She

[kaanepildiks Koordi krossi esimene tõke, kus kõik oli veel võimalik. Alasäär ümber hobuse, niipalju kui mu kummist jalad võimaldavad]

***********************************
Tuuleloheilmad kestavad, soe tuleb alles nädala pärast. Ikkagi oli vaja ronida hobukese otsa, kel kaks aastat viimasest ratsutamisest möödas. Ta oli nii kerge ja õrn, üritasin sama olla.

Hiireke pole õrn. Katsed kinnitavad järjest -- kui hoian ratsmed käes ja korraliku kontakti, siis ta ei hüple ringi. Vabaks andes -- nagu jänes, sinna-tänna, vahib ringi ja ehmub. Tüütu on, kuna mulle meeldiks just vabadus. Samas on onu üsna pommikindel mingite turnimiste ja jaburduste suhtes. Püsib ilusti, kus tarvis ja ootab tänu (eelistatult porgandikujulist).

Nüüd tiirutasime pikalakalisega murul. Algul tekkis isegi kahtlus, et äkki tassib mind koju, aga siis hakkas jälle kergeks ja õrnaks. Igale poole läks küsimusi esitamata. Kuna omanik oli hobusega käekõrval kõvasti eeltööd teinud, siis mul omal tegelikult kahtlusi ei tekkinudki. Galoppi võiks siiski kusagil piiratud alal katsetada... no näis. Koordis on väga vähe rahvast kirjas, selles vaates pole isegi kindel, et toimub. Mul on ka kõhklusi -- see hüppamise liivakast, sinna mindi eelmine kord kukerpallitama.

Meil on tööl inimesed stressis, toodi loomad kohale. Nüüd on loomad stressis. Noh ja inimesed ikkagi ka, rahmeldamist on palju. Antson, Küpsis, Kilbu, Margaret, Elisabeth jt andsid siiski oma parima. Tuleb välja, et meil on kohalikke ka -- Arturi vanaisa jooksis üle laua. Lugesin, et need võivad lausa 8-aastaseks elada. Siin pole niiske ja varem pole selles kohas Arturitki näinud (küll aga kohviruumis suhkrutoosis). 

Badmintonis sai hobune hukka ja lähedases linnas sõideti laps surnuks ja 9gagis oli värskete hulgas järjekordne šokivideo (autost väljusid ema ja laps, laps libastus ja kukkus, auto lahkus.... teatavat moodi ja mitte kaugele... õõh... väike duud vaatas ka üle õla, õhtul oli siis pkemalt jutuajamist õudusunenägude teemal). Ossut ka pole enam, kõik ta 9+ elu said otsa. 

"Sa oled armas peakohtunik?" 

"...eee...?....aaa. "  (koht põhjarannikul, tegelt suure tähega)

Nohja siis see Koordi. Nii paha oli olla, et muule ei saanudki mõelda kui pahadusele. Pioneerilaager omab ilmselt ligipääsu võistluskalendrile. Tegin rekordvähe hiigelpatse (8) ja alles poolel teel tuli  meelde, et ma pole skeemigi läbi lugenud. Tegelikult see peaks mul juba pähe sööbinud olema, aga millegipärast tahtsin ikkagi sammuosast minidiagonaali ära jätta. Eelmise sõitja pealt tuli siis ahhaaga meelde. Kole lugu, aga need KS ja TS ei huvita mind seal 3V-s üldse. Kulgen nad läbi ja sugugi mitte halvasti, aga ei mingit rõõmu, sest... Nüüdseks on mul juba kirjeldamatult kõrini sellest, kuidas kolmas osa tuksi läheb ja et ma ei suuda seda kuidagi ära hoida või paremini ette valmistada. Kodus hüppab kõike. Kruusaringi üllatuskraavidel tegi pagemistrikke, aga pärast hakkas käima nagu poleks iialgi mingit probleemi olnudki. Mis ma teen sellisega? Täna tõrkusid pooled välja ja ainult 3/13 ei teinud ühtegi tõrget. Ma ei saanud esimese hooga viiendale nii lähedalegi, et oleks korralikult tõrkuma saanud hakata. Kolmandal katsel sai nina vastu seda punast rõngastega angaari panna. Pikapäevarühmas tulin kõigepealt augupõhjase kraavi üksikuna, siis poniversiooni teiselt poolt ja siis oma rea -- tuli ilusti. Tore, aga väga liiga hilja. Proovisin teisi raja teise poole asju ka ja noh, jampsis veelgi esimestel katsetel. Nagu oleks kõik varasema ära unustanud. Isegi tallitagusesse tiiki ei läinud kõige lõpuks, ennemini oli valmis Koordi mõisani ja teele jäävatesse puudesse tagurdama. Keerles ja rallitas seal, kuni võtsin ta käekõrvale ja lohistasin tiigiveerest alla. Aa, see on vesi, see meeldib (sinnamaani pulgad värisesid all). Ronisin jälle otsa ja käisime tiigiäärest läbi kumbagi pidi. Misjaoks enne nii palju võitlema peab?! Metsik kartis ka kõike, aga tema ma suutsin neist kõigist üle/läbi ajada. Hiireke igatahes alla ei anna, ikka saadab alustuseks Kuu peale mind. Ta meeldib mulle niiväga, aga mul on tunne, et me ei sobi kokku.

Nja. Asi ei parane kohe üldse. Onu hakkab järjest vastu, kui midagi raskemat nõuda. Nagu... mururingilt põõsa vahele välja pööramine. Eem.

Mul on uni ja huvipuudus. Kulgen kuidagi. Kurgus on sodi ka, hääl on ära.

Eksisin ära, kui oma lapsepõlve-lasnakodusse ööbima tahtsin minna. Kõik oli vahva, kuni maanteelt kusagile hoovi keerasin, kust sihtmärk nii mõnesaja m kaugusel, aga ligipääsmatu. Parkisin autoaeda ema kohale ja rippusin väravast väljudes peadpidi telefonis, et valvuril küsimusi ei tekiks. No sain minema. Pärast toas meenus, et olin söögi autosse unustanud. Enne nälgin, kui sinna tagasi lähen! Aga siis jalutasin hoopis poodi. Kassatädi oli tore, mitte ühtki sõna, põrnitses vaid altkulmu. Sai kohe aru, mis kaardid ja kus. Poeuksel tehti kõva piiksu nii sisenemisel kui väljumisel. Asukoha eripära. Ja siis leidsin end maja alt lukustatud ukse eest. Seda võtit mul polnud. Võinoh, enam polnud, sest olin ennist kotist topelt võtmeid leidnud ja ühe hunniku esikukapile jätnud. Minu kimpu oli jäänud eelmine või üleelmine versioon. Hakkasin otsast tarbima värskelt hangitud kraami. Millalgi pärastpoole väsisin ära, helistasin emale ja panin ta valjuhääldi peale, et ta saaks mulle krt 97 Valjalt sissepääsu lunida. Töötas.

Pühapil oli paar imelikku seika. Näiteks ei saanud ma hästi aru, et miks keegi mingis klassis võistles. Olgu pealegi, võit tuleb, aga pole ju üldse huvitav mingid kolm astet võimetekohasest madalamal toimetada... või...? Ja siis keegi, kes skeemi alustuseks hobusel pea küljele väänas, kogu sõidu ajal kontaktiga jändas ja siis lõpus ka veel midagi võimlema hakkas -- pidin ta oma olematu häälega korrale kutsuma. Emotsioonid. Ja siis lendasid lavale koerad. Üks hakkas haukudes platsil ringe tegema, teised rallitasid ümber. Mingit sorti pas de deux katse? Õnneks ei lasknud hobune end suurt häirida, aga ratsanik vajas küll natuke turgutust.

Pole end veel Kosele kirja pannud, aga peaks. On küll 30% kallim kui tavaliselt, aga rajameister on Lars ja põnev kohe, et mis ta välja mõtleb. Tegelen leppimisega, et mul pole 3V hobust ja võibolla mõni homsem päev leian endale uued eesmärgid. Raske on, kui miski ei huvita enam.

Pikalakaline oli vahepeal endale uue sadula saanud ja omanik kurtis, et ta ei soovi enam ühtäkki üldse edasi liikuda. Kasvatab juured alla. Ütles, et proovigu ma. Läksin peale ja oligi blokk ees. Sain ta liikuma küll, aga niimoodi juba rallit ei sõida. Eelmist sadulat kohe võtta polnud ega mingit asendust... prooviks siis sadulata? Riidepuust oli vahepeal pekirull saanud ja... pehmendus alla ja hopsti peale. Leebe ja pehme hobuke tuli tagasi.

Kullo tuli! Meil pole terve igavik kedagi käinud. Pani meile hiiglapika raja, mis raha eest ka meeles poleks püsinud. Kullo on tore. Ühtlasi on tal ka raudsed närvid; keegi teine oleks ühes teatavas olukorras krõbedalt sõna võtnud.

Saabus kosepäev. Hommikul ei pannud endale kellagi, kuna stardikas oli pärast lõunat. Tegin jälle miinimumprogrammi, v.a. patsid, neid tuli laka pikkuse puuduse tõttu seekord rohkem. See tähendas siis tavalise trennivarustusega peale lendamist (nagu mul muid olekski, haha, aga siis trennilammas ja see 1 üldsadul), ainult minu riietus oli natuke teine. Krossiplaan oli varem väljas, sealsetest kollidest kõige hullem oli sobivalt KS ja TS soojenduste piiril. Seega veetsin soojad kollidega tutvust tehes ja üldse igale poole sisse rallides. Tuli kasuks ka. See KUmelli firmatõke, trakehner oli viies, kohe alguses ja kodupoole ka. Senised kokkupuuted olid olnud seotud tõrgetega ja paari ületamisega. KS ja TS ise möödusid märkamatult, ei süvenenudki eriti. Niipalju ikka mäletan, et serpentiini esimese aasa tegin väikse (mingi ajuhälve) ja lõpupeatusel sudisin hobuse paigalt ära (esimene katse oli ~ ok). TS lubasin endale isegi natuke katsetamist, et kuidas oleks natuke tihedamate pööretega ja veidi elavamalt, kuigi läbi jalutama ma ise ei jõudnudki, vaatasin vaid kõrvalt. Sellel kõrgusel (ma muid ei teagi veel temaga) on Hiireke imeline, lausa lust seal peal olla. Krossile tegin 3 v 4 tiiru peale, ühe neist jalgsi, teised elektrikaga. Esiti oli ära hirmutatud, et tagumised kraavid on sees, aga polnud. Huvitavamad kohad olid viies, see mainitud trakehner, millele oli ka alternatiiv-hobune välja pakutud. Siis kaheksas, metsaäärene ja järsust pöördest nurk. Ehk ka 14-15, bankett alla ja mingi pöördega herdel otsa. Kaua ei muretsenud, ootasin, kuni öösöögid ette sain lükata ja siis otse mängumaailma. Vanemad ja vanama olid ilmselt juba mõne tiiru sõnamängu ette teinud, aga neil polnud veel küll. Aitasin siis kaasa.

Krossihommiku, kui hobune söödetud-puhastatud-jalutatud, lugesin ja magasin maha (lugemine teeb uniseks, isegi kui põnev on). Autos kägaras, pusa üle pea. Oli mõnus. Plaan oli teha pikem soojendus ja haarata appi ka motiveerimispulk. Muidu täitsa vahva plaan, aga krossikell oli 11 minutit taga ja päris nii pikka sooja ei jõudnudki teha. Enne veel jootmiskünaüritus ja... No see jootmisküna. Treilerite parkimisala on tavaliselt koppel ja seal siis hobuste jootmiseks mingi vann kokku keevitatud. Vesi sees ja puha. Selline, kuhu Cavalier peadpidi sisse sukeldus ja mõnules, sõõrmed vee all, ja Hiireke isegi lähedale ei tulnud (esimesel päeval olin üritanud sealt pealt hobuse otsa minna -- esimene koht, kus alla andnud olen, läksin maast). Millegipärast oli ikkagi vaja sealt peale saada ja seal ma siis natuke žongleerisin, veepudel ka veel kaenla all, ja hüppasin poolkaugelt peale. Soojenduse lõpuks oli metsakoll natuke välja joostud, aga rooli polnud küll tunda. Sekundid hakkasid jooksma ja polnud kaua aega seal muretseda. Viiendaga oli plaan, et kui esimene osa väga hull pole, proovin otse, aga vingerdajaga alternatiivi. Otsetee võitis (pidin küll natuke abikätt kasutama). Enne kaheksandat kartis hobune metsaäärt ja pööre tuli veel tihedam, aga ära ta selle tegi. Banketilt maandudes sain endale kiivri silmadesse ja herdlit nägin vaid mingi triibu jagu, aga sellest oli küll. Ja eelviimasel tõkkel lendas madjakas ka käest, aga siis oli juba kodu silme ees ja pidur ei jõudnud tulla. Kokku sai sest Hiirekese parim kross seni -- ja ometi arutult aeglane, kuigi vingerdust oli minimaalselt. Olin enne äratundmisele jõudnud, et nüüd võtan pausi sest 3V-st ja see tunne on praegugi alles. Natuke mõrasem ehk, kuna L saatis paar videot ja... kõrvalt igatahes kuigi hull ei tundu. Eks on teistel ka neid sisemisi heitlusi, igal oma lugu ja motivaator. Kui juttu ei tee, siis teada ei saa.

Saan nüüd ehk välja magada. Pidin Hiirega võistlema. Parkuur. Hobune toimis imeliselt, nägin ta esijalgu tõusmas mu ees, kaapimas õhku silme kõrguselt... Hüppasin eelhüppena valet takistust. Lootsin, et keegi ei pannud tähele. Numbrid takistustel olid pisikesed ja ma ei leidnud kusagilt number kahte. Kolme ka mitte. Numbrid muutusid, oli üheteistkümneid, kaheteistkümneid. Takistustele puudus pealesõit, nad olid väänkasvudes ja igasugu risu taha peidetud. Mul olid juuksed lahti, tükkisid kahelt poolt silma ja taipasin äkki, et mul pole kiivrit. Oh ei... see jääb nüüd küll piltidelt näha ja ei saa varjata. Aeg aina tiksus ja stardikell oli antud. Mõtlesin, et hüppan siis vähemalt suvalisi järjest mõnda aega, niikuinii on lõpp.

Küpsis läks varrukasse sooja.

Antson, seltskonnalõvi.

Ridade vahel. Või stardikoridor. [see ja edasi Elini pildistatud, https://elinification.smugmug.com/Eventing]

Autopiloodil.

Pole võimalik kurb olla, kui onu on tore.

Eelvimane, piitsalennutaja.

See on see juhuu-hetk, kui laev on tervelt sadamasse roolitud ja meeskond kõik elu ja tervise juures.

Soojaks külmunud

Tahtsin märtsi lõpetuseks videot panna, aga jäi katki -- lõika, kleebi, piiksuta. Nohhaga. [teema oli metsikute kraavide ületamine]

Aprilli alustuseks külastasin Ecu talli. Teemaks oli lonkamine -- või täpsemalt selle tõttu mitte ilmumine. Ilmselt on hobustel kevad südames, aga koppel ei luba, kui muda teravate konarustega legomaaks öösiti muutub. Pärast õhtul hüppasin Hiire juurest ka läbi. See pressis kangesti ukseaugust välja, endal värske auk jalas. Ega muidu neid auke leiakski ehk nii kergelt, aga nina oli äärest roosa ja seda mitte valgete karvade alt kumava naha pärast. Süganud oli oma värskes augus muidugi.

Kosel avanes krossihooaeg ja Hiireke sai ka jala soojaks. Nüüd on juba kolmas hooaja algus tal ja juba natuke lihtsam. Niisama saime juba kohe vette, aga siis üks hüpe otse vette jäi esialgu ära. Halb pealesõit oli muidugi ka. Ja kraavi ette jäi ka esimene kord mõtlema. Ja üks vasakule pööramine ei tulnud välja kusagil keset mittemiskit. Ja siis ma arvasin, et kaotasin autovõtme ära ja rahvas aitas seda otsida. Tegelikult kaotasin hoopis harjad ära, mis korraks treiku peale puhkama läksid, aga unustasid kasti tagasi minna.

Tuleb välja, et harjaost on ka üks ilge piin. Suurusi pole pildilt üldse näha ja materjali ammugi mitte. Ma ei taha mingit staatilise elektri tehast endale ja kõva hari võiks olla suurem nuku peopesast. See valge, mis mul jooksu läks, oli juba nii 20 aastat vana, aga ikka töökorras. Mingeid uuemaid olen pidanud juba mitu juurde hankima -- lähevad pooleks. Õues on nüüd nii valge, et aina käi, silmad kinni. Sattusime jälle ringile ja proovisime vanad vaidluskohad läbi + 1 mudane metsatee. Sai jälle soovimatuid piruette teha. Ainult ühe saab andeks, selle, mille algatasid pardid on äkklendumisega.

Platsi pinnas on ülimõnus, kannab ega ole veel tolmama läinud. Hiireke oli lennukas ja äge. Kui plaanisin lõpetada, siis oli ühtäkki lennukas ja äge mingites muudes suundades ja tuligi lõpp edasi lükata. Ja siis veel veeauku minna, sest et. Vesi oli kõhuni, sadulavöö sai märjaks.

Nüüd lugu sellest, kuidas Madise-onu naisterahvaid hämmingusse ajas. Üks teine päev tulid Madis ja Metsik samal ajal  M-i ja Karvahalliga maneeži poole. Maneeži kõrvale oli pargitud treiler, sest parkla ise oli ametis basseiniks olemisega. Mis seal vahet võis olla, nii poolteist meetrit või paar -- igatahes oli Madisel vaja hobusega sealt pilust läbi jalutada. No teevad vahel asju, keegi ei tea, milleks. Arvas siis M, et tema oma halliga ka, lihtne ju! Aga päris nii ei läinud. Madise-onu jõudis juba trennigi kallale, kui M ja hall ukse taga vaidlesid. Ikka jäi vahe läbimata. Siis üks teine päev panin kavalette ja kaks sinist veeloiguimitatsiooni. Ise tulin neid loike penerollina, aga Madisele jätsin kõrvuti -- hea pisike hüpe, aga samas tõhus roolimisharjutus. Tuligi neid siis Metsikuga algul kohapealt (traditsioonid siiski) ja pärast nii traavis kui galopis sirget liini hoida püüdes. Poole pealt ilmus maneeži K oma E-ga. Ah et Madis niimoodi muuseas lähebki lompe? Proovis ka. Ei saanud lähedalegi. Nohja siis üks järgmisem päev testisid M (mitte ükski eelmainituist) ja Suurmust banketti. Ütlesin, et testigu siis juba vett ka, et järgmine päev, kui Madis tuleb, lähme koos niikuinii veeaugust läbi. Veeauk on praegu triiki täis ja tavaliselt sellist seisu kuigi pikalt nautida ei saa. Tuli siis see järgmine päev ja kui trennid tehtud, läksime Madise ja Metsiku ja Hiirekesega veeaugust läbi, Madis seejuures veel filmis seda minekut seljast. Hobustel ujusid sabad vee peal taga sirgu ja hobustel sai kõhualunegi märjaks. Vist polegi seal kellegagi nii sügavas käinud? Juhtumisi oli pealtvaatajate hulgas ka M Suurmustaga. Nii lihtne ongi?! Et muudkui jalutavad läbi? Muidugi proovis ka, siit- ja sealtpoolt, aga noh, ei siiski. Siin on moraal ka... kõik polegi alati nii lihtne, nagu vahel pealt paistab. Või siis nähakse ainult mingit suvalist hetke, aga pole aimugi, kui palju see suvaline hetk eeltööd tahtis. Et Metsik usaldaks ja läheks kohtadesse -- aastaid. Et Madise-onu hobusega nalju teha saaks -- juba kaks + aastat. Ja pealegi on Metsik tegelikult jõehobu ja nüüdseks ta lausa tirib vette. Ei ta mäleta oma kunagisi piruette ja ühe neljanda M-i ja Veelühehalli sabas värisevate jalgadega esimeste veesammude tegemist. Ja Hiirekesega tegin ma juba eelmine päev seal vee ees oma piruetid ära, nii et järgmisel päeval polnud enam kõhelda tarvis.

Kui toimub 3V laager, siis ühest on ometi vähe, olgu neid kaks! Nii juhtuski, et kahel pool Eestit laagerdati terve nädalavahe. Minu suurim mure oli, et vaene hobuduud peab aina boksis konutama ja kaks head koplipäeva läheb puha raisku. Lubati ka öökülma ja väliboks on samahästi kui väljas, tuul ja vihm mingil määral välja arvatud. Olin hommikuks tahvlile kirjutanud, et ärgu Hiirt välja lastagu. Nohja vaatas mulle ikkagi rõõmsalt koplist vastu. Värskelt väljastatu, äkki jookseb üldse minema? Aga noh, tuli mulle kohe vastu, kõrvad püsti. Mul jõle piinlik, sest ma ju teadsin, kuidas plaanid edasi lähevad. // Esimene trenn oli maneežis. Ligunesime seal. Eks ma loopisin ikka osa riideid minema ka, olin lausa särgiväel, aga tund ja veerand küpsetamist väänas korralikult tühjaks. Mul oli missioon hobune eest kõrgemaks ja lahti saada, rohkem sääre ette ka. Hüppas päikeselaike algul mul. Järgmine mure: äkki hobusel enam teiseks trenniks jõudu ei jätku. Õnneks oli see vähemalt õues. Vahtisin teiste trenne pealt ja külmusin kringliks nii oma 14 korda. Mingid lähenemised olid traavis, mul pistis ikka galopikad vahele, olgu või minid. Jube osav, eksole. Tegi mulle kaugeltlende ka, mille peale Hanno oleks paar krõbedamat sõna öelnud, aga Lars ei lubanud enda pihta kuri olla, kui hobune nii "positiivne" on (tal jutumärke polnud). Kõrgustesse ei trügitud, oli rohkem nagu roolimise teema. Ja siis ma sain oma harjad tagasi! Olin enne tulutult otsimas ka käinud, aga tühi maa, sest keegi oli nad juba varem tee äärest leidnud. // Oli öeldud, et heina pole, saepuru on. Tegelikult oli vastupidi. Õnneks olin midagi kaasa tassinud ja sain puru ja heinaga Hiirele vähemalt mingigi pesa teha. Ise ööbisin isa juures ja mängisime rahvaga sõnamängu. Vanaema arvas, et ta ei taha kedagi segada ja ööbib teisel korrusel, mitte all. Ta siis hiiliski väikese kolina saatel öösel ringi, isegi tule pani hiirvaikselt põlema ja siis ma otsisin varrukate tagant silmavarju. // Hiireke oli igatahes pikali maganud (juhhuu!). Kohe varakult algas treenerite koolituse teoreetiline osa. Vaatasime videosid ja arutasime treeneritöö murekohti ja võimalusi. Põhimõtteliselt on kõik võimalik (näited finantspuudulike ja karuaugus sehkendajate imelistest edulugudest). Vahel lihtsalt ei tule ise selle peale, et mida kõike saab ja keegi peab ette näitama. Muresid on ka ja lisaks on meie sport muudkui muutumises. Aega jäi väheks ja juttu oli palju, esimesed olid ühtäkki end juba krossisoojaks teinud. Larsi-onu näitas ette, kuidas toimetada väga erinevatasemelise ponide grupiga. Ütles, et meie madalama taseme tõkked on ikkagi liiga keerulised. Alustamiseks oleks vaja kutsuvamaid asju, nagu ürgpikad palgid või viie meetri laiune hekiga herdel. Meil sellist algajapalki polnudki võtta -- Lars uuris, et kas meil viimati ongi siinkadis lühemad puud (pikkusepuudega puud?!). Traditsiooniliselt ei lubanud liiga enesekriitiline olla. Kõigepealt leitagu 3 positiivset asja ja siis midagi, mida annaks parandada. Kukkusid maha? Edaspidiseks mõtle, kuidas istak maastikukindlamaks saada ja millal ja kuidas jalga peale panna. Tõrkus? Harjuta rohkem. Tahtsid hüpata kõrgemaid ja keerulisemaid asju? Ma tean, et sa oled võimeline, aga hetkel pole mõistlik, kuna esiteks on hobused alles teist korda väljas, teiseks otsime positiivset kogemust ja kolmandaks on  soovitud kõrgusega kombinatsioon põhjamaade meistrikate tasemega ja jõuab veel. Tegelikult ütles üldse, et kuni kolme tärnini on hobuse harimine, alles 4 tärnist algab testimine. Rääkis, kuidas on olemas nn transpordi-istak, kus tagumik sadulast lahti, teed hobusele liikumise kergemaks. Vahepeal võid teha katseid, et kas hobune reageerib. Tõkkele lähenedes tuleb hüppeistak -- nii umbes 5 fuleed enne tõket lähed püstisemaks, lükkad puusad ette, jalgade alumised osad hobuse ümber, kannad all, varbad laiali. Ratse peab olema lühike, sest pikk on liiga aeglane, aga käsi peab olema õlast lahti (ja õlad lõdvestunult all). Trennid venisid hiiglapikaks, kuigi algul tundus isegi plaanitud poolteist tundi rohkem kui piisav. Meie oma oli vist pikim, 2:20, kuigi lõpuosa teised ei teinud. Sest kukkusin eelviimase kombinatsiooni peal maha. Sest jaluserihm läks pooleks. See oli küll ootamatu, sest rihmad olid uued ja nahksed ja puha. Igatahes sain lõpuosaks laenujaluse ja Hiir sai jälle tubli olla. Kindlasti parim krossitamine temaga seni, kuigi paari asja puhul oli mul omal küll junn jahe. Mul igatahes oli kriips kõrvuni ja Hiirekese üle tohutu hea meel.

Hiljem ütlesid pildid, et oli ka krossil ohtralt kauglende teinud. Seljast ei saanud arugi, v.a. see 1 kraavitagune, kus 3,5 sammuvahe oli ja me tegime 3-ga. Olekski lihtsalt järjest rõõmus nüüd, aga muu elu pressib oma veidrustega peale ega luba. Kustun vaikselt.

Soojad ilmad on Metsiku jälle ära kurnanud. Kari muidugi kihutab ka rõõmsalt ringi muudkui, aga tema nendes mängudes eriti ei osale.

Käisime Värskas oma võidetud spaapiletit kulutamas. Pole nii ammu nii palju ujuda saanud. Algul ei pannud tähelegi, et "teises toas" oli päris bassein ka ja rahmeldasin soojas. Äkki on sealne vesi soolasem või mis, aga jälle oli kergem veel end kanda lasta. Minu konn-koer stiil töötas isegi erilise jalgade abita. 

Et neid vabu nädalavahesid eriti pole, läksime võimaluse avanemisel metsa. Vähemalt vanasti oli seal mets. Esiteks olid kruusateed rikutud. Peale kallatud paarkümmend cm uut putru ja kõrvale tekkinud sügavad kraavid andsid muidugi kohe aimu -- veetakse puid välja, ja palju veetakse. Tee oli ka kitsamaks muutunud ja kui keegi tõusu peal treikule vastu oleks tulnud.... ee... noh... siis oleks mahalaadimiseks läinud, sest edasi sealt kohapealt poleks saanud ja tagasi ka eriti mitte. Tavapärasel laadimisplatsil lasketiiru värava juures oli kohe kopp ees. Päriselt. Ja lumepundar oli ka maas. Hobused käitusid imeliselt viisakalt, aga ma ise ei jõudnud ära imestada, kui koledaks annab üht metsa nii väikese ajaga solkida. Meil oli ju eelmise aasta lõpus sealkandis orienteerumine olnud. Nüüd viis sinna uus uhke pudrutee, kraavid ümber, metsa saamiseks roni läbi või kannata ära. Ronisime siis mööda vähem käpitud kohti ja kann sai päris kõva trenni hobustel. Hambad ka, sest need krahmasid iga mahlakama murututi järele, mida küll liiga tihti saadaval polnud. Pohla- ja mustikavarred ei lähe kohe üldse peale, kuigi rohetavad ahvatlevalt.

Tuul oli nii suur, et sain koduteel käbide ja okstega vastu pead. Sellise ilmaga on hobused teadagi millised. Ei hakanud isegi ägedaid plaane tegema, vaid roolisin niisama, kohati poolistakuski ringi. Ja siis läks märakarja koplipost tiiki ujuma. Kuna tal oli traate ka küljes, siis plõksis seal meeleheitlikult. M andis hobuse mulle hoida ja käis uppujat õngitsemas, sai ise ka natuke lisamotivatsiooni juurde.

Duolingo hispaania keel hakkab aina enam meenutama kommipurustamist. Tasemeid muudkui tekib juurde ja ma ei jõua enam kuidagi kohale. Peaaegu kogu pere toksib seal öökulliäpis, tehakse ukrainat, venet ja jaapani keelt. Mul omal on alustatud soome, vene, rootsi, prantsuse, ukraina keeled, aga kõiki ei jõua korraga ilmaski vedada ja hispaania on pealik. Ukraina keele tegin 2. tasemel lõpuni, kui äpp veel vana oli. Nüüd enam niimoodi lihtsal tasemel lõpuni ei lubata, peab järjest mööda teerada minema ja kõik ära tegema.

No vot, kui võistlustel käimisse nii pikk paus tekib. Siis on juba mõttestki jalad pehmed. Ikka veel! Ma olen juba tuhatvana ja see Volbri meeter, või noh, üldse meeter on hobusele lihtne. Miks siis närvitseda vaja? Õnneks sai -- no oleks saanud* -- hommikul pikalt magada, sest klassi arvatav aeg oli pärast lõunat. [*töörahvas arvas, et on vaja konsulteerida, pikalt ja põhjalikult. Tehku liinipeatus, küll ma teisipil vaatan üle, eksole] Abimehi mul seekord polnud ja majandasin üksi. Vabalt oleks võinud rohkem uimerdada või isegi hobuselt junniplekid maha pesta, kui oleks teadnud, et minu klass tund nelikümmend hilineb. Üksi pole hullu üldse, ainult parkuuri vaatamine on väljakutse. Sain Erviga vahetada, ma hoidsin tal ja ta mul, kuna klassid olid erinevad. Soojendusel üksitades tuleb ka teiste järgi sammu seada. Mul juhtus, et sain ainult madalaid teha, kui 1 vistmõõdus latikas välja arvata. Mis seal ikka. Platsil on niikuinii teine olukord ja kollid ka. Vahtiski veidi kahte esimest tõket, aga muidu teadis täpselt, mis teha vaja. Ma vist saaksin proovida ka läbikihutamist, nagu mõned teevad. Hobune on osav. Loogiline oleks +10cm teha. Aga nagu ei taha, tegelikult on võistlusisu kusagile üldse ära kadunud. Muidugi huvitav on väljas käia ja näha, mis teised teevad. Hiir näiteks oli valgetest märadest ja murust lummatud. Ma sain näha, kuidas päris elu instagrammeerub. Arvutisse jõudnu on tihedad filtrid läbinud...