Monday, August 2, 2021

Kuumarabandus

Nagu ikka, inimestel on erinevad eelistused. Näiteks mõni tahab ainult platsiääri triikida ja on seepärast hüppajate pihta kuri, kui need latte platsi nurkadesse ei vii, vaid lihtsalt äärtesse, kus nad 10-20cm platsi poole oma otsaga sihivad. Kui nüüd üks seinatriikija ühtäkki hüpata soovis, ootasin pärast trenni huviga, et mis tunnetega ta neid latte kõrbekuumuses ringi lohistab. Aga vot tünks -- läks lihtsalt minema ja jättis teistele (noh, mulle ja trennilastele) korjata.

Külalised käisid ja ühtäkki olid kõik kohad Madiseid täis. Nii palju tõid porgandeid, et kohe mitmeks päevaks muretu. Metsik teeskles, et on jube vahva õppehobune. Jäin täitsa uskuma. 

Tegime metsatiiru, sest kusagil oli vaja see galopp ära sõita. Eksisin lugematu arv kordi ära, aga kuna lapilistel olid laskmispühad, siis oleksime kodutee kindlasti ka GPS-ita leidnud. Paugutasid nagu aastavahetusel seal lasketiirus. Veeaugu otsisime ka üles, kuna jalad vajasid jahutust, aga mingit pikka lõbu seal polnud -- musttuhat parmu laskus meile vaibana peale. Need, kes otse nahale ei pääsenud, parkisid end riietele ja valtrappidele ootama. Juuu-beee. Muidugi hea nali, et seekord ei vajanud hobune mingit veenmist, vaid tiris otse vette. Ega tahtnud sealt enam väljuda, kuigi putukad teda rängalt siplema panid.


Heinasaagil pole viga, nii tundub, või vähemalt on kogus päris suur. Püüdsime trenniks 10 rulli kinni, 5 vasaku ja 5 parema ringiga. Võidu peale muidugi. Täiesti kohutav, mis parmuuputus. Rämedast rämedam. Mingid viis varblasesuurust ründavad korraga, teised passivad läheduses järjekorras. Väiksemad susserdavad sadadena vahel, neid nagu enam eriti ei märkagi. Hobune küll pillub takka üles, aga kõigi peale enam isegi ei jõua. Jubetumalt paks ka praegu pole, küllap lidub päev otsa elu eest. Olustveres pole varasemalt putukapuuduse üle kurtma pidanud, ilmselt läheb nii ka nüüd. Loodetavasti pole nad veeauku valmis saanud, see oleks vinge parmumagnet. Võistlejaid ülemäära palju kokku ei tulnud, ehk oleks tahetud veel madalamat sõita?
Harjutasin jälle juuste ärastamist elektrilise abivahendiga. Inspiratsioon jooksis silme ees, pooled olid ITAd ja teised ESPid. 1-1 pealt läksin ära magama. Ja nüüd ma magangi. Peaaegu. Sest enne veel tõmban vist mõned näputäied 9gagi.

Lõputu kõvakettavõitlus ja ränk palavus, millel lõppu ei paistagi. Plätu andis ka lõpuks alla, aga uusi hankida on üsna keeruline, kui netis ei taha tuhnida ja kohalikus poes on vaid jubedad plännid reas. 

On üsna tavaline enne võistlusi murelik olla, aga seekordne väljareklaamitud 35 soojakraadi lihtsalt ei luba midagi head loota. Öösiti ei saa juba praegu välja magada, aknast õhku ei tule, aga sääski küll. Mis kellani pean ootama, et üldse trenni teha?

Kääk!!! Päev enne on isegi tall täis jõhkraid kõrilõikajaid, hobused on põgenemisest surmväsinud ja tülpinud. Ma ei taha minna homme mitte kusagile.

Ma siiski pakin midagi kokku, aga kinnitan endale, et igal asjal on lõpuks piir. Sõidan hommikul talli ja vaatan siis, kas koju tagasi või mis. Kell pole kaheksagi, aga hobused on juba õue lastud. Kodutallis on võistlused ja hoov on võõraid täis. Kraban ühe halli varjualusest ja tassin ta tuppa puhastusse. Ei tee patse. Vahet pole. Võibolla sõidan kohale ja kohe tühjalt tagasi. 28 sooja on juba, kui ma pole veel kusagile jõudnudki. Olgu, teen need tobedad patsid, aga teen vähe. Tavalise 11-12 asemel 7. Taevas on lootusetult pilvitu. Kohapeal võtame hobuse maha puude vilus. Tohoh, polegi  nii võimatult kuum...? Sooh, misse...? Ai! Ja siis ta hakkas. Halastamatu rünne tiivuliste poolt, need juba kohta ei valinud ja langesid hordidena inimestele ja hobustele. Küsisin kõrval parkivatelt tüdrukutelt, et kas ikka võib redikata (sest 3V-tajad on lootusetud sadistid/masohhistid). Need ütsid, et panid redikaga ja eelmine ka. @#!&€ ma ütlen! Selga kohe ei pannud, aga kaasa võtsin ikka, ja lisaks pudeliga tavalist kraanivett -- see ei kleebi suud kokku. Sammu kuigipalju teha ei saanud, nagu üldse viimastel aegadel, hobune aina vehkis kaelaga, aga skeemi sõitsime ära ja kõige hullem ei saanudki. Vahepeal päikeses praadides oli küll tunne, et süda ei pea niimoodi vastu. Järgmine jupp pidi olema kell 8 õhtul. See tähendas 7 tundi üleliigset praeahju-aega. Boksi mul polnud (100 ööpäeva eest on nagu paljuvõitu...?). Proovisime abilisega algul, et kas suudaksime selle aja kuidagi ära vireleda, hobune nööri otsas. Noh, esiteks otsiks koha, kuhu saaks vaiad maha lüüa ja hobusele nööri ümber tõmmata. Kuna üritus toimus mõisas, siis mingit metsikut koplit kusagilt võtta polnud. Parklaplats aga oli muru poolest vaene ja lennukite poolest silmipimestavalt rikas. Käime siis vähemalt poeski ära? Vaevu 50m teel sinna hobune metsistus, pistis jooksu, tagus vampiiripeletusvõttena tagant ja abiline sai heleda laksu vastu tagumist poolt. Seepeale oli selge, et me ei saa niimoodi hakkama. Laadisime hobuse peale ja... noh, kasvõi sõidame treikuga niisama ringi. Igaks juhuks uurisin, et kuigi ainult ööks oli Kildul boks, et kas saaks ka varem sinna varjuda. Õnneks kildupealik lubaski. Mul pole vist kunagi nii hea meel olnud hobusest lahti saada. Piinad muidugi jätkusid, aga vähemalt mitte surmaohtlikuna. Termomeeter ütles, et 39 on sooja. Kui viimane ala algab 8 õhtul ja tall on sealt 16km ja järgmisel hommikul algab asi 9, siis tuli loobuda ka kojuminekuplaanidest. Liiga pikk sõit ja liiga varajane ärkamine hommikul. Sebisin öömaja. Tegelikult oleks olnud kõige õigem valik lihtne telk, või õigemini selle võrguosa, sest kusagil konditsioneerimata tubades pole niikuinii piisavalt õhku, aga hingata ju nagu tahaks. Pärast autos ja murul vedelemist ja krossikõndimist ja tuhandet tundi ahjus tõime hobuse takistussõiduks tagasi. Kui esimese stardini oli 10min, polnud soojendamas kedagi peale ühe soomlase. Ma ei saanud välkstarti lubada, sest tont on vahel liiga värskena ikka päris tont kohe. Kartis seal krossitõkkeid ja vahtis ringi, isegi juba aias sees kartis liputajat ja põõsaaluseid koolisõiduaia juppe. Parkuuris aga oli vahva, ettevaatlik ja tähelepanelik, päästis ka mõnes raskemas kohas, kui pidi liiga alt välja ronima. Tõusime oma nulliga 15. ->5. Nagu ajalugu on näidanud, vahet pole. Mida kõrgemale 2 alaga jõuame, seda suurem kukkumine krossiga. Kui hobune oli öömajale toimetatud, käisin veelkord krossi läbi. Tegelikult ju täitsa mõistlik ja sõidetav, kui vaid see hobune vähe koostöölisem oleks. Õpilaskodus olid toad umbsed ja õhuvabad. Mul käis toas vähemalt väike aken lahti ja sealt immitses isegi midagi sisse peale Jaagupi karaokejõrina (äkki oli keegi teine?).

Hommikul oli Hiireke hirmus ärev ja üritas isegi poole söögi pealt uksepraost põgeneda. Kuhu ometi? Treikusse kuigi rõõmsalt ei läinud ja järgmine väljapääs oli jälle parmujaamas. Hobune olla pole üldse lihtne. Jälle polnud kedagi madalamaid soojendamas, kui mul hakkas juba poolkiire. Tegin seal kiiret ja aeglast, hüppasin midagi, hobune kaldus muudkui paremale. Nüüd oli eesmärk kõigist asjadest esimese korraga üle saada. Kohe täitsa väga keskendunult ainult üle, olgu see hoog mistahes. Kellagi ei pannud käima, oleks veel viimati tähelepanu ära tirinud. Ja panin baucherid. Ja võtsin madjaka. Ja tõmbasin hobusel näo naerule. Esimesel vingerdas korralikult, aga mujal isegi kuigipalju mitte. Kiirküljendusi ei ühtegi! Kui ka kusagil jooksma lasksin, siis tõmbasin enne tõket varakult hoo maha, et ikka eriti kindel oleks suund. Eks ta muidugi ajas silmi pungi mitmes kohas ja aeglase tempo tõttu ei sattunud sammud alati kuigi hästi, aga igatahes hakkama saime! Esimene põõsareisideta kross! Ja ainult poolteist aastat kulus! Oeh. Ma lootsin seal olla juba eelmisel aastal... Aja eest sain korralikult, aga seda oli ka oodata. Grrrh, küll oli hea tunne lõpetada. Pool teed koju olin koomas ega mäleta sest midagi. Asjade rookimisel selgus, et üks kaitse oli tulnud kaasa teisest margist kui minu oma. Pekk noh. Kodus kestis kõikumine selle ja teise ilma vahel tundide kaupa. Lihtsalt ärkasin ja avastasin end limaloigust, kohe üldse ei püsinud silm lahti. Lapsed olid vahepeal veel võtmeid kaotanud ja mul on tunne, et kellelgi seal väljas on meie võtmeid nüüd rohkem kui meil endil.

[Eelviimasel läks natuke kaugelt lendu. See ja eelmine pilt: Elin]

Keeldun midagi tõsisemat ette võtmast, kui see tobe soe ära ei lähe. Isegi hüppesse ei lähe. Las teised kargavad pealegi seal kõrbes. Ihaste ühepäevasele ka ei lähe... tänase seisuga... Tobe tont, ära unistagi. Tööl kustutasin ühe olulise faili ära, aga see käkk ei töötanud juba enne seda ka. Nüüd siis -- enam ei hakka ka tööle.

Ainult lõputult aega ja karjakaupa nurjunud katseid, aga käima ta läks, see süsteem. SCSI kettaid millegipärast ei vedele üldse iga nurga taga, et saaks nendega vabalt mängida. Ja krokodill-lindilugeja tuleb välja vahetada, ta hammustab suvalisel hetkel lindi lihtsalt pooleks.

Ongi tehtud see klassikokkutulek. Pool rahvast oli kohal. Räägitud lugude põhjal võiks oletada, et käisime eri koolides üldse. Ja kui olin arvanud, et miljoni aasta pärast on ära tundmisega raskusi, siis polnud midagi sellist. Lisaks veel see, et muutused olid pigem paremuse poole... olime vast alles kutsikad neil vanadel piltidel. 

Selle nädala sõidud kurnasid korralikult ära. 2x Eesti teise otsa ja tagasi. Pluss veel ootamatu külaskäik, kus sai näha upwordsi hoopis uut tõlgendust, kuna reeglileht oli kaduma läinud. Sõnad võisid joosta suvalistes suundades, mitte ainult ülalt alla või vasakult paremale. Jälle rohkem võimalusi. Siis oleks olnud ka võimalus korralikult ujuma minna nagu teised. Aga ei, vaatasin lihtsalt pealt, kuidas kõik supivees lõbutsesid. Ja siis jalutasin täies riides vette. Ujumine läheb järjest lihtsamaks, enam ei pea isegi kõigi jäsemetega siputama. Pärast oli küll külm ja märg, aga õnneks laenas 1 meestest kuiva särgigi.

Kose ei teegi vahepealseid klasse, vaid esimene avatud on 100. Noh. Pekk. Aga... no ma saaksin minna ja teha ära KS ja TS. Ja siis jääda krossi harjutama. Või siis isegi algul päriselt proovida, et kui kaugele välja jõuab -- kasvõi esimesest üle?

Tall tahaks peremehe kätt tunda saada. Kõik on nii jäänudki kui alguses tehti ja hooldus on olnud ikka tagantjärele. Õige oleks teha ennetavalt, see hoiaks tegelikult kokku nii rahas kui närvides. Ma tahaks, et:

 * hobustel oleks puhas vesi ja väärtuslik söök. Enamasti süüa/juua on ja isegi regulaarsus on hea. Heina kvaliteet on väga kõikuv, hallitus ja tolm on pidevad külalised. Kaer on lindudele vabalt ligipääsetav, nokivad/kakavad suvalt seal.

* võimalus õues kablutada. Seda saab, kuigi kopleid ei hooldata ja elektrita traadid eriti kinni ei hoia, kui kellelgi rännukihk peale tuleb.

* võimalus liigikaaslastega koos olla. Ka saab, kuigi vahel lastakse uued ette hoiatamata peale ja kui need esimese 5min jooksul midagi ei korralda, jäetaksegi omapead. Ja siis juhtub asju...

* hobusel oleks peavari. Koplis on varjualune ja tall on olemas. Varjualuse 1 tala on pooleks nühitud ja tala alusest turritavad kinnitused välja. Tallis puudub ventilatsioonisüsteem ja lagi hallitab. Saepuru pannakse kokkuhoidlikult ja seegi tundub olevat vineeritöötlusjääkidest, ehk siis liimine. Mu kopsuhoolikust hobune sureb seal mitmel põhjusel tuhat surma.  

Edasi hakkavad juba taolised unistused nagu et võiks olla jalasõbralik(ud) plats(id) ratsutamiseks, pesuboks, hooldusboks, lasipuud õues, valtrapi/tekikuivatuspuud, eelistatult mujal kui sadularuumis, peeglid maneežis,  jne.

Eile oli mingit sorti läbimurre -- või oli see juba kunagi varem toimunud ja eile oli lihtsalt kontroll -- sain Hiirekesega sadulata ja päitsetega S-T-G ära roolitud. Üldse ei läinud närvi ja kui algul aru ei saanud, mis see nöörirool tähendab, kuulas selgitused ära ja hakkas kohe oskama.

Tjahh. Järgmine päev oli täitsa tobe ja metsik, kõik oli uus ja huvitav. Tuulise ilmaga ikka juhtub, aga päevad ja vennad ja ei. Hüppasin korra ka Metsiku selga ja kuna ma seal pole terve igaviku käinud, tundus kontrast veel eriti suur. Sammus aerutab igas suunas, hästi lahtine -- Hiirekest peab muudkui tagant nügima, et üldse kusagile astuks (ta pigem jookseks). Traav on kusagil kaugel all, ei mingit lendu, aga kõrvalt näeb mõnus välja -- Hiirekese oma on seljas toredam kui kõrvalt. Aga kõige suurem erinevus on kontaktis -- see on nii stabiilne ja rahulik ja pehme ja tore, null sodi. Nagu tormiselt merelt oleks tuulevaiksele järvele astunud.

Peame derbytrenniplaane ja kaevame takistusi kõrgest rohust välja, lakime kaste ja valmistame ette planke. Maa on vabaks lõbutsemiseks siiski liiga kõva, peab ettevaatlik olema. Välja on kuulutatud Dina start: 12:57. Kohalikel võistlustel võiks olla telekas, kust vaadata saaks.

Derbytrennis tegi hobune mitu üllatust: hüppas neid ilusti, mida ma ise kahtlesin, ja tegi ootamatu tõrke plangu ees, mis üldse ohtlik välja ei näinud. Siiski on ta tore sõita, järjest lihtsam.

Dina tegi selle ära, enam ei pea muretsema, et mingi jama kuidagi esinemise ära tühistab. Valmis on. Isegi halvasti ei läinud, kuigi 1 suur ja paar väikest viga tuli sisse. Samal ajal toimus üks poolmaratonvõistlus, mis palju küsimusi tekitas. Enamasti selliseid, et miks mõned inimesed teistega nii halvasti käituvad ja ikka puhta nahaga pääsevad.

Õnneks tuli kohe üks parem üritus peale -- Vooreküla orienteerumine. Algul oli ikka suur hämming, et kuidas me üldse midagi üles leidma hakkame, kui kõik punktid metsas tähistatudki pole. Alustuseks tuli lisapunktide võitmiseks läbida viguritega rada (slaalomid ja sättimised). Kaart anti kätte koos stardipauguga. Tavaliselt antakse ikka enne, et jõuaks ka natuke plaani pidada. Punktid olid üsna tihedalt koos ja maa-ala polnud kuigi suur, seega mingit kihutamist poleks nagu pidanud olema. Aga kas mu hobune sest hoolis. Ta polnud nõus sentimeetritki tiimikaaslasest Casast  maha jääma, või ka mõnest muust meeskonnast, kui me nendega kokku juhtusime. Seega ikkagi kihutasime ja pidurdasime vaheldumisi. Vahepeal oli tunne nagu saunas viheldes, aga kuusega ja näkku. Või nagu keeglimäng, meie oma "sportpüssidega" keset teed, eestikad kahte lehte laiali kargamas. Ja 2 korda panin otseses mõttes puusse, kui hobune üritas lompi vältida. Parem põlv sai korraliku obaduse ja käenahk jäi sinna metsa maha. Orienteerumine ise tuli ootamatult hästi välja, kõik asjad leidsime üles ja kohad olid vinged. 1 lõkkeplats oli lausa püstloodis ronimise taga, hobused tegid üllatunud nägu, kui ühtäkki end lakke ronimas leidsid. Kaardivälise lisapunkti võtsime ka. Muidugi kusagil poolepeal selgus, et logimisäpp pole üldse usaldusväärne. Väga raske oli eristada, et kas luges nüüd punkti ära  või mitte. Kompassi ei läinudki tarvis, kuna päike paistis ennastunustavalt. Lõpusirgel sain nagu kivipritsiga näkku (Casa kapjade alt algas), pärast kukkus püksist ka kive välja. Meil oli peaaegu et fotofiniš, ei tahtnud üleaja eest miinuseid saada. Kas nüüd äpiviperuste pärast, aga pärast kokkuaetud punkte ei teadustatudki. Saime edasijõudnute rajal 3. koha, aga paremini ilmselt polekski saanud, sest esimesed olid igivõitjad ja o-ürituste korraldajad. Täiega ägedad auhinnad olid ka ju! 

Olen jälle lömmis kuidagi äkki. Haavad ja sinikad ja see näpp, mis ei paranegi kunagi,... kurgus kriibib ja ilmselt on ka palavik. Isegi kui ma juba 10 magama lähen, ikka enne poolt üht ei lähe asjaks. Ikka on vaja seda telefoni sügada. Ärge pildistage välguga, hüüdis üks võistleja pahaselt. Aga äikesetormi juba ei käsuta, see sähvis edasi ja virutas vihmavalingu ka otsa.




No comments: