Tööülesanded vist teisiti jaguneda kui kuhjuda ei oskagi. Langesid kobarana kaela ja mattusin täielikult. Eile hobune hirnus tervituseks, ei tea, mis nüüd lahti?!
Tujunull... mu feed on katki. Hobused seal... ka.
Raamatukogu riiulid moondusid lintide abil labürindiks ja rahvas tungis peale nagu sipelgad. Eksinud olin korraks vaid stardis, kust viis 2 treppi üles vastassuundades ja ma läksin algul seda teist pidi ega saanud isegi aru, mis korrusele sattusin. Tavaliselt ei sobi raamatukogus joosta, aga seal täitsa võis mööda vaibalist koridori ja üle saalide ja riiulite vahel. Mingi teema sellega igatahes on, midagi sarnast, kui kunagi kooli rulluiskudega läksin lastevanemate koosolekule omaenda vanemaid asendama, kuna nad ise ei saanud. Seal oli maas linoleum ja sellel veeremine... uhhh. Meil tehases saaks ka nii, kui tohiks.
Hispaania keeles "armas" = relvad. Ja läti keeles vēl putru (see kriips tähe peal teeb hääliku pikaks) tähendabki seda. Et veel putru.
Tall on ühtäkki sagimist ja uut rahvast täis. Mujal on olud nii hulluks läinud, et aina jooksevad pakku. Hooaeg võiks nagu kusagilt otsast alata, aga külm veel alla ei anna. Soomes pani 30 miinust ka ritta, meile jagus vähem. Ajavad veel viimaseid härmas ratsanikke taga, aga huvilised on vast juba joondunud. Tahaks ka kuidagi hüppamisega mingile joonele tagasi saada. Suve lõpus polnud ju väga vigagi. Nüüd ei jaksa peale kava-lattide midagi keerulisemat kohale lohistada. Ühistegevuses peitub jõud! Ainult et praegu pole nagu terveid ega huvilisi liiga palju.
Kui uudised enam hullemaks ei saa minna, siis nad ikka lähevad. Väikesed lapsed...
T1 sünnipäev vajas tähistamist. Kuhu minna? Vanakaid treenima ei suutnud meelitada, igasugused
suusatamised, ronimised, seiklused, ka ratsutamine -- ei. Üks neist teeb siiski järgmisel nädalal TM-i, aga teised tahtsid midagi rahulikumat. Läksime siis põllumajandusmuuseumi. Seal oli sobivalt vastlateemaline naljaüritus saadaval. Külm, aga igati sobilik. Ja siis selgus, et miniroller polnud kunagi varem topist näinud. Seletasin, kuidas kõik need vitriiniloomad olid kunagi päriselt ringi toimetanud, siis aga võeti nahk, töödeldi seda, õmmeldi kokku ja topiti täis -- aga ta ei uskunud. Võltskurg! Ja see hobune pole kindlasti päris, miks tal siis suu kinni on?! Kobras ammugi mitte. Kui kõik ülesanded tehtud said ja auhinna-vastlakukkel ja vahvel söödud, läksime kohvikusse edasi. Seal sõime ära kapsarulli, tordi (no terve ikka) ja siis veel pool torti ja siis tõmbas vanaema kotist plaaditäie toscat. Tegelikult oli vanaema kaasa toonud veel potitäie kana, aga selle pidime küll kappi ootele panema. Söögikooma oli ränk. Vaevu jõudsin talli ees teadvusele tulla.
Uued hobused on muudkui hallid, isegi valged. Veel pole neid sõitmas näinud.
Kullo tuli üle saja aja. Nagu ikka, tekkis mõtlemisainet hoopis teise nurga alt ja ma kavatsen igatahes omapead edasi uurida seda teemat. Soojenduse algul proovis eelmises trennis osaleja lahkuda, aga jäävihm oli auto katte alla pannud. Eemaldamiskatsed ajasid ühe ponilise lendu. Ma sain ise ka lõpuks sellise video, kus nagu auto klaasi lööks puruks, aga tegelikult on jää. Mis valemiga see üldse töötab, et ilm on miinuses (-4C isegi), aga taevast sajab sooja vett. Mul on auto üks külg siiani jääga kaetud. Ei hakka enne soojasid kangutamagi seal.
Ei saanud öösel õieti magadagi, kuna leidsin ühe uurimuse kokkuvõtte. Seal oli õpetatud hobuseid ütlema, kas nad tahavad tekki peale, ära või jätta nagu hetkel on. Kõige vahvam on, et osalenud 23 hobusest kõik 23 õppisid 14 päevaga rääkima (14 oli piiriks pandud, et kui ikka üldse vedu ei võta, siis annavad alla ja lõpetavad), seejuures olid hobused väga erinevad, noored ja vanad (max 38!), külma- ja soojaverelised. Isegi täpse juhendi sai, et kuidas see õpetamine käis. Tuleb välja, et nii Metsikul kui Hiirekesel on suur osa juba selge!
Maneež on nüüd muudkui rahvast täis, karussell ei lõppegi kunagi. Pole isegi õieti ruumi korralikult maha kukkuda.
Korjasime lapsed ümbert ilma kokku ja läksime ära. Alustuseks kargolaevaga. See haises meeleheitlikult suitsetamise järele. Mingi aeg oli meres eemal näha jäävalli. Maailmaäär muidugi! Sinna pihta sõites mürises, varem oli väga vaikne. Ma vist polegi niimoodi jääst läbi sõitnud varem. Ilus. Esimeses ööbimiskohas on ühiskemps. Kätepesuga mingi tüüp seal end küll ei tülitanud. Ega veetõmbega. Voodi all oli märg rätik kägaras. Hakkasin hoopis kreeka keelt õppima. Hispaania keelde tuli muudkui lõppu tasemeid juurde nagu kommipurustusse ja tekkis mingi trots. Kohe esimese asjana sain teada, et "nero" on vesi (νερό). Pärast laeva lendas osa meist veel 800km põhja poole ja teine osa sõitis rongiga, sh me auto. Rovaniemist jätkasime jälle koos. Kokku u 1200km kodust. Lund oli rohkem, aga kraadi poolest nagu polnudki suurt vahet -- üks null kõik.
Soomes on aeglane isegi kütus. Pärast tankimist ei lisandunud pulki ega kilomeetreid. Need tulid alles järgmiseks hommikuks. Ilm oli vinge. Sain esimese laskumisega jäänõelu silmadesse ja oli valus. Hiljem sain prilli taha peitu. Tippudes oli kontideni saagiv tuul, mis vahel isegi kohe mäest alla ei lubanud tulla.
Täistööpäevad näel, ainuke vahe -- pause pole. Rääkisin välja, kuidas ma liikumisäpis spordiala ei muuda, kuna mind huvitavad ainult kiirused ja distants. Kui mäest üles-alla niimoodi tõepoolest hobusega liiguks, tuleks loomakaitse appi kutsuda, aga on olnud ka ratsa-õhulende. Igatahes otsis T1 välja spetsiaalse mäetamise äpi ja läks katsetele. Mul oli tippkiirus tippkiirus olnud 44km/h ja see tundus päris palju. T1 tuli siis oma 68km/h-ga ja T2 arvas, et tema suudaks kindlasti kiiremini. Kõik on muidugi jube vahva ja ilmselt mäerekorditest mäekaugusel, aga me pole mingid ässad ju. Ma ise sattusin mäele viimati vist... 6 aastat tagasi...? Järgmine päev oli udupäev. Polnud näha, kuhu rada läheb, või ka seda, kust ja kas miski üldse algab. Ja siis nad tulid õhtul, T1-l 89km/h ja T2-l 91km/h ette näidata. Hullud! Õnneks olime kõik kiivritega ja neid läks ka päriselt tarvis. Nimelt sain rehaga vähemalt 5 korda piki pead ja ühe korra auto pagassiluugiga. Eks ma kukkusin kummuli ka, ühe korra sõideti küljelt sisse ja teine kord, kui tahtsin ka kiirusrekordit teha, aga mägi läks liiga kiireks ja hirm tuli peale, kaotasin pidurdades tasakaalu -- siis tegin hüljest. St lendasin kõhuli lumele ja libisesin seal. Üldse ei saanud haiget ja isegi suusad jäid jalga. Minu tipuks jäi 58,5km/h, aga võibolla natuke rohkem -- leidsime, et minu kasutatud Adidasrunning mõõdab vähem kui Slopes. T1 pani 2 korraga jooksma ja vahel oli isegi 8km/h jagu vahet. Ega see kihutamine polnudki põhisisu, lihtsalt see võistlusmoment, noh. Väike duud sai ka ootamatult hästi hakkama, kuigi ta ei viitsinud/tahtnud eriti loogelda, vaid kippus muudkui otse alla lendama. Kehakaal võimaldab nii, raskemana läheks hoog liiga hulluks.
Süüa tegime ise ja väljas söömas ei käinudki üldse, vähemalt see osa ei tulnud siis liiga kallis. Parim üllatus oli suitsulõhe -- see oli u 1.2kg kärakas 10 raha eest. Olgu, pea oli ka küljes, aga noh... nämmm. Hommikuti sõime putru, lõunaks mingid võikud mäele kaasa ja mustikasuppi, õhtul tegime sooja sööki, vahel ka mängude kõrvale teed ja küpsist. Tavaliselt olime õhtuks nii kustunud, et ei jaksanudki midagi eriti teha. Telekast tuli neli korda üks ja seesama miljonäriks tahtja, kes iga kord arvas, et Europa on Marsi kuu, mitte Jupiteri ja muudkui kaotas.
Alustuseks olime puhta pilves. Piloot viskas nalja ja lendas hallusse ülima enesekindlusega. Erinevate korruste pilvede vahel oli korraks midagi näha ka.
Jääsupis kolises natuke, aga sellist pilti oleks võinud jõllitama jääda nagu kaminatuld.
Kui kõik muu seisab, siis seal ikka podiseb poole ööni.
Väiksemad osalesid kõrgeima torni ehitamise võistlusel. Vastaseid palju polnud, ainult üks pisike nunnu patsidega tüdruk. Ega talle eriti võimalust antud.
No comments:
Post a Comment