Monday, November 1, 2021

OK-NOKtoober

Füsioteraapiat tehakse väikeste kooli kõrval uues spordihoones. Sinna minnes nägin noorimat koolikut kellegagi koos ümber kooli jooksmas, seletas talle siis, et "emme kolab linna peal".

So-me andmetel tuli veel luumurrulisi lisaks. Võibolla mu fookus on muutunud, aga tundub küll, et kohe kuidagi eriti rohkelt on neid murde see aasta. Aga miks siis? Ma enda puhul võin pakkuda näiteks, et äkki mõjutas midagi see nn long-covid. Olin õnnetuspäeval üsna hingetu, vaevu jaksasin ära lõõtsutada harjutuste vahel, turvavest ka surus eriti agaralt ribisid kokku. Tagantjärele -- loll, et siis natuke vesti krõpsudest lõdvemaks ei lasknud.  

Juhtub imelikke asju, UK-s on kütusejärjekorrad ja -paanika, USA-t ähvardab pankrot, teised ei tule praegu meeldegi. Ise magasin päeva üsna maha, kuigi oleks saanud TIHS-i ülekannet vaadata. Lõpuosaks peaaegu jõudsin kohale, see lühike GP on ikka paras pähkel. Vanasti pandi selliseid kombinatsioone KÜR-i, kui taheti raskusastet tõsta (nt piruett-ühetagalised-piruett keskliinil). 

Rogain algas suurejooneliselt, rebisime punkte plaanitust kiiremini. Seljakotti muidugi polnud, kuna aeg oli pooleks, seetõttu ka vähem tassimist. Ilm oli ka ilus, soe ja päikseline. Kuni ühel hetkel kadus mul parem jalg alt. Pole varem niimoodi lõplikult alla andnud. Enam kõverdada ei saanud teda ja kui sattus kõverasse, ei kandnud üldse. Jõhkralt valus ka, nagu närv oleks kusagile vahele jäänud või... ma ka ei tea. Pidime katkestama hea seisu pealt, tagasi sain küüti, kuna omil jalgel oleks veel mitu tundi komberdanud. Autosõit tagasi möödus pisarakardina taga, nii valus oli. Mis nüüd homme saab?!

Sai varajane ärkamine ja põlvetoe proov, see jala ümber ei mahtunud. Hiireke ja Metsik Setomaale! Kas tõesti pole pühapi varahommikul muud teha kui kusagile piiri äärde metsa sõita? Metsiku ratsanik Õpilane oli öösel ainult paar tundi magada saanud ja teda murdis uni vahepeal mahagi. Kokkulepitud kümne ajal kuigi palju rahvast veel kohal polnudki. Pidid ikka kohe-kohe jõudma. Tulidki, autotäis igasuguseid hobuseid, põhiliselt eestikad. Hobused läksid nöörikoplisse sööma ja olid kohe eluga rahul. Mul kadus jälle jalg ära ja sellisena poleks mingi trikiga sadulasse saanud, aga õnneks andis mõne aja pärast järele. Esimene ülesanne oli teha nöörpäitsed (need pildil ka), millega pidi hobuse kusagile kohale tassima. Töö käigus moondus ülesanne lihtsamaks, kuna enamjaolt kippusid tekkima varsapäitsed ja need poleks kohapeal kellelegi pähe läinud peale Maria koera. Kellel valmis, sai asuda orienteerumisrajale. Aitasin Õpilasel viimased sõlmed paika ajada ja läksime koos, kuigi võistlus oli individuaalne. Pole vaja, et keegi metsavahele üksi kusagile maha sureb. Esimeses punktis anti ülesanne minna 2800m 46 kraadi suunas ja leida üles seal asuv teede ristumine. Punkt tuli registreerida nutilogi äpiga ja see vedas taaskord alt. Kraapisime seal punkti peal kasvõi näpud villi, aga ikka oli ainult teade, et punkt on 10km kaugusel. Puhas vale! Igaks juhuks käisime veel mõned teeristid läbi, kui millegipärast meetrid nii kohutavalt mööda oleksid olnud, aga ei midagi. Eh. Noh. Lähme siis järgmisse punkti Tinaliivale. Oi seal oli äge, 5 ülesannet: slaalom, pall kaenlas; värav, mis tuli avada, läbida ja sulgeda, nööriots kogu aeg peos; kollirada nöörile riputatud õhupallidega, voolikupusaga jalgades,  kiletakistusega; vaenlase pea teibasse ajamine (lillepott, liiva täis); kolm takistust hüppamiseks. Hiireke läbis need kõik mängleva kergusega, isegi lillepott-peast maha robisev liiv  kannatati ära. Uh, aga mida see Metsik teeb? Hakkasin just Õpilast lohutama, et võib ka maast neid ülesandeid lahendada (vähemate punktide eest muidugi), aga ta tegi need kõik eeskujulikult ära! Ainult ühe pulgakese ajas maha, kui seda kohapealt ületas. Isegi õhupallidega nööri alt läks läbi. Mida imet. Lõpuks ometi oli kusagil kasu sellest, et kõigile oma hobustele igasuguste nikerdamiste talumist olen õpetanud. Aga et ka õpilane suutis need naljad ära teha -- oh ma olin üks uhke kanaema. 
[Metsik ja Õpilane vaenlase pead teiba otsas tassimas. See oli mu lemmikpilt sealt, alumine näeb täitsa nooruslik välja ja ülemine püsib positsioonidel. Päris palju ägedaid pilte oli, arvatavasti pildistas Reigo Teervalt, vähemalt Maria postitusest oletasin nii. Tänud :)]
Järgmine punkt oli jälle asimuudi ja meetrite juhatatud. Koha leidsime kiirelt üles, aga ükski maailma näperdamine seda punkti ära ei loginud. Pildistasime siis hoopis. Sealt järgmisse punkti me enam ei jõudnudki, vaid seiklesime ühte ja teist haru pidi üle nähtamatu jõe, vahepeal tagasi viimasesse tuttavasse kohta tulles. Tegelikult oli korraldaja mu liikumist äpis jälginud ja proovinud isegi helistada, et polnuks tarvis õigelt teelt tagasi keerata -- aga ma arvasin, et H on jälle levist väljas ja tema otsijad on mulle suundunud. Mingi tuhande ja poole aja pärast olid hobused juba veidi väsinud, meie ikka eksinud ja otsustasime tagasi minna. Kõige suurem kahju oli sellest, et ei saanudki teisi ülesandeid lahendada -- ka need olid põnevad olnud. Hobustega võis igati rahule jääda, nad olid suurepärased seikluskaaslased, isegi soisel pinnal hiilisid edukalt ringi. Lõpus oli veel püssilaskmine ja muidugi söömine, see osa tuli päris hästi välja. Seega sai nädalavahetus täis ilusa ilmaga ebaõnnestunud orienteerumist. Tagasi mõeldes -- rogaini osa ma ette ei saanudki näha ja kui see jalg kadus, siis kadus, teha polnud midagi. Hobusega variant -- see läks nutilogi äpi ja kehva kaardi nahka. Mittetöötav äpp võttis enesekindluse ära ja kaardi tüüp polnud just parim valik. See oli paberist ja märgised orienteerumiseks sobimatud. Eriliigilised teed olid kõik ühesuguse pidevjoonega tähistatud, aga metsasihid hoopis halli paksu katkendjoonega. Pidasin neid mingiteks maaüksuste piirjoonteks -- noh, põhimõtteliselt nad olidki metsakvartalid -- aga ma ei taibanud millegipärast seda kohe ära. Kõrgusjooni polnud, selle asemel mingid varjutatud mügarad. Paberkaardil polnud neid pärast mõningast nätsutamist kuigi palju nähagi. Noh, järgmine kord ehk paremini. Hooaja lõpuüritus on kahe nädala kaugusel. Selleks ajaks peab välja mõtlema, kellega minna. Kas Metsik peaks vastu selle pikema raja?

Läksin hüppesse, eelmisest korrast oli kaks kuud. Kõrgustesse muidugi ei sihtinud, püsisime alla meetri. Ma seal suurt midagi roolida ei suutnud, hobune tegi ise kõik ära ja mul tuli vaid küüdis püsida (oh ta on ikka nii kuldne).

Algas kümnes nädal pärast kukkumist. Ikka veel on öösiti valus (piirideni liikudes ikka päeviti ka) ja käe liikumisulatus on oluliselt piiratud. Ka jõud pole vist poolenigi taastunud. Igavene ikaldus. Ja siis loed, kuidas ühel ravineb õlavarreluumurd kolme nädalaga. Palju õnne, eksole. Käisin ka konveierülevaatusel Tallinnas. Kirurg sonkis kruviotsapiirkonnas näpuga, ütles, et niisama mingeid juppe välja võtma ei hakata ja pangu ma nüüd täiskoormus peale. 75% ulatuses taastunud, ütles ka. Kõõritasin röntgenpilti ja asjad seal olid kuidagi väändes. Aga ehk ma ainult kujutan ette. Siiski kuulasin kenasti sõna ja läksin käele koormust andma. Proovisin sadulat tõsta ja siis see hüppetrenn muidugi ka. Sees pole suurem asi see ratsutamine, hobuke uppus liivaputru lootusetult ära. Oijeebus, pean homme tööle tagasi minema!
 
Elektriauto on tore küll, aga seda laadimist on ikka tohutult liiga palju trt-tln-trt liinil. Võib ju ka näiteks rikkuriks hakata ja Teslaga ringi sahiseda, siis poleks probleemi, aga kas ma jaksan nii palju lotot mängida -- näkää.

Parem kui sügiseti vihma kätte ei jääks, aga see juhtus jälle. Tundus ju, et kohe läheb see udukas mööda, aga ei. Hobunegi pahurdas ja pakkus vahel kodusuunda või kartis põõsakolle. Sõitsime ühe kiire skeemi ja jätkasime katuse all, aga jälle soojaks saamine andis ennast pikalt oodata. Pärast väänasin pusa varrukast loigutäie vett välja. Metsik läks ööks õue; pimedas polnud nähagi, kas koplikaaslane ikka kohal oli, seepärast keerasime autotuled umbkaudu heinarulli pihta. Sealt vaatas vastu kindlasti rohkem kui 1 paar silmi. Hea, et nii kuiv sügis on olnud, eelmistel aastatel on hobused ammu juba tuppa kolinud selleks ajaks. Metsik on oma kevadiselt äramineku äärelt vapralt tagasi tulnud, ta on jälle ilus, või isegi -- terve suve on olnud. Paar korda olen sinna peale ka sattunud ja ta on ikka imeliselt lihtne sõita. Tundub, et õpilane on suure osa ajast pühendanud hobukallistamise peale, kuna need Metsiku kaelakallid on jube jõuliseks läinud. Hiilib aga ligi, kerib oma kaela ümber ja enne minema ei lase, kui porgand kusagilt välja kukub. Ja siis kerib kohe uuesti.

Tüütan juba iseennast ka selle käe pärast virisemisega, aga no ei lähe kohe kuidagi paremaks. Täna oli ratsutamine ka jälle valusam. Ma pole neid käeharjutusi enam kuigi agaralt teinud, kuna pärast tööd ja trenni jaksan ainult pikali kukkuda. See pole veel sugugi kurnatusest kokku varisemine, vaid teadlik püüd natuke tervislikumalt (pikemalt!) magama hakata. Aga kes siis raamatu ära loeb? Ja ajalehe? See viimane tülitab ainult kuu aega, siis saab jälle rahu.

Köögis sadas sooja vihma. Üleval, kus vahel ponisid karjatatakse, polnud kedagi ukseavamisvõimelist kodus. Tegelikult algas sadu isegi kõrgemalt. Loodetavasti ei kuku lagi alla. Teel talli helistas perearst ja hakkas jõuliselt reklaami tegema ja tallis unustati hobused õue. Ehk siis nagu ikka, kui on sündmused, siis on nad kuhjas koos. Nagu ülejärgmiselgi päeval, kui esmakooliku arenguvestlus ja ühistu koosolek kokku sattusid. Ja siis ma lõikasin minikooliku juuksed lühikeseks. Võibolla peaks tihemini harjutama, sest... ma nüüd pead ei anna, aga vist on paremini ka välja tulnud.

Valimised on läbi, maskid maas. Või mõnel juhul veel kõvemini ees. Arusaadav, et tahetakse vaktsineerima meelitada, aga täisjabur on, kui tõendatult hetkel terve inimene luku taha jääb, aga vahetpolemisseisus teised võivad paberi lehvides kuhu iganes minna.

Hommikul läks väike tont kooli asemel teise tuppa legodega mängima ja hilinemise vältimiseks läks käiku plaan auto. Hüppasin ka peale ja siis tööjuure ukse taga meenus, et võti oli koju jäänud. Võtit ei olnud tahtnud eilsele koosolekule kaasa võtta, aga et ta silma kargaks hommikul, olin ta suure värvilise paela rippu jätnud. Aga see oli kellegi jope taha peitu läinud. Ühel teisel, kes pidi koolireisile minema, olid mõlemad joped sootuks kadunud, vihmakas ja paks. Ja tööl tegi 1 toode muudkui enesetappu ja paha päev oli ka muidugi.

Esmakooliku arenguvestlusel küsiti, kuidas ta omaarust koolis hakkama saab. "Hästi." Aga mis kõige paremini välja  tuleb? No ei olnud arvutamine, lugemine või jooksmine. Oli hoopis "kooliarvutisse sisse logimine". Ega olegi nali, mõnele pidi päris keeruline ülesanne olema, sest kuhu see pisike laps ikka niiväga logima on pidanud. Meie oma on hästi treenitud, praegust kodust parooli "distsipliin"  ei pea enam ammu sõnaraamatust maha spikerdamas käima. Peakski muutma jälle...

On reede. Öösel oli torm ja rahe, aga muretsema ei pidanud üldse, sest hobused olid sees. Loodetavasti on pühapäeval ka üleelatav ilm -- oleme Õpilasega orienteerumisse registreerunud. Lubatakse külma ja märga.

Ecu KS toimuski kõigest vihmast hoolimata. Lõpuks ometi sai see plats parasjagu kastetud, et natukenegi kandma hakata. Järgmise päeva orienteerumiseks oli ilm jälle ilus päikeseline, aga külm siiski, vaevu paar kraadi "sooja". Hommikul sujus kõik nii hästi, et kohe oli selge: mingi jama tuleb. Stardivahed olid nii väikesed, et kui me alles stardimäest alla saime, kihutasid järgmised (tulevased võitjad, 1 neist seejuures Metsiku sugulanegi) meist täishooga mööda ja meie kabjalised põrutasid täiega järele. Me polnud jõudnud veel kaardil tuvastadagi, et kus üldse oleme. Pärast sudisime 20 minutit esimeste punktide vahel, mida enam optimaalselt võtta ei andnud ja aeg oli raisus. Teine ajaraisk tuli 15. juures, kus me punkti üles ei leidnudki. "Teede vaheline ala"?! Seal oli küll selliseid, aga kollast linti mitte. Kaart oli pisikesel paberil ja 1:25000, äkki olid need teed siis kõik ühes hunnikus? Lisaks keeldus nutilogi just seal töötamast, enam ei saanudki svaipida. Liiga palju kulutasime aega, aga mõned punktid krabasime ikkagi juurde,

kuigi oli selge, et õigeks ajaks me üle turbaväljade tagasi ei jõua ja siis tulevad karistuspunktid. Ega ta kerge rada olnud, ikkagi hooaja viimane. Mõnel juhul tundus lausa uskumatu, et rajameister meid just sellisesse kohta ajada tahab -- no näiteks teeradadeta punkt järsul nõlval. See oli nii järsk, et Hiireke ütles 2 korda "ei", kui talle teel alla erinevaid radu pakkusin. Hobustele tundus siiski kogu seiklus meeldivat, need ei tahtnud pärast nöörikoplist koju tullagi -- muru oligi päriselt mujal rohelisem. Järgmise päeva tervisekontrollis olid mõlemad kõbusad, aga puhkepäeva said ikkagi. Nüüd ongi hooaeg igati läbi ja peab hakkama jälle mänge välja mõtlema. Peaks klikkeri hankima. [no küll on lahe, et neid metsaseiklusi keegi pildistab. Hobused sobivad metsa niivõrd hästi, kuidas on üldse võimalik nendega sinna mitte minna?]

Kuidas käsi käib? Ühel üritusel keegi ütles, et ega ta kunagi päriselt käima hakkagi. Mis mõttes?! Järgmine päev läksin tööl trenniruumi varbseina külge rippuma. Võinoh, proovisin minna. Üks käsi siiski ei ulatunud. Kangutasin ta kuidagi jõuga kohale sinna ja hakkasin läbi valu venitama. Nüüd teengi seda 3x päevas ja mulle vähemalt tundub, et abaluu on paremini käima läinud. Vahel ma juba isegi unustan, et vigane olen, aga küll siis jälle valu meelde tuletab. Igatahes ei tunne ma enam, et mingeid tohutuid piiranguid peal oleks.

On reede, 29.okt. Rippusin toru küljes 2 sekundit. Nädal tagasi poleks uskunud, et see võimalik on. Ilm on suvine, 12 kraadi sooja ja vihmavaba. Mahe värk. Tegin midagi elus esimest korda. Kahte asja isegi. Üks oli pimeduses maastikuringil käimine. Lihtsalt et see ilm ja need olud. Alustasime loojangul, lõpetasime tähevalgel. Helkurvestid olid igaks juhuks seljas, aga ühtki sõidukit me ei kohanudki õnneks. Metsik pidi pärast koplisse ööbima minema, aga teist hobust ei ilmunud kusagilt. Läksime asja uurima. Maakivitall oli pilla-palla laiali, tuled põlesid, uksed (sh sadulakuuri oma) lahti, mõnel hobusel fliistekk lahtiselt peal lipendamas. Lapsi ei kusagil.

Koroonauudised paljunevad. Homne harrastajate SMV ikkagi toimub ja rahvast on seal ka palju. Noh, kuniks võimalust... Paljud tuttavad on haigeks jäänud ja paljud ka juba tervenenud. Varsti peaks küll ju suurem osa karjast immuunsed olema, või mis?

Kullo tuli, hüppasime. Nii palav oli, et tegin t-särgi väel. Hobusel ka paks talvekarv peal, ligunes seal. Aga hüppas. Ja oli lihtne. Küll on armas elukas see Hiirekene... Miroslavi öine junniseiklus oli ka pärast. Elu on imelik. 

Uus parool on "koalitsioon". Kütus maksab 1.368€/l.

No comments: