***********************************
Tuuleloheilmad kestavad, soe tuleb alles nädala pärast. Ikkagi oli vaja ronida hobukese otsa, kel kaks aastat viimasest ratsutamisest möödas. Ta oli nii kerge ja õrn, üritasin sama olla.
Hiireke pole õrn. Katsed kinnitavad järjest -- kui hoian ratsmed käes ja korraliku kontakti, siis ta ei hüple ringi. Vabaks andes -- nagu jänes, sinna-tänna, vahib ringi ja ehmub. Tüütu on, kuna mulle meeldiks just vabadus. Samas on onu üsna pommikindel mingite turnimiste ja jaburduste suhtes. Püsib ilusti, kus tarvis ja ootab tänu (eelistatult porgandikujulist).
Nüüd tiirutasime pikalakalisega murul. Algul tekkis isegi kahtlus, et äkki tassib mind koju, aga siis hakkas jälle kergeks ja õrnaks. Igale poole läks küsimusi esitamata. Kuna omanik oli hobusega käekõrval kõvasti eeltööd teinud, siis mul omal tegelikult kahtlusi ei tekkinudki. Galoppi võiks siiski kusagil piiratud alal katsetada... no näis. Koordis on väga vähe rahvast kirjas, selles vaates pole isegi kindel, et toimub. Mul on ka kõhklusi -- see hüppamise liivakast, sinna mindi eelmine kord kukerpallitama.
.png)
Badmintonis sai hobune hukka ja lähedases linnas sõideti laps surnuks ja 9gagis oli värskete hulgas järjekordne šokivideo (autost väljusid ema ja laps, laps libastus ja kukkus, auto lahkus.... teatavat moodi ja mitte kaugele... õõh... väike duud vaatas ka üle õla, õhtul oli siis pkemalt jutuajamist õudusunenägude teemal). Ossut ka pole enam, kõik ta 9+ elu said otsa.
"Sa oled armas peakohtunik?"
"...eee...?....aaa. " (koht põhjarannikul, tegelt suure tähega)
Nohja siis see Koordi. Nii paha oli olla, et muule ei saanudki mõelda kui pahadusele. Pioneerilaager omab ilmselt ligipääsu võistluskalendrile. Tegin rekordvähe hiigelpatse (8) ja alles poolel teel tuli meelde, et ma pole skeemigi läbi lugenud. Tegelikult see peaks mul juba pähe sööbinud olema, aga millegipärast tahtsin ikkagi sammuosast minidiagonaali ära jätta. Eelmise sõitja pealt tuli siis ahhaaga meelde. Kole lugu, aga need KS ja TS ei huvita mind seal 3V-s üldse. Kulgen nad läbi ja sugugi mitte halvasti, aga ei mingit rõõmu, sest... Nüüdseks on mul juba kirjeldamatult kõrini sellest, kuidas kolmas osa tuksi läheb ja et ma ei suuda seda kuidagi ära hoida või paremini ette valmistada. Kodus hüppab kõike. Kruusaringi üllatuskraavidel tegi pagemistrikke, aga pärast hakkas käima nagu poleks iialgi mingit probleemi olnudki. Mis ma teen sellisega? Täna tõrkusid pooled välja ja ainult 3/13 ei teinud ühtegi tõrget. Ma ei saanud esimese hooga viiendale nii lähedalegi, et oleks korralikult tõrkuma saanud hakata. Kolmandal katsel sai nina vastu seda punast rõngastega angaari panna. Pikapäevarühmas tulin kõigepealt augupõhjase kraavi üksikuna, siis poniversiooni teiselt poolt ja siis oma rea -- tuli ilusti. Tore, aga väga liiga hilja. Proovisin teisi raja teise poole asju ka ja noh, jampsis veelgi esimestel katsetel. Nagu oleks kõik varasema ära unustanud. Isegi tallitagusesse tiiki ei läinud kõige lõpuks, ennemini oli valmis Koordi mõisani ja teele jäävatesse puudesse tagurdama. Keerles ja rallitas seal, kuni võtsin ta käekõrvale ja lohistasin tiigiveerest alla. Aa, see on vesi, see meeldib (sinnamaani pulgad värisesid all). Ronisin jälle otsa ja käisime tiigiäärest läbi kumbagi pidi. Misjaoks enne nii palju võitlema peab?! Metsik kartis ka kõike, aga tema ma suutsin neist kõigist üle/läbi ajada. Hiireke igatahes alla ei anna, ikka saadab alustuseks Kuu peale mind. Ta meeldib mulle niiväga, aga mul on tunne, et me ei sobi kokku.
Nja. Asi ei parane kohe üldse. Onu hakkab järjest vastu, kui midagi raskemat nõuda. Nagu... mururingilt põõsa vahele välja pööramine. Eem.
Mul on uni ja huvipuudus. Kulgen kuidagi. Kurgus on sodi ka, hääl on ära.
Eksisin ära, kui oma lapsepõlve-lasnakodusse ööbima tahtsin minna. Kõik oli vahva, kuni maanteelt kusagile hoovi keerasin, kust sihtmärk nii mõnesaja m kaugusel, aga ligipääsmatu. Parkisin autoaeda ema kohale ja rippusin väravast väljudes peadpidi telefonis, et valvuril küsimusi ei tekiks. No sain minema. Pärast toas meenus, et olin söögi autosse unustanud. Enne nälgin, kui sinna tagasi lähen! Aga siis jalutasin hoopis poodi. Kassatädi oli tore, mitte ühtki sõna, põrnitses vaid altkulmu. Sai kohe aru, mis kaardid ja kus. Poeuksel tehti kõva piiksu nii sisenemisel kui väljumisel. Asukoha eripära. Ja siis leidsin end maja alt lukustatud ukse eest. Seda võtit mul polnud. Võinoh, enam polnud, sest olin ennist kotist topelt võtmeid leidnud ja ühe hunniku esikukapile jätnud. Minu kimpu oli jäänud eelmine või üleelmine versioon. Hakkasin otsast tarbima värskelt hangitud kraami. Millalgi pärastpoole väsisin ära, helistasin emale ja panin ta valjuhääldi peale, et ta saaks mulle krt 97 Valjalt sissepääsu lunida. Töötas.
Pühapil oli paar imelikku seika. Näiteks ei saanud ma hästi aru, et miks keegi mingis klassis võistles. Olgu pealegi, võit tuleb, aga pole ju üldse huvitav mingid kolm astet võimetekohasest madalamal toimetada... või...? Ja siis keegi, kes skeemi alustuseks hobusel pea küljele väänas, kogu sõidu ajal kontaktiga jändas ja siis lõpus ka veel midagi võimlema hakkas -- pidin ta oma olematu häälega korrale kutsuma. Emotsioonid. Ja siis lendasid lavale koerad. Üks hakkas haukudes platsil ringe tegema, teised rallitasid ümber. Mingit sorti pas de deux katse? Õnneks ei lasknud hobune end suurt häirida, aga ratsanik vajas küll natuke turgutust.
Pole end veel Kosele kirja pannud, aga peaks. On küll 30% kallim kui tavaliselt, aga rajameister on Lars ja põnev kohe, et mis ta välja mõtleb. Tegelen leppimisega, et mul pole 3V hobust ja võibolla mõni homsem päev leian endale uued eesmärgid. Raske on, kui miski ei huvita enam.
Pikalakaline oli vahepeal endale uue sadula saanud ja omanik kurtis, et ta ei soovi enam ühtäkki üldse edasi liikuda. Kasvatab juured alla. Ütles, et proovigu ma. Läksin peale ja oligi blokk ees. Sain ta liikuma küll, aga niimoodi juba rallit ei sõida. Eelmist sadulat kohe võtta polnud ega mingit asendust... prooviks siis sadulata? Riidepuust oli vahepeal pekirull saanud ja... pehmendus alla ja hopsti peale. Leebe ja pehme hobuke tuli tagasi.
Kullo tuli! Meil pole terve igavik kedagi käinud. Pani meile hiiglapika raja, mis raha eest ka meeles poleks püsinud. Kullo on tore. Ühtlasi on tal ka raudsed närvid; keegi teine oleks ühes teatavas olukorras krõbedalt sõna võtnud.
Saabus kosepäev. Hommikul ei pannud endale kellagi, kuna stardikas oli pärast lõunat. Tegin jälle miinimumprogrammi, v.a. patsid, neid tuli laka pikkuse puuduse tõttu seekord rohkem. See tähendas siis tavalise trennivarustusega peale lendamist (nagu mul muid olekski, haha, aga siis trennilammas ja see 1 üldsadul), ainult minu riietus oli natuke teine. Krossiplaan oli varem väljas, sealsetest kollidest kõige hullem oli sobivalt KS ja TS soojenduste piiril. Seega veetsin soojad kollidega tutvust tehes ja üldse igale poole sisse rallides. Tuli kasuks ka. See KUmelli firmatõke, trakehner oli viies, kohe alguses ja kodupoole ka. Senised kokkupuuted olid olnud seotud tõrgetega ja paari ületamisega. KS ja TS ise möödusid märkamatult, ei süvenenudki eriti. Niipalju ikka mäletan, et serpentiini esimese aasa tegin väikse (mingi ajuhälve) ja lõpupeatusel sudisin hobuse paigalt ära (esimene katse oli ~ ok). TS lubasin endale isegi natuke katsetamist, et kuidas oleks natuke tihedamate pööretega ja veidi elavamalt, kuigi läbi jalutama ma ise ei jõudnudki, vaatasin vaid kõrvalt. Sellel kõrgusel (ma muid ei teagi veel temaga) on Hiireke imeline, lausa lust seal peal olla. Krossile tegin 3 v 4 tiiru peale, ühe neist jalgsi, teised elektrikaga. Esiti oli ära hirmutatud, et tagumised kraavid on sees, aga polnud. Huvitavamad kohad olid viies, see mainitud trakehner, millele oli ka alternatiiv-hobune välja pakutud. Siis kaheksas, metsaäärene ja järsust pöördest nurk. Ehk ka 14-15, bankett alla ja mingi pöördega herdel otsa. Kaua ei muretsenud, ootasin, kuni öösöögid ette sain lükata ja siis otse mängumaailma. Vanemad ja vanama olid ilmselt juba mõne tiiru sõnamängu ette teinud, aga neil polnud veel küll. Aitasin siis kaasa.
Krossihommiku, kui hobune söödetud-puhastatud-jalutatud, lugesin ja magasin maha (lugemine teeb uniseks, isegi kui põnev on). Autos kägaras, pusa üle pea. Oli mõnus. Plaan oli teha pikem soojendus ja haarata appi ka motiveerimispulk. Muidu täitsa vahva plaan, aga krossikell oli 11 minutit taga ja päris nii pikka sooja ei jõudnudki teha. Enne veel jootmiskünaüritus ja... No see jootmisküna. Treilerite parkimisala on tavaliselt koppel ja seal siis hobuste jootmiseks mingi vann kokku keevitatud. Vesi sees ja puha. Selline, kuhu Cavalier peadpidi sisse sukeldus ja mõnules, sõõrmed vee all, ja Hiireke isegi lähedale ei tulnud (esimesel päeval olin üritanud sealt pealt hobuse otsa minna -- esimene koht, kus alla andnud olen, läksin maast). Millegipärast oli ikkagi vaja sealt peale saada ja seal ma siis natuke žongleerisin, veepudel ka veel kaenla all, ja hüppasin poolkaugelt peale. Soojenduse lõpuks oli metsakoll natuke välja joostud, aga rooli polnud küll tunda. Sekundid hakkasid jooksma ja polnud kaua aega seal muretseda. Viiendaga oli plaan, et kui esimene osa väga hull pole, proovin otse, aga vingerdajaga alternatiivi. Otsetee võitis (pidin küll natuke abikätt kasutama). Enne kaheksandat kartis hobune metsaäärt ja pööre tuli veel tihedam, aga ära ta selle tegi. Banketilt maandudes sain endale kiivri silmadesse ja herdlit nägin vaid mingi triibu jagu, aga sellest oli küll. Ja eelviimasel tõkkel lendas madjakas ka käest, aga siis oli juba kodu silme ees ja pidur ei jõudnud tulla. Kokku sai sest Hiirekese parim kross seni -- ja ometi arutult aeglane, kuigi vingerdust oli minimaalselt. Olin enne äratundmisele jõudnud, et nüüd võtan pausi sest 3V-st ja see tunne on praegugi alles. Natuke mõrasem ehk, kuna L saatis paar videot ja... kõrvalt igatahes kuigi hull ei tundu. Eks on teistel ka neid sisemisi heitlusi, igal oma lugu ja motivaator. Kui juttu ei tee, siis teada ei saa.
Saan nüüd ehk välja magada. Pidin Hiirega võistlema. Parkuur. Hobune toimis imeliselt, nägin ta esijalgu tõusmas mu ees, kaapimas õhku silme kõrguselt... Hüppasin eelhüppena valet takistust. Lootsin, et keegi ei pannud tähele. Numbrid takistustel olid pisikesed ja ma ei leidnud kusagilt number kahte. Kolme ka mitte. Numbrid muutusid, oli üheteistkümneid, kaheteistkümneid. Takistustele puudus pealesõit, nad olid väänkasvudes ja igasugu risu taha peidetud. Mul olid juuksed lahti, tükkisid kahelt poolt silma ja taipasin äkki, et mul pole kiivrit. Oh ei... see jääb nüüd küll piltidelt näha ja ei saa varjata. Aeg aina tiksus ja stardikell oli antud. Mõtlesin, et hüppan siis vähemalt suvalisi järjest mõnda aega, niikuinii on lõpp.
No comments:
Post a Comment