Oli ära, tagasi ei tule

Nädalasel pausil ei tundunud Hiirekesele mingit mõju olevat. Ehk vaid veidi energilisem ja suurema kõhuga (seda ma ise ei märganudki), muidu oli nagu ikka. Kutsusime M/B kaasa ja tegime selle aasta esimese 7.5 km ringi. Nagu ikka, oli jälle kusagilt puid leitud ja maha rammitud. Nagu nüri saega oleks peal käidud või lausa otsa sõidetud, nii koledad jäljed. Varsti näeme jooksuküngast juba talli juurest, midagi pole enam ees. Kolmest hobusest üks kartis jääd, teine puid ja kolmas mitte midagi. Kokku olid võitmatud. Järgmine päev tegin sama ringi, seekord vaid Hiirekesega. Muidugi oli teel ka puumajandustraktor, aga see keeras võtit soodsale poole just siis, kui lähenesime. Hea ajastus. Vahva oli, et seekord ühtegi spinni ei teinud. Lubasin küll koledates kohtades paigale tarduda ja jõllitada, aga see on täitsa OK.

Nüüd on suur suvi väljas, +2C! Ei pannudki pakse pükse ja sain üle saja aja ratsasaapad jalga ajada (2 nädalat tagasi proovisin tegelikult ka, aga siis ma olin paksude pükste alla ratsapüksid panna unustanud ja päris palja kintsuga ei hakanud). Ega see muidugi nii lihtne olnudki, Albert oli saapasse kolinud ja palju lapsi saanud. Nende kõigi kapi alla kallamine ja juhatamine võttis omajagu aega. 

Mul on 1 soomlane, kes aegajalt abi küsib. Ilma igasuguse sissejuhatuseta kohe asja juurde ja kohe nõudlikult niimoodi. Viimane kord vastasin, aga midagi vastu ei tulnud. Vastasin siis põhjalikumalt, aga ikka ei kommentaaripoegagi. Nüüd, kuu aega hiljem ütles -- aitäh, see aitas. Mul jõudis just tund aega hämmingut peal olla, kui tuli järgmine abipalve. Ah sellepärast siis...

Eelmine aasta ma ei läinud, aga nüüd olin Ahhaas kohal. Orienteerumas justkui. Tegelikult veetsin hulga aega küüsi närides ja pead murdes -- kuidas??? Aga minu meelest oli kaardil punasega liialt hullatud, kuna üks ühenduslüli-auditoorium oli tegelikult läbitav, mitte nagu kaardile pandud, et kinnine. Paljud andsid alla ka, tõesti oli keeruline. Olin oma klassis tulemuse saanutest kõige aeglasem. Hiljem kaarti süvenedes -- ma ei olnud läbipääsu lihtsalt märganud ja see pool tundi 1. ja 2. punkti vahele raisatud aega polnud üldse vajalik.

Laupäeval-pühapäeval kihutas mingi seltskond Ihastes ringi ja oli ka 1 nii korrektne ratsutamine, et  saada või treenerile lilli vms.

Nägin unes (igasuguseid veidrusi ja seda), et oli mingi tulesüütamiskomplekt väikesel puualusel ja suur tuul ei lubanud kuidagi sel tulel süttida. Aga kui ta siis hädiselt käima hakkas (O-H pani tikust), moondus ta meelespeade puntraks -- õrnad pisikesed, mis hakkasid kohe justkui närtsima, nagu see süüdatav tuligi, mis kogu aeg kustuda tahtis.

Ükspäev tahtis kass mu auto pidureid testida, sihtis end täpselt ratta alla viimasel hetkel. Vajutasin pedaali läbi põranda ja ootasin tümp-tümpi, aga seda ei tulnud. Kassionu oli teleporteerunud tee äärde ja vaatasime pikalt tõtt. Huh.

Ja siis mingi päev sai kokku palju suhtlemist. Muudkui helista ja võta vastu. Kuna M oli haige, kappasin ise natuke Metsikuga ringi. Suurem osa aega kulus üldse karvaeemaldusele. Neid ikka jagub.

Jälle ei olnud e-etteütluse aasta. Taktika oli teha kasvõi aeglasemalt, aga õigesti. Lugenud õige versiooni üle, sain mõne minuti rõõmus olla, aga siis tegin notepadi abiga võrdlust: keegi oli "pedagookikaalased" kirjutanud. Eeem... noh.... kui enne esitamist olin silmadega üle libistanud, siis valemisetunne oli peal, aga kuna ma neid pedagoogikaid tegelikult kirjutada oskan, siis ei jäänud pikalt pidama. Räägitakse jah, et vaja sisetunnet rohkem usaldada, aga eks ta räägib vahel ikka täielikku jama ka. Või siis et päris tihti jamab. Miks ta siis "kaine literaadi pilguga" kohas märku ei andnud? Või üldse, vabalt võinuks olla ju kaine literaat, mitte pilk. Olgu, see oli tegelikult natuke naljakas, las ta siis olla. Järgmine kord siis.

Düünifilm. Raamat alla loetud, aga ikkagi jäi selgitusi tohutult puudu. Vaadata oli sellest hoolimata tore, kuigi elektriteatri glögi sai kohe alguses otsa. Ega see raamat olekski kasvõi viide tundi ära mahtunud -- paberi peal oli ju kõik mõttemaailm lisaks, mitte lihtsalt ringi jooksmine, kaklemine või veidrad otsused. Raamatus on kõigel selgitus ka, et mis heitlused kusagil hinges toimusid.  

Rahvas regab end võistlema. Praegu on neid kirjas palju, aga kuna taustal möllab gripp, siis need numbrid ilmselt lõplikud pole. Koledat ilma lubatakse ka (deja vu!). Juba ongi 10tk kadunud... 

Nägin unes, et võistlusplatsil oli hiigel-liivakuhi, märg ja lögane, ja siis tuli seda ruttu ära kühveldama hakata, sest start oleks pidanud juba olnud olema.

Ilmaga tegelikult vedas hullu moodi, ei mingit lund-lörtsi, vaid lausa hõõguv päike. Õhtuks hakkas küll külm, aga saime hakkama. Ühtlasi oli võistlusi vaatama tulnud kamp endisi kildukaid. Ratsakool lõppes seal ära, aga tohutu kokkuhoidev seltskond on, E-ga eesotsas. Kui mõne lapse kohta peaks millegipärast "nunnu" ütlema, siis nemad seal on.

Hommikuks oli talv ikkagi ka siiamaile jõudnud. Hobused on ülemeelikud. Hakkasin hobusel tahvliga külas käima. Nii libedalt ei lähe kui seal uuringus. Nimelt tahab hobuke pärast trenni teisi harjutusi esitada ja on päris kindel, et viga on minus. Tema teeb end kiikhobuseks ja minu küljest kukub porgand -- nii see ju käib, kas pole?! 

https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0168159116302192ˇ (link artiklile)

Ootan huvi ja hirmuga sadulapassimist. Niikuinii selgub, et kõik on valed ja mingu ma poodi. 

[Puudega. See rivi oli üle 100m kindlasti pikk.]

Jah. Nii oligi, et valed ja poodi. Võinoh, pooleldi nii. KS sadul läks reisima (ühesuunaline) ja hüppekaga kütame edasi pärast kõhutäidet. Vähemalt ei pea enam seinte vahel kügelema ja isegi pärast tööd pole õues kottpime. Millegipärast keerame ikka seda kella. Keeraks siis ära ja jätaks nii! 

Paistab, et ka teised inimesed solvuvad/vihastuvad, kui asjad ei lähe nii, nagu nad ette kujutavad või soovivad. Mitte ainult mina. Mõne asjaga on küll nii, et kuni on valus ja häiriv ja üldse üks lõpmata piin -- niikaua on hoolimine. Kui enam ei hooli, pole mingeid piinu. Las see miski/keski olla omamoodi edasi, who cares. Aga ei taha ju ükskõikne olla... või mis?

Vabal päeval käisime korra Tallinnas ja pärast isa juures vanaema üle vaatamas. Proto avastustehas oli täitsa avatud ja rahvast täis. Millegipärast pöörduti meie poole korduvalt inglise keeles -- äkki see vihjab külastajate pigem välismaisele päritolule? Erinevaid keeli oli kuulda tõepoolest. Põhimärksõna on virtuaalreaalsus. Ronid aga järjest erinevate jaamade prillide sisse ja vaatad, mis juhtuma hakkab. Saime liini peal lampe koostada, õhupalljalgrattaga kirju laiali kanda, kuumaõhupalliga takistusrada läbida, isesõitva kaarikuga linnas rallida, allveelaevas robotite vastu võidelda, linnu moodi lennata, rongivagunites pättidega tulevahetust pidada, mingi kelgutaolise kapsliga maa-alustes tunnelites kihutada. Niisama mänge oli ka, elektroonilisi ja rahmeldama panevaid. Muusikategemisvahendeid ja ehitamist oli... Täitsa hull, kuidas eksponaadid järjest vatti saavad, neid pannakse ikka korralikult proovile.

Osalesin võistlusel ja tõmbasin 2 muud inimest ka kaasa. Kui oleks saanud esitada selle, mis mu peas valmis -- oleks võidutöö. Ma võin ju mõelda niimoodi, lohutuseks või nii. Konkurendid, ma kujutan ette, on siiski professionaalid ja neil on kasutada päris tööriistad ja sobiv materjal, töövõtetest rääkimata. Näpud läksid villi ja põrand saepuruseks.

Ilm on nüüd päriselt ka suvine. Väliplats on nagu merepõhi, parajalt niiske. Järgmisena tahaks murule rallima, aga see on praegu veel lödi.

Kirikus olid pühakulaadsete kered ja vahel ka vaid pead laudade peal valgetes pitsides. Inimesed möödusid neist järjekorras ja surusid neil kätt, kui see veel alles oli. Nad olid surnud, aga liigutasid natuke ja haarasid aeglaselt möödujate järele. (vaat kus tuli lause, kes need "nad" olid? pühakud või järjekorralised? kas haaramine oli aeglane või hoopis möödumine? (mõeldud oli pühakud ja haaramine))