Ilma on lihtsam

See peaks nüüd olema viimane Sellest seeriast. Võibolla toimibki...

Tööl on ärevad ajad, koondamislained. Teist nägin unes ette ka. Palju õnne selle tuleva rahuloluküsitlusega. Kas kõik on rahul, et töökoht alles, või pigem ärevil, sest kunagi ei tea, millal viimane päev on?

Volber jäi minu jaoks ära sel aastal, kuna vaktsineerimisgraafik viskas piduri peale. Ma pole muidugi midagi erilist hüpanud ka viimasel ajal. Nüüd on küll postid ja pulgad õues ja ilm soodne, peab hakkama regulaarsemalt põrkama.

Selle aasta esimene väljasõit. Orienteerumiskaart ja SI-pulgad! Just nii peakski see käima (vs kägarkaart ja kujuteldavad punktid, mis võivad ka toimida, aga vaid juhul, kui äpid ja asjad toimivad, khm). Voorepalus laineid jätkus, nagu ka puuroikaid. M&M tegid oma seni kõige keerulisema hüppekombo, künka küljel viltuste palkide süsteemi. Korjasime kõik 21 punkti ära, aga kuna finišisse jõudsime sobivalt 22 minutit hiljem kui lubatud poolteist tundi, oli lõpptulemus ümmargune null. Kuhu aeg kadus --  top 3 röövlit oli kindlasti, mida vältida oleks suutnud ja vähemalt pool tundi kokku hoida. Üks oli nähtamatu punkt (pidin talle pealegi astuma, ometi läksime esimese ja teise hooga mööda). Teine oli kruusateedeks "korrastatud" metsateed. Hiireke astus kivisse, nii et algul tundus lausa, et peame katkestama. Käisime pikalt kõrvuti igaks juhuks. Proovides kruusakaid vältida, roolisin ta siis tee kõrvale lamedale pisitriibule, aga millegipärast eelistas ta alati liivavallist üles rammida ja siis Šveitsi lehma kombel, pooled jalad pikemad, ämblikku mängida. Rajavalik polnud ka just optimaalne (oli 1 kohustuslik element, mis tuli seitsmendana võtta, aga plaanimisaja kulutasime muudele asjadele). Ja telefonisohki me ka ei teinud, erinevalt esikoha saanuist (nägime neid telefonist suundasid otsimas).

Onu hobune polnud solvunud ega midagi, tuli vastu ja meil oli üks muhe trenn murul. Nagu ikka pärast suuremat pingutust, oli kohe nagu täiskasvanum ja võttis kõike ettetulevat külma kõhuga ja julgelt. Välja arvatud need varesed, mis ks aial kükkisid. Neid küll jõllitas hoolega.

Hüppasime omapead platsile jäänud parkuurikest. Kuigi kõrgesse ei roninud. Olen kahevahel. Minna? Mitte minna? 80 on rämedalt igav. 100 on palju, kui pole enne krossitõketel kindlust kogumas käinud ja seda enam ei jõua. See nv on tuubil täis. Läheks nädala sees kuhugi...? 

Ma ei mäletagi varasemast sellist aega, kui kõik on roheline, päike kõrges taevas, aga krdi külm on. Lõikavalt külm. Mingid kesised 4 soojakraadi. Või on vilets mälu. Hobused tuiskasid pööraselt ringi, peksid tagaotsi taevasse, mul seega lihtsam -- pool trenni juba tehtud.

Paks nädalavahetus virmalistega. Kõiki ei jõua vaatamagi. Nägin kõige "põnevamat" M-i seni. Tuuline ilm lisab vigureid. Igasuguseid uusi liikumisi esitati, pidin vahepeal lausa kirjutajat pinnima, et ega me äkki unes pole. See muinasjutt, kus Midasele tulid eeslikõrvad ja juuksuril oli raske saladust hoida. Tahtnuksin ühel hetkel hüüda üle väljade midagi -- aga ei või! Amet ei luba. Kas kaevan ka augu ja räägin sinna sisse? Ja siis peale kasvanud pilliroog sahiseb tuulele edasi ja sealt puistatakse üle maailma igale poole.

Jälle oli põnev kogunemine webinaril. Enam pole kõik hinded laiali nagu lahtine lõõtspill, juba hakkab koonduma (osalejate punktijaotus on näha tulpdiagrammina). Vahel on täitsa bingo loto tunne, kui peale hinde ka sõnastus koolitajaga täpselt kokku läheb.

Hiireke sõi kopli tagumises otsas. Läksin talle järele ja jõudsin paarikümne meetri kaugusele. Vaatas mulle otsa -- ja jooksis otsejoones, minust mööda, aiaväravasse. Polnud esimene kord nii. Mis ma nüüd sellest järeldama pean? Et tuleb trenni küll, aga pole nõus minuga koos sinnapoole liikuma? Et olen tema jaoks liiga aeglane? Tüütu?

58°30'45.1"N 26°26'47.7"E Väänikvere, Kärkna metskond. Panime metsa (tegelikult põld) 6,7k uut puud juurde. ~350 istutajat, meie V-ga panime u 160 kuuske, siis said ämbrid tühjaks ja ettenähtud kohad täis. Loodetavasti lähevad kõik kasvama ka (statistika ütleb, et ei). See nägi nii naljakas välja, üks kaevab augu, teine topib puulapse sisse (3-aastane on ju laps), katab juured mullaga ja tantsib ümber võidutantsu (kinni vaja tampida, et pikali ei kukuks). Kuiv ja soe oli, sääsed näljast pöörased. Mul selg siiani märg, aga õhtupoole peaks tulema veel Kullo. Ei lähegi võistlema kusagile, las olla.

Pärast hüppekat olin läbi nagu kaks läti raha. Kohutav janu, kaani või pooleks. Pesin hobuse puhtaks, viisin muru närima. Korraks võtsin nööri ära ja siis see lihtsalt haihtus. Puna-must ja mingi 20 aastat vähemalt vana. Ja nüüd siis -- läinud!

Koplis tuli hobune jooksuga vastu. Pärast trenni panin ratsmed kinni ja lasin ta lahti omapead sööma, ise otsisin nööri. Hiireke jalutas järele, aga kui liiga kaugele jäi, tuli jooksuga juurde. Väga ootamatu. Nööri ei leidnud. Kuhu ta lendas?! Omaarust oli kadumispiirkond max 4x4m ruuduke.

M muudkui tuunib bemmi. Küll on käigukang vale kujuga või helisüsteem nõrk, siis jälle esitulede kõrgust vaja paika timmida ja õigeid tulesid taga ajada, paneeli katte värv ei klapi! Nüüd siis installis hääljuhtimise. Mul läks nii 19 katset, et raadio 2 peale saada. Siis ta proovis "Hotline", mispeale auto teatas, et "slot five is not possible".

Mingi päev oli jälle liiga palav ja tolmune ja tüütu, läksin päitsetega ja lambaga. Aga platsil olid latid ja ristid. Polnud ju võimalik mitte üle minna neist. 3 ristiga rea vahed meelitasid pikki samme välja ja noh... päris kiireks läks. Mul ainult nööri 1 ots päitsete all, kus ta käib, selle abil hoogu eriti alla ei saanud. Hea vähemalt, et ukseaugust minema ei lipsanud, murul oli just eelmine päev kiita saanud, et tublilt kihutab. Panin siis pärast nööri mõlemad otsad kinni ja sai hulga parem rool. Mis ma sealt kokku ära õppisin... vähe, kui sedagi.

Järgmine päev polnud hoog raugenud, vähemalt algul, kui hobuke muudkui ringi süstis. Proovisin, kas pöörded tulevad liivas lihtsamalt -- tulevad ikka, seal võililled jalgadest ei haara. Pärast leidsime konna ja kuni sellega tegelesime, lippas Hiireke muud seltsi otsima. Kuni hobust tagasi tõin, leidis M mu 3 päeva tagasi teleporteerunud nööri üles. Mängis künkal rästikut. 4m kadumiskohast eemal. Äkki oli ikkagi hobune teda tagant tõuganud? Enam ei saa teada.

Leidsin mingi kuu aega tagasi maast 2 männikäbi ja need reisisid mu taskus tööle ja tagasi. Hoidsin neid teepeal peos ja ühel hetkel u kolmandal reisipäeval käis prõks ja käbi läks lahti. Tõmbasin mõned seemned välja ja panin mulda. Ja siis paari nädala pärast kerkis üks üles, ja siis 2. ja 3. Hoidsid mitu päeva seemnekesta peakohal, enne kui näpud lahti lõid. Esimene on kõige harulisem, tal on 6 näppu, teistel 5.

Oh õudu, juba 28 soojakraadi, parmud ka juba kohal. Vihma pole kusagil, kuigi vahel lubatakse mõne päeva kaugusele.

Mu männilapsed on rikkis. Läksid paar cm pikaks ja vajusid nagu kokkulepitult longu. Mul pole üldse kogemust nendega. Esimene ja kõige harulisem on veel püsti ja ilus, viimane, viies tõusja ka. Võibolla teised solvusid, kui nende sugulasi sõin? Päris hea männimaitse oli, aga kui kellelgi peaks tulema tuju kotitäis männiseemneid koguda, siis see võtaks küll tuhat aega. Ilmselt päriselt kasutatakse mingeid kavalaid masinaid.

Tähistasime H uut isiklikku rekordit -- pool sajast -- söögitegemisega. Kaua tehtud, kaunikene, sai päris mõnus. Ainult et kuna ei raatsinud üle jäänud juppe prügisse lasta, sai kõht juba enne sööma asumist üsna täis. Näiteks jääsalati lehtede jämedamad osad. Veidi kibedamad on, aga mahlased ju ikka. Või apelsinijäägid pressimisest. Sealt sai hambavahed täis närida. Viigimarjamoos... mmMMMmm. Midagi täitsa uut ka: marinaadi kiirlaadimiseks saab kasutada vaakumkambrit. Ja sain kreembrüleele leeklambiga karamellikihi peale ehitada. Nüüd ma suudaks veel.

Hobumaailmas saadakse hukka, inimesed seekord. Koolisõitjal teleporteerus hobune alt ja kukkus ratsakule peale, 3V-taja kukkus veetõkkel. Kogemusepuudust polnud, tipptasemel sõitjad-võitjad, aga ikkagi.

Kiirtrennide hooaeg on täies hoos. Siuh välja, kiirelt kõik ära ja tagasi sisse. Ja siis pesu. Lõpuks ometi on Hiirekesele tekkinud kohad, mille hooldamist ta naudib. Ja nüüd saab vett ka pähe lasta, et valjad päriselt maha tuleksid (muidugi ei lase täisjoaga üle elamise seal). Iga aasta on olnud mingid tüütumad probleemkohad. Nüüd on lõuaalune puugihammustuse laik paljunenud ja lagedaid alasid juba mitu. Kraabib neid verele ja need ei saa üldse rahu.

See nv tuleb reisimist. Talli niimoodi ei jõuagi ju, aga hobune kosub värskel rohelisel nagu saiataigen. Mujal on maa kõva, ainult liivaplats on pehme, aga seal tolmab nagu tuulises kõrbes... mida ta ka on. Nüüd on mõned riideribad lisaks, aga neist palju tolku pole. Vihm eelistab maha sadada kusagil põhjas või mujal, aga siinsed 2-3 tilka aurustuvad enne maaga kokku puutumist.

Lõpuks ometi sai T2-l see edasilükatud tähtajaga UPT kaitstud ja vist kellelgi midagi suuremat enam võlgu pole. Muidu aina päri ja urgitse. Vast saab juba suvevaheajale ära. Täitsa mitu minutit saab kauem magada, kui ei pea kedagi hommikul voodist välja meelitama ja siis uksest välja.

Lendame jälle

Päriselt... mitte nii väga. Nimelt olen üsna kindel, et see südame pahaksminemine on pöördumatu. Mida vanemaks, seda rohkem asju südant pööritab. Varasemalt oli kindel retsept "Jupiter" Pärnu lõbustuspargist. Siis lisandus purilennuki termikatiirutamine üles ja kõik sarnased alla, kus kiire karussellitamise tunne tuleb (aeglastega on ok vist). Varem polnud igasugused "okserattad" mingi teema ("Karikakar" onju), aga nüüd lendad VR-is ringi ja kutu.

Tööjuure külmkapist leiab vahel vanunud sööki. K oli teinud sünnipäeva-küpsisetorti ja selle siis ära unustanud. Paari päeva pärast oli ikka tervenisti alles ja siis hakkasime uurima, kelle jagu. Ja lendasime mõne inseneriga peale. Kõik on siiamaani elu ja tervise juures... vist.  Meie oma külmkapis on ka vahukoori erinevatest kuudest. Kellelgi on ilmselt olnud inspiratsioon, aga ka prokrastinatsioon. Isegi T1 ei puutunud neid vanakaid.

Praegu oli just teine suvepäev, kõrbeliiv taevas ja kraadilised rekordid. Eile oli Eesti mõõtmisajaloo kõige soojem märtsi päev, kakskümmend-midagi. Täna oli taevas hõbepäike ja sinna sai otse sisse vaadata. Päikeseprill otse Saharast. Mõne päeva pärast on miinused tagasi, loodetavasti konnad väga kannatada ei saa ja muud tegelased.

Olen jälle Mr. V. Ühe korra olen eksituse vabanduseks kommikarbi ka saanud. Võiks ju kohe standardina sisse kasseerida. Mulle tundub, et mehena on mõnes mõttes palju lihtsam elust läbi triivida. Nii palju saab andeks, põhimõtteliselt tee mis tahad.

Konnad selgelt ei tea, et nüüd läheb külmaks tagasi. Muudkui roomavad üle tee, paduaeglaselt. Teed on soolikaid täis. Ühe vähemalt korraks päästsin, pidasin auto kinni ja panin loomakese teelt ära.

Jäätuul lükkas sooja minema, lumi tuli jälle maha.

Leian end korduvalt hobupidamise üle juurdlemas. Kui rahul nad ikka oma puurides on? Keegi, kes on loodud liikuma, aga olude sunnil veedab suure oma elust trellide vahel, kus saab küll pikali visata, aga kusagile minna ikkagi mitte. Kõik selleks, et inimesele päevas tunni või paar päästet pakkuda. Lemmikloomade pidamine on niigi keskkonnakulukas, aga inimesest ära ussitatud maal igale hobusele vabalt liikumisruumi pakkuda -- võimatu. Metsaloomadelgi pole kusagil olla, linnud raiutakse koos puudega maha või leiavad rännult tagasi tulles kännud ja segipööratud maa. Huvitav seejuures, et mõni ei tule üldse selle pealegi, et midagi valesti oleks. See teine hing -- tal polegi hinge mõne õpetuse järgi -- on nagu suvaline seade või abivahend. Kasutad ära ja viskad nurka.

Rakett69-t pole see aasta üldse mõtet telekast vaadata. Mis toimub?! Miks ei seletata midagi, ainult sebivad omasoodu ja keegi kuulutatakse võitjaks? Tuleb juutuubist vaadata hoopis kommenteeritud varianti, kus tavaliselt Raid ja Mats seletavad tagamaid. Julgelt +125% televariandile lisaks, lisaks naljakad juhtumised, mida tavaeetrisse iialgi ei panda. Kanal Kvark. Seal on raketi lapse Take Offi kommenteeritud osad ka.

Desilusionado = disappointed. Kas pole geniaalne. Illusioon katki ja oledki pettunud.

Hobune oli täna nii hea, et poe või nahast välja. Rahulolev ja rahulik, oh ma naudin nii seda galoppi. Selline otse ja tasakaalus. 

Sain lõpuks Roksi ja Elvise ära katsuda. Tuli üks sirutatud käe vastu ja kui sellel oli mootor käima läinud, tuli teine ka ligi. Kui nad enam ammu lauspaanikas pole, on näoilme ka täiesti teine. Ennist oli lausa juhmivõitu, kui ülal lae all peidus olid  ja ma neile silitamisvõimaluse puudumisel kassivideosid näitasin.

Blast from the past. Võibolla peaks veel rohkem midagi üles kirjutama ja siis seda hiljem lugema. Isegi siinsed lood suudavad mind vahel üllatada, kui mõnda vana asja lugemas käin. Kas see tõesti oli nii? Ahjaa, seda ei mäletanud sootuks. Sain natuke kooliaegseid lugusid silmadesse ja... nagu keegi teine oleks olnud. 

ilusionado = hopeful. Nii... kurb.

Leidsime vihmade vahel helgema augu ja läksime ringile. Ja siis igasugustesse vaheaukudesse. Hiireonu arvas esialgu, et vajuv maa pole tema teema, pigem kukub kasvõi üle selja kraavi (napilt ei). Metsik ehmus 2 kiirtõusnud pardi peale, aga mingeid mudasid küll ei kartnud. Kahepeale sillerdasime kuidagi valitud kohad läbi, kuulasime-vaatasime sookurgi, kitse, aiakoeri ja päikeseloojangut ega jooksnud hullunult mikrosoftimäkke, sest see vajus liiga.

Sobrasin sahtlis juuksevedru järele, kuna igapäevane oli kusagile kadunud. Kätt välja tõmmates tilkus punast, olin žiletitera mööda ringi uisutanud.

M võttis golfikettaid platsile ja ma pildusin nad meie veeauku. Lihtsalt tuul oli selline ja vees oli magnet. Üks oli kalda lähedal, paistis läbi vee kätte, aga teist ajasin rehaga korralikult taga. Ei leidnudki esimese tiiruga, aga siis kaevusin sügavamale mudasse.  Üldse pole keeruline veejumalale kettaid kaotada. Mul see sadul ei püsi. Ma ei mõista, kuidas proovipäeval püsis isegi lahtise vööga kuidas iganes, aga nüüd olen teinud järjest katseid erinevate lammaste ja valtrappidega -- null edu.  Küll vajub paremale, asjad sõidavad ka alt paremale ja taha, ma ise kukun ka sinnasamasse paremale. Hobusel tuju hea, teda ei häiri see tsirkus üldse. Arusaamatu tüüp.

Haakisin end kellegi teise hüppekasse ja oli vahelduseks täitsa tore. Kolm kolmest penerolli, jalad said osavad olla. Niisama passimiseks oli ilm külm, see paar kraadi, aga rahmeldamiseks suurepärane. Üle tüki aja oligi hea tuju.

Külmeneb järjest. Kusagil pealpool pilvi peaks olema virmalised. Loen "Frankensteini". Pole päris niisugune kui arvasin. Esiteks on see väga vana lugu, 1818. Ja seal on juba kolmandiku raamatu peal surnud toatäis rahvast. Mitte meie toa, aga mõne ülerahvastatud sünnipäevapeo oma näiteks.

Pühap oli külmetiste vahele üks soojem päev, aga tuul vilises ikkagi läbi kontide. Homme peaks tulema paks lumi, täna olin spinner. Või oli hobune spinner? Kes teab. Igatahes kui küsisin sääretamist paremale (sest vastu vaieldes lükkab vasaku külje ette; mõtlesin, et teen ennetustööd), kappas järsult kodupoole ja ehmatas kraavist pardid õhku, mispeale keere veelgi kiirenes. Napilt ei eraldunud üksteisest. Pärastpoole ületasime kraave. Kohe mitu erinevat. Üllatas, et ainult ühte ületas hüppega, teistest jalutas kõiges rahus läbi. Täitsa ootamatu.

Ühtäkki sadas peaaegu 2 meetrit lund maha.

Uhh need rootslased! Henrik ja King Edward, 0-0-0, ÜLIvõimas. KS... mmmnjahnoh... aga meil oli eestlane seal finaalis! E-M V-W. See on ka midagi uskumatut tegelikult ja väga äge. Ja J Mitte-Nii-Vana-gaite oli 8. See oli ka kõva. Võinoh, kõik finaalilised on, aga mõni läheb natuke rohkem korda, eriti kui väga ei süvene. Kui süveneks, oleks iga lugu pahvikslööv, ma olen täitsa kindel.

Näpunahad on ammu paranenud, aga tulemust ei kusagil. Juba kaks nädalat on üle lastud. Nimelt osalesin krapitegemise võistlusel. Kuna mul mingit puuriita nurgas ei kasva, hakkasin esimest ettejuhtuvat klotsi uuristama ja parajaks saagima. T2-ga võidu; üldse pidi algul tema üksi osalema, aga inspiratsioon tuli mulle ka peale. Või oli see vastupidi? Tegin muidugi hobusekujulise. Kui oleks tohtinud kaasaegseid vahendeid kasutada, oleksin suurema kõlakoja saanud, aga nende näpusuuruste peitlite ja viilidega sügamine oli parasjagu piinarikas ja ajamahukas ettevõtmine. Ei taibanud lõpptulemust pildistada, siin esitatud vahetulemusele lisandusid põletatud lakk ja saba ja silmad. Rinnaosa riivisin ka ümaramaks. (otse Loomulikult avaldati võitja nimi kohe pärast selle lõigu kirjutamist (FB puukäsitöö konkursid). Seal oli ikka hullumoodi lahedaid lahendusi, mis mingi aja nüüd näitusel vahivad. Loodetavasti saan enda oma pärast ikka tagasi, rakendaks sinna mõne tõhusama tööriista rammu ja...)

Tallis oli šoksipahandus, kui üks, kes hobuseid vetile ette tassis, sai pärast magusas tasustatud. Sellega seoses tuli jutuks, kas šoksimine näonahka rikub. Vahet pole, mis uuringud ütlevad -- ei muidugi --, aga päriselt ta ikka peksab selle pea esimese poole puhta sassi. Minutitega! Sama on nende uuringutega, et kas lapsele kommi andmine teda pööraseks muudab. Jälle uuritakse välja, et ei, aga iga lapsevanem võib vastupidist kinnitada. I am great captain Cornholio and I need TP for my bunghole! Ah, ükski uuring ei suuda inimesi pahedest loobuma panna niikuinii.

Metsnugis jooksis üle tee. Arvan, et kivi- polnud, kuna manisk oli pigem väiksepoolne. Hobune oli eriti ärev, muudkui hõikus Olafiga. Olen täna üksi. Sidruniga mustasõstratee, krõpsud ja mozzarella. Ja ma ei pea kedagi magama peksma. Mõnus.

Ajaleht kreeka keeles on εφημερίδα (efimerida), aga efemeriidid on tavaelus taevakehade asendeid mingites ajahetkedes kirjeldavad tabelid, mida aastaraamatute või kalendritaolisena avaldatakse. Mõnisada aastat tagasi muutus nende abil meresõit hulga täpsemaks, muidu ei arvatud pikkuskraade ära.

Külaliste päev. Metsik ja Hiireke said õppehobused olla. Eriti nunnu hetk oli, kui Metsik kordel kokkuleppe peale tasakesi galopile läks. Ta päriselt ka saab aru, mis mõtlen.