Kohe detsembri esimesel päeval tuli teade, et Larsi laager on tulekul. Jube vahva, aga hobusele tallikohta polegi. Mismoodi siis üldse asju arutatakse või... lihtsalt ilmu kohale ja kao ära, kui tund kukub? Talvel pole kusagil tallis mingit vaba kohta. Edasitagasiks on maa liiga pikk. Njah.
Hiireke igavleb, magab boksis. Silm läks korraks särama, kui sai uut koera nuusutada ja siis ehmuda, kui too tal keelega üle nina limpsas. Edasi lohitas jälle jalgu järele (tegelt ei, aga justkui), kuni veeretasin maneeži hüppepalli. Siis ajas kaela kaarde ja traavis ringipidi ligi. Toksas jalaga ka. Hobujalgpalli tiimis osaleks ta kindlasti, kui selline välja kuulutataks. Maas vedelevad makaronid ei häirinud teda karvavõrdki, sain neid miniparkuurideks kokku mõelda. Vahel on mul niigi süümekad, et ei suuda Hiirele piisavalt huvitavat elu pakkuda, nüüd siis eriti.
Tallinna-tripp oli õnneks kiire. Kuigi põhja pool, oli seal tüki maad soojem. Merel olid uhked tuledes laevad. Vanemad olid veel vanemaks jäänud ja lapsed olid taevasse kasvanud, välja arvatud mõned, kelle sündimise päev kuigi ammu polnud.
Avastasin küüntelt murrutriibud. Kui hobuse kapjadelt on näha, millal roheline värske muru kättesaadavaks sai, siis minul on nagu õnnetuskalender, vasaku käe eriväljaanne. Varem näitasid aega varbaküüned, aga nüüd pole nad mitu aastat enam toiminud -- kas pole olnud rogaini või on jalanõud liiga head olnud. Ja see käsi on ikka valus. Üldse mitte murru kohalt, vaid õlg. Lihased on ka ikka silmnähtavalt väiksemad kui teisel käel, kuigi nad on ka silmnähtavalt suuremad kui 3 kuud tagasi (doktor, siin on midagi korrast ära. selle koha peal peaks olema muskel).Tohutu külm ründas äkki ja elektri hind teeb rekordeid. Isegi nii vingeid rekordeid teeb, et eelmine "megarekord" ületatakse homme kahekordselt. Tööl on nagu botaanikaaed, niiske ja soe.
Hobustel oli selle hooaja esimene külmapüha, kui neid õue ei lastudki, muidu oleks tallis vesi ära jäätunud. Ega nad seal külmas õues midagi peale nägupidi heinas istumise teekski, aga natukene nagu liigutama peaks. Seega sai -25-ses maneežis lõbus tunnike veedetud. Hobune tagus külmast kergelt kägardunud palligi ja nuias selle eest porgandeid, nii et ma pidin selle palli üldse ära peitma. Mul päriselt ju ei kasva käe otsas porgandid. Tegime kiiruse peale käekõrvalist täheajamist ja olin ette sadakindel, et võidan. Aga tutkit! Noh, eks ma pean oma väljakutseid paremini plaanima hakkama. Ma olen nii hea plaanija. Väikese erinevusega, et tegelikult pole. Mis ma üldse jõuludega peale hakkan? Üldse pole aega valmistuda seekord ju.
Ämblikud on mu saabastest ära kolinud. Äkki on ka neil kusagil talvekorter? Riietusruum on öösiti kindlasti väga külm. Ja mõnest kohast ka märg. Nagu mu saapa seest. Eile kui ettevaatlikult sokki liigutasin, et võimalikku ämblikku mitte ehmatada, tundsin näpu otsas midagi eriti märga. Ossu, krt!!! Nuusutasin -- vist siiski mitte. Otse saapa kohal on boileri kraanid. Need ei lekkinud ega midagi, aga maas otse all reetis põrand, et midagi seal vahel siiski toimub. Igatahes pidin vettinud saapaga jäisesse ilma ratsutama minema. Jube mõnus. Väikese erinevusega, et tegelikult mitte eriti.
Kadri oli telekas. Jalutas metsas, katsus puuseent ja oli selline kena rahulik haldjas. Kas kõik puud peavad üldse inimesele kasulikud olema? Ehk on neid vahel hoopis millegi muu jaoks tarvis? Imelik küll, aga selle "millegi muu" rahuldamisega koos juhtub ikkagi ka inimesele kasulik olemine, mis sest et veidi pikemat ahelat pidi.
Meil jalutas korteris suur isane põder. Läks kempsu, istus potile. Mul turgatas kohe, et äkki need väljaulatuvad kehaosad ei mahu õigesse kohta. Nii oligi! Jooksin kähku ämbri järele ja jõudsingi suurema osa sorinast sinna püüda.
Sõitsime õhtul jälle õues, kuna külmast oli alles ainult kuus miinust ja maneež sagijaid täis. Lumega pole üldse pime ka. Kahe allesjäänud laterna all otsis keegi autovõtmeid. Üsna lootusetu ettevõtmine, võibolla ehk tervet platsi rehaga läbi tõmmates leiaks midagi... põhiliselt muidugi külmunud pabulaid. KS platsil olid ühes ääres pikad-paksud lumevaalud, mille läbimine kindlasti paras pingutus oli. Ega me palju sebinudki, pärast sissejuhatavat traavi lihtsalt allüüridevahelisi üleminekuid. Kõige rohkem vist G-S-G, kordamööda kummastki jalast, paari tähevahe tagant vahetades.
Kuna Larsi laagrisse ligi ei pääsenud (no ma arvan nii, sest onu on juba ammu siinmail ja mul pole isegi vastust kirjale), tuleb ise midagi välja mõelda. Külmad on kõhtu veelgi kasvatanud... mõlemal... seega tuleb selle kahandamisega tegeleda. Homsest hakkan rohkem trenni tegema, hahhaa. Igatahes hakkan. Võibolla alles kõige viimase abinõuna kaalun piparkookide söömise lõpetamist. Ei, fuhh, mis, ei!!! Seda küll ei ole.
Külm ei mõju kapjadele hästi, aga käpakesed on ilusad valged küll. Kui nüüd keegi sabaotsa ka hallist valgeks moondaks...! Ilmateatest võib välja lugeda lähenevat poriaega ja kütus on natuke odavam.
Metsik läks jälle ööseks õue, kuna sõber kutsus. Hästi teemasse läheb, väiksel tondil oli kohustuslik kirjandus "12 kuud". Seal aetakse vaenelaps tuisuga õue lilli otsima. Tänapäeva noored ei saa sellest jutust ilmselt midagi aru. Perekoosluseid on ammugi palju segasemaid ja talvel mille iganes sodi kokkutassimine pole üldse võimatu. Maasikaid? Külmutatud või värskeid? Lilli? Milliseid aga soovid.
Njah. Teema jätkus. Tulen töölt koju, keegi hüüab tuisus "Otto!" Palju keerulisem kui lilleleid on hoopis kelltelefoni koju jätnud ja pärast kooli kui õhku haihtunud lapse jaht lumekeeriste vahel. Hea, et enne Hanno trenni ikka leidus üks otsitu sarnane... see oli küll sihuke tigedam ja turris, aga pikkuse poolest nagu õige, kombinesoon ka sarnane.
Mölkkisime sadat poolteist tundi Tartus, mul pea tahvlis kinni. Mõni küsimus oli nii lihtne, et sai vastatud enne läbi lugemistki, mõni teine tahtis nuputamist, sest vahel oli just vaja valesti vastata, et skoor kontrolli all püsiks. Pärast sööki enam kodu kaudu ringi ei viitsinud teha, läksin otse trenni ja kuna maas käia ka ei viitsinud, tuli teksadega ratsutada. Kauboidel tuleb see ilmselt kuidagi loomulikult välja, aga ega ta suurem asi ratsapüks ole, see teksa. Proovisin käteta roolimist, kuna kedagi pealt vaatamas nii hilja enam polnud. Hobuke kipub jooksu pistma, kui jalaga liiga tugevalt vajutan.Tahaks mingi piduri ka selgeks õpetada, aga mis oleks hea märguanne, mis kogemata peale äkki ei tule...? Väikese hoo pealt toimib hästi lihtsalt jalgade jalustest välja võtmine ja veidi ettepoole sirutamine. Seda ma nagu õpetanud pole, aga toimib, Metsikul ka. Talliüüri tõsteti. Teenuseid juurde ei tulnud ega laevalgust.
Kingime Hannole soojendusega kindad, et tal pealt vaadates käed hukka ei läheks. Või noh, tehku nendega mis tahab. See hooaeg on neid külmasid kuidagi ootamatult palju juba olnud. Hobuse otsa ronimisega saaks ka sooja. Hiljemalt teise traaviga peab hakkama hilpe maha loopima, kui just higistamine ei meeldi. Hanno lubas mingi hetk Hiirekese peale minna, aga unustab muudkui saapaid maha, et ei peaks. Niikuinii on meelega. Huvitav oleks ikka, et kas on olnud progressi võrreldes kahe eelmise korraga (on ikka, aga ma olen vertikaalselt limiteeritud... hirm pole veel kusagile kadunud, kujutan muudkui ette, kuidas surnuks kukun).
Nüüdseks on juba mitu ööd olnud, kui käsi enam haiget ei tee või isegi kogu aeg meelde ei tule. Tund aega tagasi täitsin ka ühe selle aasta eesmärgi -- tõmmata vähemalt 1 lõug ja teha kätekõverdus. Veel eile ma kumbagi ei suutnud, kukkusin kummuli. Rippudes treenisin nii, et hüppasin üles ja proovisin võimalikult aeglaselt käed sirgu lasta. Algul kukkusin ikka küll üsna otse alla, aga iga päevaga sain laskumist vähekesejagu pikendada. Arvatavasti on positiivselt mõjunud piparkookimise vähendamine. Ma ikka vohmisin hunnikute kaupa neid (võid panin ka peale, jubedamalt hea) ja lõpuks läksin nii paksuks, et pidin hakkama piirama. Või sai karp tühjaks... nojah -- et siis piirama. Vot.
Hüppekas polnud hea. Ikka see sammu välja tulemine või mitte. Ma ju näen eemalt, et ei mahu, aga ma ei suuda hobust päris omapead jätta ja tal otsustada lasta, ja siis hakkan timmima, mispärast peab onu vahel päris kohapealt kargama. Hea, et ta üldse nõus on niimoodi.
Metsik kolis teise talli. Äkki saab seal paremini hingata. Ma ei suuda teda sellisena taluda. Ei oska seda hobuste keelt ikka nii palju, et aru saada, kas ta ikka jaksab veel. Ei taha ka oodata, kuni ta päris ära kustub ja mingi aja kuidagi vaevu hinges püsib.
Uue kohaga harjumine võtab aega, praegu on kakk vedel ja hirnumist on palju. Hele hääl on Metsikul...
Karupoegpuhh teeb endale reklaami, lubades igale ristsõna lahendajale väikese kingituse anda. Väike tont siis lahendaski, kuigi tahtis nuku asemel baby või barbie suruda, mis karupoja esiti pahhiks tegi. Pärast käis vanema vennaga poes ka ära. Mis said siis? Näitab ette. Neegri said? See pole neeger, see on politseinik!
Isa näitas väiksele tondile ammuste sugulaste pilte. -- Aga miks nad värvilised polnud?
Väga valged jõulud said, palju rohkem enam ei saakski. Tagasiteel pooles öös põikasime Tartust läbi, et Baeri pildistada mingi koolitöö jaoks. Silti pidi ka pildistama, aga seal oli paksul lumel kirjas ainult "VANA BAER" ja all juhis, kuidas seda hääldama peaks. Väike tont proovis lumeinglit teha ja lõi pea vastu maad ära. Lumi on küll paks, aga väga kohev ega kanna.
Tall oli jälle pime ja tühi nagu kell. Maneež oli saboteeritud ja kui kivikorjamisest kõrini sai, läksime hoopis välja sõitma. Oleks väga tagasihoidlik sealset vaadet maagiliseks kutsuda, aga et maagiameeter oli juba ammu küllastuses, imetlesin niisama pilvis taevast, kus ometi siras lõputult tähti ja lumevälja, kus kepslesid vaevu nähtavad metskitsed. Hobune kippus ka kepsutama ja seepärast püüdsin teda kogu aeg tegevuses hoida, ehk siis tiirutasin traavis ja galopis ümber Metsiku, kes oleks ka kapata tahtnud, aga ei saanud tal palju lubada. Mis nüüd sest ratsutamisest saab üldse? Maneežis on kivine liivatolm, seal ei saa õieti sammugi teha (üldse ei aita selgitus, et need pole tegelikult kivid, vaid külmunud savikänkrad). Hakkangi pimedas lume vahel jantima? Ehk alles paari kuu pärast hakkab valgem olema.
Nojah, õues olemegi omadega. Esmalt suur ring ümber heinamaade sissejalutuseks. Kitsed on kadrilli teinud seal, rajamustrid hirmus keerulised. Mõni näidis kihutas eemal ka, seekord oli 6 ja seitsmes leekis veidi hiljem üle põllu neile järele. Kus need kitsed oma kiirusega edetabelis olla võiksid...? Siis traavisime-galoppisime mõnevõrra kontrollitumalt kui eile ja vaatasime tulestikku. Hiir tardus ja tundus pead murdvat, et mida asjast arvata. Kas nüüd hakkabki nii olema, et pudrutame öösiti põllul? Pärast tööd on ikkagi täitsa pime ja platsituledest endiselt pooled rivist väljas. On ikka täiesti eriline aasta olnud oma erijuhtumitega.
Steve tuli teamvieweriga sisse ja hakkas ilmselt teada andma, et tuli. Mina üritasin samal ajal kirjutada "Hi". Steve + Hi tuli siis kokku Shite... Hiljem töötuhinas kirjutas ta "sorry, I'm slow" (tegelt pole üldse). Ma siis tahtsin vastu öelda, et meie oleme palju aeglasemad, aga kuna ülakoma oli keele taga peidus (no vahetame seal ET/EN/SE vahel muudkui), jätsin ta ära ja tuli "were slower". Väga viisaka mulje jätsime kindlasti. Ja me oleme talle hulga õllesid sees.
No kui raske on öelda omikron? Ah? O-mi-kron? Isegi telediktorid leiutavad uusi tähti, omr... Ah olgu, näikse olevat hoopis kogu selle jandi lõppvaatus. Põetakse läbi ja ongi otsas, moel või teisel. Kõigekõrinim juba, aitab nagu või.
Mitu päeva olen jamanud UARTi/ serial communicationiga pooleldi tundmatu seadmega, kes midagi ei taha vastata. Vanad seaded ei tööta, aga võimalik ongi ju, et on mingid uued, mida lihtsalt minuga jagada ei taheta. Üks teine kord on uus aasta ja siis on äkki megakiire ja küllap siis hakkab infot ka tulema. Netis tuhnides sattusin G.B. Shaw ütlusele "The single biggest problem in communication is the illusion that it has taken place." Nii hästi sobis olukorda.
Aasta viimane trenn algas lumel poolhämaras ja lõppes pimedas, kui viimane valgus justkui välja lülitati. Päev hakkab siiski tasapidi ööst tükke võtma ja kunagi tuleb kevad. Ootangi seda. Külmade limiit on juba täis, kuigi talv just alles algas. Metsik hingas täna veel hästi, aga ei julge midagi loota, ootan veel nädala. Uue koha ärevus veel päriselt möödas pole. Kui õues koos sõidame, siis tahab ta ka koos Hiirekesega oma vanasse koju tulla ja puksib M-ile päris hoogsalt vastu, kuni ähvardan ette näidata, kuidas asi käib. Siis võtab M end kokku ja saab ka hakkama.
Rahvas teeb aasta kokkuvõtteid. Mul jäid asjad poolikuks ja sinna ei jõudnud, kuhu plaanisin. Kõike ei saa isegi käe süüks ajada. Võibolla ei tahtnud piisavalt kõvasti?
No comments:
Post a Comment