Lendame jälle

Päriselt... mitte nii väga. Nimelt olen üsna kindel, et see südame pahaksminemine on pöördumatu. Mida vanemaks, seda rohkem asju südant pööritab. Varasemalt oli kindel retsept "Jupiter" Pärnu lõbustuspargist. Siis lisandus purilennuki termikatiirutamine üles ja kõik sarnased alla, kus kiire karussellitamise tunne tuleb (aeglastega on ok vist). Varem polnud igasugused "okserattad" mingi teema ("Karikakar" onju), aga nüüd lendad VR-is ringi ja kutu.

Tööjuure külmkapist leiab vahel vanunud sööki. K oli teinud sünnipäeva-küpsisetorti ja selle siis ära unustanud. Paari päeva pärast oli ikka tervenisti alles ja siis hakkasime uurima, kelle jagu. Ja lendasime mõne inseneriga peale. Kõik on siiamaani elu ja tervise juures... vist.  Meie oma külmkapis on ka vahukoori erinevatest kuudest. Kellelgi on ilmselt olnud inspiratsioon, aga ka prokrastinatsioon. Isegi T1 ei puutunud neid vanakaid.

Praegu oli just teine suvepäev, kõrbeliiv taevas ja kraadilised rekordid. Eile oli Eesti mõõtmisajaloo kõige soojem märtsi päev, kakskümmend-midagi. Täna oli taevas hõbepäike ja sinna sai otse sisse vaadata. Päikeseprill otse Saharast. Mõne päeva pärast on miinused tagasi, loodetavasti konnad väga kannatada ei saa ja muud tegelased.

Olen jälle Mr. V. Ühe korra olen eksituse vabanduseks kommikarbi ka saanud. Võiks ju kohe standardina sisse kasseerida. Mulle tundub, et mehena on mõnes mõttes palju lihtsam elust läbi triivida. Nii palju saab andeks, põhimõtteliselt tee mis tahad.

Konnad selgelt ei tea, et nüüd läheb külmaks tagasi. Muudkui roomavad üle tee, paduaeglaselt. Teed on soolikaid täis. Ühe vähemalt korraks päästsin, pidasin auto kinni ja panin loomakese teelt ära.

Jäätuul lükkas sooja minema, lumi tuli jälle maha.

Leian end korduvalt hobupidamise üle juurdlemas. Kui rahul nad ikka oma puurides on? Keegi, kes on loodud liikuma, aga olude sunnil veedab suure oma elust trellide vahel, kus saab küll pikali visata, aga kusagile minna ikkagi mitte. Kõik selleks, et inimesele päevas tunni või paar päästet pakkuda. Lemmikloomade pidamine on niigi keskkonnakulukas, aga inimesest ära ussitatud maal igale hobusele vabalt liikumisruumi pakkuda -- võimatu. Metsaloomadelgi pole kusagil olla, linnud raiutakse koos puudega maha või leiavad rännult tagasi tulles kännud ja segipööratud maa. Huvitav seejuures, et mõni ei tule üldse selle pealegi, et midagi valesti oleks. See teine hing -- tal polegi hinge mõne õpetuse järgi -- on nagu suvaline seade või abivahend. Kasutad ära ja viskad nurka.

Rakett69-t pole see aasta üldse mõtet telekast vaadata. Mis toimub?! Miks ei seletata midagi, ainult sebivad omasoodu ja keegi kuulutatakse võitjaks? Tuleb juutuubist vaadata hoopis kommenteeritud varianti, kus tavaliselt Raid ja Mats seletavad tagamaid. Julgelt +125% televariandile lisaks, lisaks naljakad juhtumised, mida tavaeetrisse iialgi ei panda. Kanal Kvark. Seal on raketi lapse Take Offi kommenteeritud osad ka.

Desilusionado = disappointed. Kas pole geniaalne. Illusioon katki ja oledki pettunud.

Hobune oli täna nii hea, et poe või nahast välja. Rahulolev ja rahulik, oh ma naudin nii seda galoppi. Selline otse ja tasakaalus. 

Sain lõpuks Roksi ja Elvise ära katsuda. Tuli üks sirutatud käe vastu ja kui sellel oli mootor käima läinud, tuli teine ka ligi. Kui nad enam ammu lauspaanikas pole, on näoilme ka täiesti teine. Ennist oli lausa juhmivõitu, kui ülal lae all peidus olid  ja ma neile silitamisvõimaluse puudumisel kassivideosid näitasin.

Blast from the past. Võibolla peaks veel rohkem midagi üles kirjutama ja siis seda hiljem lugema. Isegi siinsed lood suudavad mind vahel üllatada, kui mõnda vana asja lugemas käin. Kas see tõesti oli nii? Ahjaa, seda ei mäletanud sootuks. Sain natuke kooliaegseid lugusid silmadesse ja... nagu keegi teine oleks olnud. 

ilusionado = hopeful. Nii... kurb.

Leidsime vihmade vahel helgema augu ja läksime ringile. Ja siis igasugustesse vaheaukudesse. Hiireonu arvas esialgu, et vajuv maa pole tema teema, pigem kukub kasvõi üle selja kraavi (napilt ei). Metsik ehmus 2 kiirtõusnud pardi peale, aga mingeid mudasid küll ei kartnud. Kahepeale sillerdasime kuidagi valitud kohad läbi, kuulasime-vaatasime sookurgi, kitse, aiakoeri ja päikeseloojangut ega jooksnud hullunult mikrosoftimäkke, sest see vajus liiga.

Sobrasin sahtlis juuksevedru järele, kuna igapäevane oli kusagile kadunud. Kätt välja tõmmates tilkus punast, olin žiletitera mööda ringi uisutanud.

M võttis golfikettaid platsile ja ma pildusin nad meie veeauku. Lihtsalt tuul oli selline ja vees oli magnet. Üks oli kalda lähedal, paistis läbi vee kätte, aga teist ajasin rehaga korralikult taga. Ei leidnudki esimese tiiruga, aga siis kaevusin sügavamale mudasse.  Üldse pole keeruline veejumalale kettaid kaotada. Mul see sadul ei püsi. Ma ei mõista, kuidas proovipäeval püsis isegi lahtise vööga kuidas iganes, aga nüüd olen teinud järjest katseid erinevate lammaste ja valtrappidega -- null edu.  Küll vajub paremale, asjad sõidavad ka alt paremale ja taha, ma ise kukun ka sinnasamasse paremale. Hobusel tuju hea, teda ei häiri see tsirkus üldse. Arusaamatu tüüp.

Haakisin end kellegi teise hüppekasse ja oli vahelduseks täitsa tore. Kolm kolmest penerolli, jalad said osavad olla. Niisama passimiseks oli ilm külm, see paar kraadi, aga rahmeldamiseks suurepärane. Üle tüki aja oligi hea tuju.

Külmeneb järjest. Kusagil pealpool pilvi peaks olema virmalised. Loen "Frankensteini". Pole päris niisugune kui arvasin. Esiteks on see väga vana lugu, 1818. Ja seal on juba kolmandiku raamatu peal surnud toatäis rahvast. Mitte meie toa, aga mõne ülerahvastatud sünnipäevapeo oma näiteks.

Pühap oli külmetiste vahele üks soojem päev, aga tuul vilises ikkagi läbi kontide. Homme peaks tulema paks lumi, täna olin spinner. Või oli hobune spinner? Kes teab. Igatahes kui küsisin sääretamist paremale (sest vastu vaieldes lükkab vasaku külje ette; mõtlesin, et teen ennetustööd), kappas järsult kodupoole ja ehmatas kraavist pardid õhku, mispeale keere veelgi kiirenes. Napilt ei eraldunud üksteisest. Pärastpoole ületasime kraave. Kohe mitu erinevat. Üllatas, et ainult ühte ületas hüppega, teistest jalutas kõiges rahus läbi. Täitsa ootamatu.

Ühtäkki sadas peaaegu 2 meetrit lund maha.

Uhh need rootslased! Henrik ja King Edward, 0-0-0, ÜLIvõimas. KS... mmmnjahnoh... aga meil oli eestlane seal finaalis! E-M V-W. See on ka midagi uskumatut tegelikult ja väga äge. Ja J Mitte-Nii-Vana-gaite oli 8. See oli ka kõva. Võinoh, kõik finaalilised on, aga mõni läheb natuke rohkem korda, eriti kui väga ei süvene. Kui süveneks, oleks iga lugu pahvikslööv, ma olen täitsa kindel.

Näpunahad on ammu paranenud, aga tulemust ei kusagil. Juba kaks nädalat on üle lastud. Nimelt osalesin krapitegemise võistlusel. Kuna mul mingit puuriita nurgas ei kasva, hakkasin esimest ettejuhtuvat klotsi uuristama ja parajaks saagima. T2-ga võidu; üldse pidi algul tema üksi osalema, aga inspiratsioon tuli mulle ka peale. Või oli see vastupidi? Tegin muidugi hobusekujulise. Kui oleks tohtinud kaasaegseid vahendeid kasutada, oleksin suurema kõlakoja saanud, aga nende näpusuuruste peitlite ja viilidega sügamine oli parasjagu piinarikas ja ajamahukas ettevõtmine. Ei taibanud lõpptulemust pildistada, siin esitatud vahetulemusele lisandusid põletatud lakk ja saba ja silmad. Rinnaosa riivisin ka ümaramaks. (otse Loomulikult avaldati võitja nimi kohe pärast selle lõigu kirjutamist (FB puukäsitöö konkursid). Seal oli ikka hullumoodi lahedaid lahendusi, mis mingi aja nüüd näitusel vahivad. Loodetavasti saan enda oma pärast ikka tagasi, rakendaks sinna mõne tõhusama tööriista rammu ja...)

Tallis oli šoksipahandus, kui üks, kes hobuseid vetile ette tassis, sai pärast magusas tasustatud. Sellega seoses tuli jutuks, kas šoksimine näonahka rikub. Vahet pole, mis uuringud ütlevad -- ei muidugi --, aga päriselt ta ikka peksab selle pea esimese poole puhta sassi. Minutitega! Sama on nende uuringutega, et kas lapsele kommi andmine teda pööraseks muudab. Jälle uuritakse välja, et ei, aga iga lapsevanem võib vastupidist kinnitada. I am great captain Cornholio and I need TP for my bunghole! Ah, ükski uuring ei suuda inimesi pahedest loobuma panna niikuinii.

Metsnugis jooksis üle tee. Arvan, et kivi- polnud, kuna manisk oli pigem väiksepoolne. Hobune oli eriti ärev, muudkui hõikus Olafiga. Olen täna üksi. Sidruniga mustasõstratee, krõpsud ja mozzarella. Ja ma ei pea kedagi magama peksma. Mõnus.

Ajaleht kreeka keeles on εφημερίδα (efimerida), aga efemeriidid on tavaelus taevakehade asendeid mingites ajahetkedes kirjeldavad tabelid, mida aastaraamatute või kalendritaolisena avaldatakse. Mõnisada aastat tagasi muutus nende abil meresõit hulga täpsemaks, muidu ei arvatud pikkuskraade ära.

Külaliste päev. Metsik ja Hiireke said õppehobused olla. Eriti nunnu hetk oli, kui Metsik kordel kokkuleppe peale tasakesi galopile läks. Ta päriselt ka saab aru, mis mõtlen.