p]

Rahvas on õue sõitma kolinud. Kõik on hall ja tolmune, kevad pole veel päris läbi murdnud. Karva lendab peotäite kaupa, osa liimib end  mulle pusa külge. Homme peame sees hüppama, sest mõnel on veel sisehooaja võistlusi ees. Kahju, nii kõrini on sest karbis kügelemisest juba. Huvitav lugu on igasuguste väljaütlemistega, need hakkavad ka külge nagu kevadised karvad. Ükskord Kiva trennis tegime ükshaaval pikemaid harjutusi ja kuna meid juhtumisi 4 oli, siis oma korra ootamine võttis terve igaviku. Lisaks veel see, et eelmine trenn oli algusega hilinenud ja ka meie oma lükkus veidi edasi, aga järgmised ilmusid nihet arvestamata -- meile jäi igatahes väga väheks, saime poole vähem kombinatsioone hüpata kui teised. Sai siis seda tunnet ka sõnades väljendatud talli vahel. Tulemus: nüüd on meid inimpõlguriteks tembeldatud, kes teistega koos sõitma ei ole nõus. Mõnna.

Peab sügavkülma tühjaks lükkama. Kaks kalapead ja pooleaastased krevetid. No mis ma teen nende peadega, kõht on tühi, aga nemad jõllitavad otsa. Siis tulebki pea kiirelt otsast ära ja läheb kappi, et ehk teen ta'ga pärast midagi. Aga ei tee. Krevette ei tunne ma üldse, need tõi laste vanema. Need ju vaatavad ka otsa ja sisu on neil lootusetult vähe. How about no. Kunagisest porrulahvandusest on ka veel pakike alles. See läheb porganditega koos ujuma. Lehttaigen kerib end porgandi-muna segu ümber. Kevadveed valla! Uskupersematu (laenatud sõnavara), kui palju jääd ühte kappi mahub (ürgvana Snaige, ülemine jäine osa alumisest eraldatud ainult jääkambri metallist põhjaga).

Edi laager ajab elevile, pakime varakult osa kraami autosse ära, sest kraami on Palju. TS ja KS sadulad, eraldi krossi jaoks turvavest ja kaitsmed, mitmekordsed trenniriided, sest ligedana on jama oodata oma järgmist korda, hobusele söödad ja joodad, ämbrid ja toredused. Kui võistlustele minnes on nimekiri poolteist tulpa pikk, siis nüüd on 3, pisim duud tuleb ka ju kaasa vedada ja lisaks ühel ööl 70km kaugusel sünnipäeval ära käia. Noh, saame hakkama! Isa on ka juba lapsehoidjaks ära räägitud ja üks lastest trennist puuduma lubatud, et õigel ajal minema saaksime. Juba on ukselink peos, et õhinal talli tormata, kui saabub teade: jääb ära. ÜRITUS JÄÄB ÄRA. Šokk, viha, lein jne, mis need tavalised reaktsioonid ongi, tulevad kallale. Kõik mokas. Mis nüüd? Mõne tunniga jõuame arusaamisele, et asendustegevused ei kõlba ja... lendame ikkagi peale! Mis sest, et üritust ei ole, aga meie ju ometi oleme! Kolmetulbaline nimekiri kahaneb kahepooleseks, KS kraam jääb koju. Sellega sõidame hoopis samal õhtul kõik korra skeemi läbi.

Laupäeval pakkisime kabjalised kokku ja asusime hanereas teele. Koordis polnud kedagi. Uksed-aknad lukus, ainult koer haukus tallis. Võinoh, vist oli koer, sest me läbi ukse ju ei näinud. Saime enda käsutusse mõisatalli. Pärast mõningaid jõu ja ilu numbreid oligi aeg hobused täis varustada ja maastikku rünnata. Ei jõudnud veel möhhigi teha, kui juba olid kasepalgid kõhu alt viuhti läbi. Raivo saatis meid muudkui küngastest üles ja alla, üle palkide ja juustukookide ja erineva suurusega trakehnerite. Hobused olid avarusest elevil ja kappasid mõnuga. Eelmisest aastast oli nii palju külge jäänud, et isegi veidi keerulisemad kombinatsioonid tulid hästi välja. Kas peab üldse mainima, et kogu nali meil suud kõrvuni vedas? 

Rivistasime oma troika talli ette üles. Pasa näitas keelt ja Draakon pani jooksu. Tal ei saa lihtsalt kunagi küllalt. Oleks veel vabalt ühe-kaks krossitiiru otsa pannud. Kangutasime aknad lahti, söötsime-jootsime-kasisime hobuseid ja kadestasime veidi iseennast. E ja L pidid minema E vanemate juurde pidulikule vastuvõtule (hoolitsuse ja jäätise lahkelt vastu võtmine) ja mul tuli üles otsida sünnipäev. Aga enne tuli oma kallis vara luku taha panna.

Pöörasime suurt võtit nii et silmad punnis, aga üle poole tiiru ei tulnud kuidagi välja, kuigi lukusüsteem oli imelihtne. L pakkus välja, et uurib luku hingeelu seestpoolt. Panimegi L hobuste poole kinni.

"Aga ma ei näe midagi"

"Aga pane siis tuli põlema"

 Ja lukku ta sai.

Sünnipäeva leidmine pidi olema kukepea. Sõita teed nr 5 pidi ja siis umbes sama palju teed nr 24 pidi. Ei hakanud abivahendeidki välja otsima. Otse loomulikult eksisin ära. Õnneks. Sest minu saabumise ajaks oli sünnipäevalapseteemaline viktoriin lõppemas. Need olid seal nii keerulised küsimused, et ma poleks endagi kohta neile vastuseid teadnud. Mõned vanad tuttavad olid ka ilusti kohale tulnud ja lobisesime poole hommikuni. Sain tunnikese magada ja oligi aeg talli tagasi põrutada. Krabasin paar täidetud muna kaasa ja enam ära ei eksinud. 

Pasa nina paistis akna vahelt. Hobused olid korralikult puhata saanud (küljed saepurused) ja keksisid uste juures, et välja saada. Läksimegi niisama jalutama, läbi krossimaailma peaaegu Roosna-Allikule välja. Päris jahe oli.

 

Kuna me juba niimoodi kohapeal olime, käisime hirmsamaid takistusi lähemalt uurimas. Nurk aia ääres tundus jube kitsas ja terav ots on sel ju väljapoole, mis teeb talle pihta saamise veel raskemaks. "Getlini takistuse" juures ainult ohkasime -- meie ponid seda veel niipea proovima ei hakka. Sügav auk, mille põhjast paas vastu vahib, ja selle taga kõrge hekk. Seda juba enam kohapealt ei hüppa. Kuigi see pole päris võimatu -- just hiljuti nägin videot, kus hobune taolise augu põhja ronis ja ikkagi ilusti välja hüppas.

Kuna järgmise trennini oli veel aega, käisime vahepeal bensukas ennast soojaga tankimas. Kakao! Letitüdruk oli nagu energiapall, aina sädistas ja juhatas vägesid. Siis oli koosoleku aeg. Tekkis uus komitee ja otsustati asju. Hoovi hakkasid kogunema treilerid. Kus on, sinna tuleb. Eriti neid, kes peagi Poola võistlema lähevad. Lõunaks oli krossiala rahvast täis. Raul ja Raivo hakkasid rahvast kohtadesse saatma. Pärast lühikest sissejuhatust saadeti meid meetrisse. Ja -- üllatus-üllatus -- sinna mahtus ka hommikul imetletud majaäärne nurgake. L-P tegid eeskujuliku avapaugu nagu möödaminnes. Minu hobusele kasvasid äkki jälle juured alla, liiga lohakalt läksin peale. Paar volti ravisid hobuse sirgeks ja edasi oli jälle lihtne. Angaar-alla-kraav-üles-maja. Viuhti! Kõige lõpuks saime proovida päris veega kraavi. Pean vaatama ette või kasvõi üles, muidu oleme hobusega mõlemad seal kraavi otsas kägaras. Ja siis tuli lõpp. Õnnelik selline. See lõpp ei ole muidugi kunagi lõpp, vaid järgneb mahajahutamine, kokkupakkimine, boksirookimine, treileri haakimine, hobuse laadimine, maalt vanaisa juurest saabunud laste autosse pakkimine, headaegatamine, kojusõit, Ärkvel Püsimine, maha laadimine, veel koristamist, söötmist, puhastamist, pakkimist, kojusõit ja lössivajumine. Ja ka see ei ole veel lõpp. Lõppes kõigest üks järjekordne suurepärane supertore imeline seiklus viimase peal seltskonnaga. Homme on jälle päev. Pooleldi mahamagatud selline, aga midagi ikka.