Tuesday, August 31, 2021

Pooleks

Nädal aega kannatusi veel, siis algab puhkus. Hääl on juba mitu päeva kadunud olnud ja kuna vait olla ei saa/oska, siis ta ka ei taastu. Olümpial tegid britid 3V-s ülikõva tiimikulla ja individuaalselt võitis Julia Krajewski. Varem polegi naised võitnud, kuigi poti ümber ohtralt hiilinud küll. Mis, kõigekuulsama Ingridi vigastuse tõttu Julia üldse (vist?) löögile pääseski ja vaat veel kuidas. Chipmunki-draama (takistus kukkus õnnetust ärahoidvalt alla siis, kui hobune oli sealt juba mitme sammu kaugusel) oli ja Jeti draama :( ka.

Viskasin hunniku raha suulisesobitaja pihta. Proovis umbes 5 varianti ja oligi tõepoolest suur erinevus, mismoodi see ratsutamisele mõjus. Ma lõpuni müüdud pole, et ideaalvariant tuli, aga väljavalitu andis hulga stabiilsema kontakti ja hobune tõstis end eest kõrgemale. Ühe eest aga tõmbus sootuks rulli ja oli kurigi, kuigi silma järgi ei oska öelda, mis seal nii erilist oli. Järgmine päev oli kohe põnev proovima minna, aga Hanno ei tulnudki ja teiste järel ootamine võttis nii kaua aega, et jõudsin juba ära unustada, et miks üldse ratsutatakse. Üsna jama kontakt oli ka, kuigi kael oli rõõmuga kõrges nagu eilegi... aga täna siis jõllitamas risuhunniku mootorsaagimist. See aasta on üldse kõik maru agarad risukoristajad äkki. Enne vedelesid roikad rahuga mitu aastat, kellelgi polnud vaja neid. Onu teeb tööd igaks juhuks teisel pool hunnikut, ju kardab aktivistide rünnakut. Ise nad norisid tüli, eelmine katse oli kevade kandis, kui loomadel olid kutsikad ja lindudel pesitsemine pooleli. 

Pärast kolme ala võib olümpiaga juba rahule jääda. Nii 3V kui TS võitsid kolmevõistlejad. Kolmest alast kaks võitsid naised. Iga ala tipus olid imelised sõidud. Mõni hobune nägi välja kui poniklubi ponku, aga medalid tassisid auga koju (nt Pumpkin ja All In). Hobueestlastestele sai kaasa elada ja... Kui sakslased olid KS ja britid 3V kunnid, siis rootslased tegid TS-is imet. Kuuest teise vooru puhtast sõidust 3 oli nende jagu ja ka ümberhüpped olid puhtad. Ja siis et nende 2 parimat olid raudadeta hobused. See oli nii ootamatu, aga ometi ülimalt äge, et ei läinudki veel 20 aastat, enne kui kõige tipum tipp ära julgeb proovida. Nii palju tervislikum, lihtsam ja õigem oleks juba ammu see vanaaegne naelutamine ära lõpetada. Pealegi osatakse hobustelegi vajadusel eemaldatavaid jalanõusid teha, aga harjumuse/mugavuse/hoolimatuse jõud on võimas. 

Näis, kuidas homme saapad jalga saab. Mul kipuvad sinna ämblikud sisse kolima. Kapi-koibikul olid lapsed ja need aina trügivad kordamööda pikkadesse ja poolsaabastesse, oleneb, kummaga ma paar hetke ei ratsuta. Või tegelikult ei olenegi, nad kolivad kohe sisse niipea kui trenn läbi. Pooleldi läbipaistvad sellised ja jube järjepidevad.

Tartu on rahvast täis. Tartuffiks liitusin ma ka, kuigi midagi vaatan ilmselt veebikinost. Ja viisin lapse batuudikeskusse sünnipäevale. Ise seekord ei jäänud, käisin hoopis hobust kordetamas, kuna vihmasajus näis olevat väike paus. Tallis on tühjenemiskuur. See jalgadega hääletamise värk. Kõige ekstreemsemal juhul tehti lausa oma koju hobupidamise võimalus, suure väliväljakuga ja puha (noh!).

Väike tont hakkas ükspäev rääkima, et uut beyblade'i on vaja. Ise oli kuu aega tagasi sünnipäeval 2 uut saanud. Uurima hakates  tuli välja, et oli vurrid õue sõbrale mängida viinud. Ei tea mismoodi see siis veel mängib, et tükid taga? Selgus, et oli teinud vurridele teste. Üks oli olnud tugevustest. See oli olnud kõrgelt kukkumisega. Kui kõrgelt siis? Noh, kolmandalt korruselt asfaldile. Ei olevat testi läbinud.

Ebaõiglane see TS tiimivärk oma vahetustega, aga vähemalt said rootsid oma kulla kätte. Kõik kvalifikatsioonid, individuaalsed ja meeskonnasõidud, ümberhüpped mõlemas -- kolme peale ainult 2 latti alla! Oleksid kulda juba pärast teist individuaalset janti kuhjaga väärt olnud.

Ootasin Kosele regamisega, kuna tahtsin enne ikka ära katsetada, kuidas see meeter umbes on. Kosel on rajad püsti, sinna enam ei saanud, seega Niitvälja. Jube tüütu pikk sõit sinna ja veel tüütumad ringristmikud, aga kohale me saime ja katsed algasid. Võtsime käimasaamiseks lihtsamaid liine ja otsa mõni väljakutset pakkuv. Hobusel oli algul jube hoog sees, pani korralikult rongi. Saime siiski täitsa talutavalt roolitud neid dog-lege ja allahüppeid. Vasakule pööramine oli ikkagi raske, aga sellega annab tööd teha. Kargasime põhilist jokkerit -- nurka --  ka, sellist päris suurt kobakat. Sellel kippus jõuhüppeid tegema, aga hoogu ka nagu üles ei jõudnud enne võtta. Ja kitsast sai kenasti üle ja siis ootasime oma viimast tiiru, mul ratse pikk ja vahtisin niisama ringi, kui ühtäkki hobune spurtis alt vastassuunas.  Jäin liikumisest kõvasti maha, reisisin veel tükk aega kusagil kaugel sadulast ja hobuse hoog aina suurenes. Enam siit tagasi ei roni, mõtlesin, ja lasksin lahti. Siis oli see kukkumise pauk ja lootus, et hobuse jalgadega pihta ei saa. Kontroll: pea - terve, jalad - terved, käed - üks liikus ja teine vedeles mu kõrval mingis veidras asendis. Proovisin teda liigutada, ta ei teinud väljagi ja mängis sülti. Tõusin ettevaatlikult istuli - käsi hakkas tõmblema, tegi haake. Selge, tuli liigesest välja. Paneks tagasi? Ta nagu ise vahepeal üritas, aga kuidas see käib? Ootasin kiirabi. Nad otsisid meid hirmus kaua, kuna Niitvälja-nimelisi asutusi oli sealkandis mitu. Paldiskist tuldi, lähemad ekipaažid olid olnud hõivatud. Pärast mu ülekere putukamürgiga töötlemist viskas onu silma peale ja ütles, et õlavarreluu murd. Nojah, sellest siis see veider nurk mu õla all... Pärast kolme miljonit aega ootamist, röntgenit, kiirkipsi ja veelkord röntgenit võeti vered ja topiti pulk ninna. Nüüd ootan jälle, et kusagilt ilmuks müstiline ortopeed. Kell on pool 11 õhtul. Kas ta ikka tuleb üldse? Praegu ei taha liigutada, kuna luuotsad krudisevad üksteise vastu ebameeldivalt ja mul on tunne, et ülemine käeosa üritab tõusta, aga alumine ei tule. Nagu liigutaks kätt tihkes vees, aga näha on, et ta päriselt ei liigu. Vahel tulevad kurbusehood ja siis nutan ja nuuskan nina. Ja ootan. Üllatus-üllatus, natuke enne südaööd võeti mind ette. Tuhat aega sättisid mu väheseid värke ja lugesid taskus rahasid üle, opisaalis oldi pahased, et see inventuur võttis terve tunni. Juba oli ootel üks lahtine luumurd. Nüüd ma olen Terminaator, metallkäega. 











Seega Kose jääb ära mu jaoks. Vähemalt sain teada, et võinuks peale minna küll.

See lugu algas "nädal aega kannatusi veel...", aga tegelikkuses just siis need piinad algasid. Valuvaba asendit pole. See tunne, kui tuigud väsimusest, aga pikali minna ei saa, sest valus. Ma ei saa isegi aru, kas õlg üldse liigeses püsib, seal miskit logiseb korralikult ja lõhub valutada. küünarnuki kant on rämedalt paistes. Ja mul on mõne tunni pärast hambaarst.

Kaugelt vaadates ei paista asi üldse hull. Mingit megakipsi pole, ainult 1 pehme ortoos, mis üsna palju liikumisvabadust annab. Näpud töötavad ja ringi saan vabalt liikuda. Ainult siis see pidev näriv valu ja korralik paistetus.  Ja et katki. Ja alles teine päev taastumisest, mis kestab 2 ja pool kuud. Kui hästi läheb. Ülehomme võib pessu minna, seni haisen.

Neljas päev. Öö oli lühike ja piinarikas. Ainult tunni sain jutti magada, isegi valuvaigisti ei aidanud enam. Päeva edenedes midagi ei parane. Küünarnukipiirkond on kohutavalt kuum ja paistes. Võtsin plaastrid maha -- õmbluste juurest on nahk pingule tõmmatud. Nagu lõkkesse visatud sardell. Valutuid asendeid endiselt pole. Vaatasin päev otsa olümpiasõite järele, pea käib ringi. Huvitav, et peatus-taandamine mõne jaoks nii raske oli.

5. päev. Hakkavad tekkima hetked, kui ei tunne midagi. Ah kui mõnus. Käsi läheb lillamaks. Mul on nüüd uus kõige suurem hirm: et keegi hüppab selle katkise käe peale või misiganes põhjusel läheb ta jälle pooleks enne kui terveks saab.

6. päev. Pallasel. Mõnes klassis on tase nii kõrgele tõusnud, et hea sõit ei garanteeri veel midagi. Küll aga tuleks hakata läänevirulaseks ja siis tiitlit jahtida. Rosetid-medalid-muu nodi on tasemel. Päev ise oli täitsa talutav, aga õhtul jälle piinad puha. Paistetus on veel ilgem (kuidas see üldse võimalik on?!), randmeni on nagu kaldale uhutud vaal -- sinine, jäme, ei liigu. Magada tahaks.

7. päev. Kosel krosse vaatamas. Päris palju ilusaid sõite oli. M tegi Supermani, lendas lõpuosas maa kohal mõne meetri. Krossi selle pärast katkestama ei hakatud, järgmine oli juba ammu peal, vaevu 2 tõket enne jõuti lamajad kokku kühveldada ja eemaldada. Tahaks juba hobuse otsa.

8.  päev. Käisime kinos. Sai vähemalt mõneks ajaks unustada... Õhtul jälle tuttav õla- ja (vist) biitsepsivalu. Päeval pole justkui üldse hull, mis tal öösel ometi hakkab?! Dina sõitis skeemi mootorsaaniga, ei saanud keskliinilegi pihta ja kiirustas (khm). Pärast oli pahane, et sai ainult 90%.

9. päev. Puhas piin, päev otsa aina närib, ei mingit rahu. Pärastlõunal midagi nagu rebenes õrnalt ja pärast seda on valu vähem, aga nüüd siis külm ja suriseb. Paistetus annab vähehaaval järele. Teen ettenähtud harjutusi, ainult pooliku käe eemaletogimist kepiga pole veel proovinud.

10. päev. Sain tunnikese magada selili. Kui pagana mõnus tunne oli korraks seljale puhukust saada...! Hind oli pool tundi valulikku taastumist. Muidu sätin ikka poolistukile, kombineerin diivanipatju erineva kalde tekitamiseks, vahel mitu tundi jutti, kuni väsimusest lihtsalt ära vajun. Iga ärkamine on valus. Tööl on kiired ajad -- aga mitte mul. Külmlao-uudised.

11. päev. Sain mitu korda magada, aga ikka sellised tunnised jupid. Unedes olen ka katki, ilmselt siis valu päris välja ei lülitu. Tarbisin rohkelt vedelikke, tasuks õhtul  mitmetunnised krambihood. Vastupidi peaks olema ju. Maskiuudised.

12. päev. Magamatus pidavat sarnaselt purjutamisega mõjuma. Mul oleks siis nagu pool pudelit haljast sees. Sakstes skeemitati, vaatasin pealt ja sain jälle mõneks ajaks unustada. Tähistame päeva kamatordiga.

13.-14. päev. Paistetus on läinud, tunnen jälle küünarnukis liigest ja selle nukke. Magada on ikka keeruline, tunni või pooleteise kaupa kõige rohkem. Näriv valu, mis enam valuvaigistit ei vaja, aga lahedalt olla ka ei luba. Uned on eriti pöörased ja ulmelised. 2 nädalat 10-st peaaegu tehtud.

15. päev. Käisin perearsti juures niite välja võtmas. Panin oma siniroosa süldi lauale ja õde hakkas ette valmistama. Puhastas kõigepealt. Siis oli kõne, arutas järgmise katkisega midagi, tuli tagasi minu juurde ja hakkas puhastama. Kõik umbes neli sissetungipaika kutaseptitas üle. Tuli kõne, veel üks katkine vajas nõu. Laual vedeleval singikesel oli jahe. Õde pääses toru otsast, puhastas niidipusade ümbert. Jõudis tööriistadki pakendist välja koukida enne järgmist kõnet. Singikesel oli juba täitsa külm ja näpud ta küljes hakkasid kangestuma. Kui õde nüüd tagasi tuli, lubas mõnda aega kõnesid mitte vastu võtta. Mu käsi pole enam nagu suitsusink.

16.-18. päev. Magamine on ikka tülikas. Teen harjutusi, sh käe kepiga eemale togimine ette ja kõrvale. Kumbagi pidi olen jõudnud 90 kraadi juurde. Pärast magamist liigub nagu paremini. Vist. Kuidas ta kunagi igale poole jõudma hakkab? Osa lihaseid on puudu ka. Nüüd, kolmanda nädala lõpuks alles hakkab pildile tagasi hiilima biitseps. Seni vahtis niisama, isegi ei tuksatanud mu käskluste peale. Nüüd suudab rippes käe kõikuma saada. Kui aga käsi on mu ees laual, peopesa üleval, siis küünarvars ei tõuse. Vedeleb niisama. Kui pöial on üleval, siis küünarnukist saan kätt liigutada ette-taha ja rusika suudan kokku suruda. Ratsutamiseks ehk minimaalselt piisab?? Pean veel küll vähemalt kuu aega ootama selle kiire asjaga. Leidsin Hiirele ratsutaja, aga kuidas nad sobima hakkavad? Proovisõidul oli Hiireke üliviisakas...  

19.-20. päev. Niikuinii ei saa magada, aga lisaks pole nagu aegagi -- kõik nädalalõpud on olnud üritusi täis. Täitsa tavaline on käia 2 KS vaatamas ja lisaks midagi veel. Selle nv midagiveel oli H tööjuure 30 sünnipäeva tähistamine. Küll need alles oskavad, olgu siis koroona või misiganes. Testid ja passid ja värgid muidugi olid, aga ka 3 muusikalist koosseisu, kellest kõik olid kuulsad (ja Chalice meeldib väga ka), sissejuhatuseks kirve-noa-risti-panni(?!) jm kraami pakku loopimine, vibulaskmine ja odaloopimine, mündivermimine. Ja siis suures välitelgis söömine ja firmateemaline Eesti mäng päris Rohke Debelakiga. Töötajate tänamine muidugi ja naljavideo, tants ja trall ja kõige lõppu isegi ilutulestik (ei jõudnud ära oodata, hommikune pikk autosõit lähenes liiga kiirelt). Ja söögid muidugi... oeh... veeresin vaevu koju.

21.-22. päev. See käsi kaalub justkui 50kg, nii raskelt ripub küljes. Pean veel nädalajagu ortoosi kasutama, siis võib ilma, aga lasen tal üsna tihti juba nüüd niisama tolgendada. Ja siis ta ongi tohutult raske. Mingi paarikümne kraadi jagu jaksan küünarvart tõsta, aga nagu tõmbaks teda läbi vedela mee ja pingutus ajab lausa higistama. Ülehomme algab kool, ühel kolmest täitsa esimest korda. Peaks tähistamiseks ühe kirju koera kokku keerama. Presidendi valimisega ei saadud hakkama, ikka vaja mingeid mänge mängida.

23. päev, kuu viimane. President valiti ikkagi ära. Käisin tallis ka, koogiga, et kukkumisjumalatega sotid sirgeks saaks (haha, olgu, ma pole ebausklik, aga teiste kukkumistest tahaks kooki saada küll, seega on igati aus ise ka panustada). Metsiku kabjad said ka riivitud, ma olin seekord juhendaja rollis. Noorhobuste võidusõit kuulutati välja. Huvitav, kes sinna kuuestesse üldse läheb? Kvalifikatsioon peaks olema neljal, aga 1 neist on Hiireke ja tema sinna rongile ei jõua. Teistest 1 on praegu välismaal ja 1 on SP (aga tihti on pisikese hobuse sees sellevõrra suurem hing).

 

 

Monday, August 2, 2021

Kuumarabandus

Nagu ikka, inimestel on erinevad eelistused. Näiteks mõni tahab ainult platsiääri triikida ja on seepärast hüppajate pihta kuri, kui need latte platsi nurkadesse ei vii, vaid lihtsalt äärtesse, kus nad 10-20cm platsi poole oma otsaga sihivad. Kui nüüd üks seinatriikija ühtäkki hüpata soovis, ootasin pärast trenni huviga, et mis tunnetega ta neid latte kõrbekuumuses ringi lohistab. Aga vot tünks -- läks lihtsalt minema ja jättis teistele (noh, mulle ja trennilastele) korjata.

Külalised käisid ja ühtäkki olid kõik kohad Madiseid täis. Nii palju tõid porgandeid, et kohe mitmeks päevaks muretu. Metsik teeskles, et on jube vahva õppehobune. Jäin täitsa uskuma. 

Tegime metsatiiru, sest kusagil oli vaja see galopp ära sõita. Eksisin lugematu arv kordi ära, aga kuna lapilistel olid laskmispühad, siis oleksime kodutee kindlasti ka GPS-ita leidnud. Paugutasid nagu aastavahetusel seal lasketiirus. Veeaugu otsisime ka üles, kuna jalad vajasid jahutust, aga mingit pikka lõbu seal polnud -- musttuhat parmu laskus meile vaibana peale. Need, kes otse nahale ei pääsenud, parkisid end riietele ja valtrappidele ootama. Juuu-beee. Muidugi hea nali, et seekord ei vajanud hobune mingit veenmist, vaid tiris otse vette. Ega tahtnud sealt enam väljuda, kuigi putukad teda rängalt siplema panid.


Heinasaagil pole viga, nii tundub, või vähemalt on kogus päris suur. Püüdsime trenniks 10 rulli kinni, 5 vasaku ja 5 parema ringiga. Võidu peale muidugi. Täiesti kohutav, mis parmuuputus. Rämedast rämedam. Mingid viis varblasesuurust ründavad korraga, teised passivad läheduses järjekorras. Väiksemad susserdavad sadadena vahel, neid nagu enam eriti ei märkagi. Hobune küll pillub takka üles, aga kõigi peale enam isegi ei jõua. Jubetumalt paks ka praegu pole, küllap lidub päev otsa elu eest. Olustveres pole varasemalt putukapuuduse üle kurtma pidanud, ilmselt läheb nii ka nüüd. Loodetavasti pole nad veeauku valmis saanud, see oleks vinge parmumagnet. Võistlejaid ülemäära palju kokku ei tulnud, ehk oleks tahetud veel madalamat sõita?
Harjutasin jälle juuste ärastamist elektrilise abivahendiga. Inspiratsioon jooksis silme ees, pooled olid ITAd ja teised ESPid. 1-1 pealt läksin ära magama. Ja nüüd ma magangi. Peaaegu. Sest enne veel tõmban vist mõned näputäied 9gagi.

Lõputu kõvakettavõitlus ja ränk palavus, millel lõppu ei paistagi. Plätu andis ka lõpuks alla, aga uusi hankida on üsna keeruline, kui netis ei taha tuhnida ja kohalikus poes on vaid jubedad plännid reas. 

On üsna tavaline enne võistlusi murelik olla, aga seekordne väljareklaamitud 35 soojakraadi lihtsalt ei luba midagi head loota. Öösiti ei saa juba praegu välja magada, aknast õhku ei tule, aga sääski küll. Mis kellani pean ootama, et üldse trenni teha?

Kääk!!! Päev enne on isegi tall täis jõhkraid kõrilõikajaid, hobused on põgenemisest surmväsinud ja tülpinud. Ma ei taha minna homme mitte kusagile.

Ma siiski pakin midagi kokku, aga kinnitan endale, et igal asjal on lõpuks piir. Sõidan hommikul talli ja vaatan siis, kas koju tagasi või mis. Kell pole kaheksagi, aga hobused on juba õue lastud. Kodutallis on võistlused ja hoov on võõraid täis. Kraban ühe halli varjualusest ja tassin ta tuppa puhastusse. Ei tee patse. Vahet pole. Võibolla sõidan kohale ja kohe tühjalt tagasi. 28 sooja on juba, kui ma pole veel kusagile jõudnudki. Olgu, teen need tobedad patsid, aga teen vähe. Tavalise 11-12 asemel 7. Taevas on lootusetult pilvitu. Kohapeal võtame hobuse maha puude vilus. Tohoh, polegi  nii võimatult kuum...? Sooh, misse...? Ai! Ja siis ta hakkas. Halastamatu rünne tiivuliste poolt, need juba kohta ei valinud ja langesid hordidena inimestele ja hobustele. Küsisin kõrval parkivatelt tüdrukutelt, et kas ikka võib redikata (sest 3V-tajad on lootusetud sadistid/masohhistid). Need ütsid, et panid redikaga ja eelmine ka. @#!&€ ma ütlen! Selga kohe ei pannud, aga kaasa võtsin ikka, ja lisaks pudeliga tavalist kraanivett -- see ei kleebi suud kokku. Sammu kuigipalju teha ei saanud, nagu üldse viimastel aegadel, hobune aina vehkis kaelaga, aga skeemi sõitsime ära ja kõige hullem ei saanudki. Vahepeal päikeses praadides oli küll tunne, et süda ei pea niimoodi vastu. Järgmine jupp pidi olema kell 8 õhtul. See tähendas 7 tundi üleliigset praeahju-aega. Boksi mul polnud (100 ööpäeva eest on nagu paljuvõitu...?). Proovisime abilisega algul, et kas suudaksime selle aja kuidagi ära vireleda, hobune nööri otsas. Noh, esiteks otsiks koha, kuhu saaks vaiad maha lüüa ja hobusele nööri ümber tõmmata. Kuna üritus toimus mõisas, siis mingit metsikut koplit kusagilt võtta polnud. Parklaplats aga oli muru poolest vaene ja lennukite poolest silmipimestavalt rikas. Käime siis vähemalt poeski ära? Vaevu 50m teel sinna hobune metsistus, pistis jooksu, tagus vampiiripeletusvõttena tagant ja abiline sai heleda laksu vastu tagumist poolt. Seepeale oli selge, et me ei saa niimoodi hakkama. Laadisime hobuse peale ja... noh, kasvõi sõidame treikuga niisama ringi. Igaks juhuks uurisin, et kuigi ainult ööks oli Kildul boks, et kas saaks ka varem sinna varjuda. Õnneks kildupealik lubaski. Mul pole vist kunagi nii hea meel olnud hobusest lahti saada. Piinad muidugi jätkusid, aga vähemalt mitte surmaohtlikuna. Termomeeter ütles, et 39 on sooja. Kui viimane ala algab 8 õhtul ja tall on sealt 16km ja järgmisel hommikul algab asi 9, siis tuli loobuda ka kojuminekuplaanidest. Liiga pikk sõit ja liiga varajane ärkamine hommikul. Sebisin öömaja. Tegelikult oleks olnud kõige õigem valik lihtne telk, või õigemini selle võrguosa, sest kusagil konditsioneerimata tubades pole niikuinii piisavalt õhku, aga hingata ju nagu tahaks. Pärast autos ja murul vedelemist ja krossikõndimist ja tuhandet tundi ahjus tõime hobuse takistussõiduks tagasi. Kui esimese stardini oli 10min, polnud soojendamas kedagi peale ühe soomlase. Ma ei saanud välkstarti lubada, sest tont on vahel liiga värskena ikka päris tont kohe. Kartis seal krossitõkkeid ja vahtis ringi, isegi juba aias sees kartis liputajat ja põõsaaluseid koolisõiduaia juppe. Parkuuris aga oli vahva, ettevaatlik ja tähelepanelik, päästis ka mõnes raskemas kohas, kui pidi liiga alt välja ronima. Tõusime oma nulliga 15. ->5. Nagu ajalugu on näidanud, vahet pole. Mida kõrgemale 2 alaga jõuame, seda suurem kukkumine krossiga. Kui hobune oli öömajale toimetatud, käisin veelkord krossi läbi. Tegelikult ju täitsa mõistlik ja sõidetav, kui vaid see hobune vähe koostöölisem oleks. Õpilaskodus olid toad umbsed ja õhuvabad. Mul käis toas vähemalt väike aken lahti ja sealt immitses isegi midagi sisse peale Jaagupi karaokejõrina (äkki oli keegi teine?).

Hommikul oli Hiireke hirmus ärev ja üritas isegi poole söögi pealt uksepraost põgeneda. Kuhu ometi? Treikusse kuigi rõõmsalt ei läinud ja järgmine väljapääs oli jälle parmujaamas. Hobune olla pole üldse lihtne. Jälle polnud kedagi madalamaid soojendamas, kui mul hakkas juba poolkiire. Tegin seal kiiret ja aeglast, hüppasin midagi, hobune kaldus muudkui paremale. Nüüd oli eesmärk kõigist asjadest esimese korraga üle saada. Kohe täitsa väga keskendunult ainult üle, olgu see hoog mistahes. Kellagi ei pannud käima, oleks veel viimati tähelepanu ära tirinud. Ja panin baucherid. Ja võtsin madjaka. Ja tõmbasin hobusel näo naerule. Esimesel vingerdas korralikult, aga mujal isegi kuigipalju mitte. Kiirküljendusi ei ühtegi! Kui ka kusagil jooksma lasksin, siis tõmbasin enne tõket varakult hoo maha, et ikka eriti kindel oleks suund. Eks ta muidugi ajas silmi pungi mitmes kohas ja aeglase tempo tõttu ei sattunud sammud alati kuigi hästi, aga igatahes hakkama saime! Esimene põõsareisideta kross! Ja ainult poolteist aastat kulus! Oeh. Ma lootsin seal olla juba eelmisel aastal... Aja eest sain korralikult, aga seda oli ka oodata. Grrrh, küll oli hea tunne lõpetada. Pool teed koju olin koomas ega mäleta sest midagi. Asjade rookimisel selgus, et üks kaitse oli tulnud kaasa teisest margist kui minu oma. Pekk noh. Kodus kestis kõikumine selle ja teise ilma vahel tundide kaupa. Lihtsalt ärkasin ja avastasin end limaloigust, kohe üldse ei püsinud silm lahti. Lapsed olid vahepeal veel võtmeid kaotanud ja mul on tunne, et kellelgi seal väljas on meie võtmeid nüüd rohkem kui meil endil.

[Eelviimasel läks natuke kaugelt lendu. See ja eelmine pilt: Elin]

Keeldun midagi tõsisemat ette võtmast, kui see tobe soe ära ei lähe. Isegi hüppesse ei lähe. Las teised kargavad pealegi seal kõrbes. Ihaste ühepäevasele ka ei lähe... tänase seisuga... Tobe tont, ära unistagi. Tööl kustutasin ühe olulise faili ära, aga see käkk ei töötanud juba enne seda ka. Nüüd siis -- enam ei hakka ka tööle.

Ainult lõputult aega ja karjakaupa nurjunud katseid, aga käima ta läks, see süsteem. SCSI kettaid millegipärast ei vedele üldse iga nurga taga, et saaks nendega vabalt mängida. Ja krokodill-lindilugeja tuleb välja vahetada, ta hammustab suvalisel hetkel lindi lihtsalt pooleks.

Ongi tehtud see klassikokkutulek. Pool rahvast oli kohal. Räägitud lugude põhjal võiks oletada, et käisime eri koolides üldse. Ja kui olin arvanud, et miljoni aasta pärast on ära tundmisega raskusi, siis polnud midagi sellist. Lisaks veel see, et muutused olid pigem paremuse poole... olime vast alles kutsikad neil vanadel piltidel. 

Selle nädala sõidud kurnasid korralikult ära. 2x Eesti teise otsa ja tagasi. Pluss veel ootamatu külaskäik, kus sai näha upwordsi hoopis uut tõlgendust, kuna reeglileht oli kaduma läinud. Sõnad võisid joosta suvalistes suundades, mitte ainult ülalt alla või vasakult paremale. Jälle rohkem võimalusi. Siis oleks olnud ka võimalus korralikult ujuma minna nagu teised. Aga ei, vaatasin lihtsalt pealt, kuidas kõik supivees lõbutsesid. Ja siis jalutasin täies riides vette. Ujumine läheb järjest lihtsamaks, enam ei pea isegi kõigi jäsemetega siputama. Pärast oli küll külm ja märg, aga õnneks laenas 1 meestest kuiva särgigi.

Kose ei teegi vahepealseid klasse, vaid esimene avatud on 100. Noh. Pekk. Aga... no ma saaksin minna ja teha ära KS ja TS. Ja siis jääda krossi harjutama. Või siis isegi algul päriselt proovida, et kui kaugele välja jõuab -- kasvõi esimesest üle?

Tall tahaks peremehe kätt tunda saada. Kõik on nii jäänudki kui alguses tehti ja hooldus on olnud ikka tagantjärele. Õige oleks teha ennetavalt, see hoiaks tegelikult kokku nii rahas kui närvides. Ma tahaks, et:

 * hobustel oleks puhas vesi ja väärtuslik söök. Enamasti süüa/juua on ja isegi regulaarsus on hea. Heina kvaliteet on väga kõikuv, hallitus ja tolm on pidevad külalised. Kaer on lindudele vabalt ligipääsetav, nokivad/kakavad suvalt seal.

* võimalus õues kablutada. Seda saab, kuigi kopleid ei hooldata ja elektrita traadid eriti kinni ei hoia, kui kellelgi rännukihk peale tuleb.

* võimalus liigikaaslastega koos olla. Ka saab, kuigi vahel lastakse uued ette hoiatamata peale ja kui need esimese 5min jooksul midagi ei korralda, jäetaksegi omapead. Ja siis juhtub asju...

* hobusel oleks peavari. Koplis on varjualune ja tall on olemas. Varjualuse 1 tala on pooleks nühitud ja tala alusest turritavad kinnitused välja. Tallis puudub ventilatsioonisüsteem ja lagi hallitab. Saepuru pannakse kokkuhoidlikult ja seegi tundub olevat vineeritöötlusjääkidest, ehk siis liimine. Mu kopsuhoolikust hobune sureb seal mitmel põhjusel tuhat surma.  

Edasi hakkavad juba taolised unistused nagu et võiks olla jalasõbralik(ud) plats(id) ratsutamiseks, pesuboks, hooldusboks, lasipuud õues, valtrapi/tekikuivatuspuud, eelistatult mujal kui sadularuumis, peeglid maneežis,  jne.

Eile oli mingit sorti läbimurre -- või oli see juba kunagi varem toimunud ja eile oli lihtsalt kontroll -- sain Hiirekesega sadulata ja päitsetega S-T-G ära roolitud. Üldse ei läinud närvi ja kui algul aru ei saanud, mis see nöörirool tähendab, kuulas selgitused ära ja hakkas kohe oskama.

Tjahh. Järgmine päev oli täitsa tobe ja metsik, kõik oli uus ja huvitav. Tuulise ilmaga ikka juhtub, aga päevad ja vennad ja ei. Hüppasin korra ka Metsiku selga ja kuna ma seal pole terve igaviku käinud, tundus kontrast veel eriti suur. Sammus aerutab igas suunas, hästi lahtine -- Hiirekest peab muudkui tagant nügima, et üldse kusagile astuks (ta pigem jookseks). Traav on kusagil kaugel all, ei mingit lendu, aga kõrvalt näeb mõnus välja -- Hiirekese oma on seljas toredam kui kõrvalt. Aga kõige suurem erinevus on kontaktis -- see on nii stabiilne ja rahulik ja pehme ja tore, null sodi. Nagu tormiselt merelt oleks tuulevaiksele järvele astunud.

Peame derbytrenniplaane ja kaevame takistusi kõrgest rohust välja, lakime kaste ja valmistame ette planke. Maa on vabaks lõbutsemiseks siiski liiga kõva, peab ettevaatlik olema. Välja on kuulutatud Dina start: 12:57. Kohalikel võistlustel võiks olla telekas, kust vaadata saaks.

Derbytrennis tegi hobune mitu üllatust: hüppas neid ilusti, mida ma ise kahtlesin, ja tegi ootamatu tõrke plangu ees, mis üldse ohtlik välja ei näinud. Siiski on ta tore sõita, järjest lihtsam.

Dina tegi selle ära, enam ei pea muretsema, et mingi jama kuidagi esinemise ära tühistab. Valmis on. Isegi halvasti ei läinud, kuigi 1 suur ja paar väikest viga tuli sisse. Samal ajal toimus üks poolmaratonvõistlus, mis palju küsimusi tekitas. Enamasti selliseid, et miks mõned inimesed teistega nii halvasti käituvad ja ikka puhta nahaga pääsevad.

Õnneks tuli kohe üks parem üritus peale -- Vooreküla orienteerumine. Algul oli ikka suur hämming, et kuidas me üldse midagi üles leidma hakkame, kui kõik punktid metsas tähistatudki pole. Alustuseks tuli lisapunktide võitmiseks läbida viguritega rada (slaalomid ja sättimised). Kaart anti kätte koos stardipauguga. Tavaliselt antakse ikka enne, et jõuaks ka natuke plaani pidada. Punktid olid üsna tihedalt koos ja maa-ala polnud kuigi suur, seega mingit kihutamist poleks nagu pidanud olema. Aga kas mu hobune sest hoolis. Ta polnud nõus sentimeetritki tiimikaaslasest Casast  maha jääma, või ka mõnest muust meeskonnast, kui me nendega kokku juhtusime. Seega ikkagi kihutasime ja pidurdasime vaheldumisi. Vahepeal oli tunne nagu saunas viheldes, aga kuusega ja näkku. Või nagu keeglimäng, meie oma "sportpüssidega" keset teed, eestikad kahte lehte laiali kargamas. Ja 2 korda panin otseses mõttes puusse, kui hobune üritas lompi vältida. Parem põlv sai korraliku obaduse ja käenahk jäi sinna metsa maha. Orienteerumine ise tuli ootamatult hästi välja, kõik asjad leidsime üles ja kohad olid vinged. 1 lõkkeplats oli lausa püstloodis ronimise taga, hobused tegid üllatunud nägu, kui ühtäkki end lakke ronimas leidsid. Kaardivälise lisapunkti võtsime ka. Muidugi kusagil poolepeal selgus, et logimisäpp pole üldse usaldusväärne. Väga raske oli eristada, et kas luges nüüd punkti ära  või mitte. Kompassi ei läinudki tarvis, kuna päike paistis ennastunustavalt. Lõpusirgel sain nagu kivipritsiga näkku (Casa kapjade alt algas), pärast kukkus püksist ka kive välja. Meil oli peaaegu et fotofiniš, ei tahtnud üleaja eest miinuseid saada. Kas nüüd äpiviperuste pärast, aga pärast kokkuaetud punkte ei teadustatudki. Saime edasijõudnute rajal 3. koha, aga paremini ilmselt polekski saanud, sest esimesed olid igivõitjad ja o-ürituste korraldajad. Täiega ägedad auhinnad olid ka ju! 

Olen jälle lömmis kuidagi äkki. Haavad ja sinikad ja see näpp, mis ei paranegi kunagi,... kurgus kriibib ja ilmselt on ka palavik. Isegi kui ma juba 10 magama lähen, ikka enne poolt üht ei lähe asjaks. Ikka on vaja seda telefoni sügada. Ärge pildistage välguga, hüüdis üks võistleja pahaselt. Aga äikesetormi juba ei käsuta, see sähvis edasi ja virutas vihmavalingu ka otsa.