Eilane

Luigeorkester. Allpool lähemalt.

S*tamaja karneval, arvas Oja Pets, kui Birgit ex-Õigemeel üritas "Kaka ja kevad" pantomiimida. See oli ootamatult hea pakkumine just selle esituse peale.

Külm jõudis kohale ja hammustab jõuliselt. Hiireke eelistas tekivaba olla -- lasi kellelgi muul või munsterdas ise eest pandlad lahti ja puges välja.

Tööjuure automaatuksed kutsusid külma tuppa, ta tuligi rõõmsalt ja kahandas keskmist oma viie kraadi võrra kõige soojemas pesas ja nulli lähedale lähemal. Tiim lõika-kleebi muutis kiirelt ukse vanamoodsaks käsijuhitavaks tagasi ja paigaldas ribakardinad lisaks.

Kui külma sekka õhtul udulund sadas, siis tekkis sellest kõige sädelevam lumesädelus, mida ma kunagi pärast päikeseloojangut näinud olen. Hobused olid selle päeva toas passinud, kuna tuulekülm olevat olnud lausa -52C. Pärast tantsisid meil nööri otsas. Veel mitu päeva virelemist, enne kui korraks soojaks läheb ja siis vist kangutab külma edasi. Sain ükspäev ühe lemmiku hobudaami otsa, kelle selg on vahepeal pidulaua laiuseks läinud. Mõnus soe istumisalune oli. Nii hästi ära käekõrvatatud, et taipas kohe, kuidas juhtimine ainult päitsenööriga käib.

Mängime midagi! Tavaliselt tuleb see soov väiksel onul hilja õhtul. Seekord oli kell kohe 10 saamas ja arvasin, et võib ju kah, aga midagi lühikest. Tööpäev tulemas ikkagi ja mul kuhi unevõlga. Me polnud varem "Tiivulisi" mänginud, aga kui keeruline see ikka olla saab? Noh... see eri vidinate pakkide kogus oli muljetavaldav, nagu suure pere jõulud kusagil filmis. Ja reeglid, neid oli mitu. Ah, ei -- muidugi oli neid palju rohkem. Aga me lõpetasime enne ühte öösel ja põnev oli ka olnud, seega kahjud tundusid piisavalt väikesed. Ma polnud siiski arvestanud düüniraamatute viimasega, mis mul juba üsna lõpukorral oli. Loomulikult oli see ka veel tühjaks lugeda vaja ja siis oli küll juba lootusetult hilja. Või siis täitsa vara, kuidas võtta. Järgmine päev teel talli ärkasin jälle hetk enne kraavi. Ja õhtul mängisime jälle neid tiivulisi, kuna noh, hea mäng on.

Hommikul sadas paari tunniga paarkümmend cm lund maha ja osa rahvast kaevab end siiamaani välja. Ma käin jalgsi, pidin seekord jalgu kõrgemale tõstma. Kogu teest oli vaba(ma)ks lükatud vaid 1 pisike lõiguke. Ühtlasi on ka kõige kallima elektri päev. 10x rohkem kui muidu.

Hobused olid päeva boksis ja peavad ühe veel -- on seepeale kohe sellised koostööhuvilised (ja ühtlasi perud). Isegi muidu tõredapoolne vaevu-talun-kui-mind-puutud-Hiireke oli stardivalmis. Täna oli korraks -29C ja läheb veel külmemaks, aga kuna seda hullu tuult enam pole, kannatab täitsa sehkendada. Lõpetasime maneežipikkuse võidujooksuga. Ma ähkisin kõige kõvemini, aga Hiireke võitis. Tal pole muidugi suusapükse ja 5 kihti riideid ka peal.

Pühapil tegin kaks korraga.  Algul jalutasime üht- ja teistpidi, aga siis panin Metsiku selga kaks pehmendust ja iseend, Hiireke jäi mulle nööri otsa. Ponitasime siis niimoodi traavi. Metsik oli jälle nagu viieline, ülikuulekas ja tähelepanelik ja üldse nagu missioonil.

Ma pole pool nädalat oma toas magada saanud, sest keegi on toa täis suitsetanud. Kui ventsüsteem on hangunud, siis tungib naabrite õhk meile ja noh, rõlge. Täna viskas nii umbes 20 kraadi jagu vähem külmaks, äkki nüüd tuleb õhk tagasi?

Õhk tuligi. Allan läks.

Vaatasin aasta kalenderplaani ja kohe mitte miski ei kutsu. Mnja. Mu järgmiste eesmärkide täitmine võtab vähemalt aasta ikka ära, ilma et vahepeal saaki koristada saaks.

Vedasin täna väikese onu sangapidi judovõistlustele. Elva Openi juubeliüritus, seda on nüüd 30 korda olnud. Nagu ikka, asjad toimuvad mõne eriti agara entusiasti tegevuse tõttu. Kui neid poleks, siis polekski midagi. Ma ei tea, miks üldse ette kujutasin, et väike onu oleks võimeline sinna ise kohale minema. Ehk T1 aegu mäletades? Ei saanud kodus kuidagi saapapaelu kinni ega jopel lukku. Teel hakkasid tal järjest jalad ja käed valutama.  Mida lähemal spordihallile, seda hullemini. Kaalumisele jäime tegelikult hiljaks, aga kaalumine ise tegi seda ka. Osa tulijaist olevat kuhugi lumepidurisse jäänud. Rahvast oli palju, aga sõber oli puudu ja see tõmbas niigi olematu moti keldrisse. Avasõnadel ennustati verd higi ja pisaraid, sooviti ohtralt emotsioone -- ja kõiki neid saigi. Ma pole varem märganudki, et arstiabipunktis tõepoolest käibki tihe plaasterdamine. Laual oli vähemalt 5 pudelit külmaspreid. Plaastrirull aina krabises. Käe-, jala-, kulmukriimustused põhiliselt.

Saab kuulda ulmelugusid teistest tallidest, kus saepuru iga päev ei saagi ja vahel ununeb hein ette panna. Ja kui on ees, siis hallitusega. Või ainult peotäis. Või sootuks põhk. Toas vahivad ka rohkem kui tarvis. Hobustel tundub raske aasta olevat ja kliinikutel palju tööd. Vikerkaareteateid on ka FB-s täitsa tihedalt. Näis, mis kevadeks üldse alles jääb...

Milline päev. Algas juba kell 4 öösel, kui silmad lahti lõin ja teadsin: on vaja minna, ja ruttu! Kõhus keeras kui pesumasina trummel ja hais oli suisa toksiline. Pärast guugeldasin salmonellat, sarnasusi palju ei leidnud. Kas nüüd ongi lõpp? Nii lahtiste otstega kaugele ei purjeta. Hommik tuli ikka, kuigi und oli puudu. Väike onu kohmitses kolme eest ja arvas, et koolibussile ei jõua, kui ma teda just autoga ei vii. Näkää! Pole plaaniski. Ja kell pole veel kukkunudki. No siis ta läks. Kusagile. Aga mu ees sammuv lühem tegelane oli liiga kaugel, liiga pikk ja vale värvi jopega. Helistasin. Ei vastanud. Ah, äkki olen paranoiline. Tööl sain peagi kõne. Onu oligi kaduma läinud juba tee alguses. Ja siis ta saigi autoga kooli. Sellega seiklused alles algasid. Tööl tuli täitsa juhuslikult välja, et öiseid kempsuüritusi oli olnud teistel ka. Nii juhtub, kui hommikukohvi kõrvale juhusliku märkuse teed erakordselt s*ta väljanägemise kohta. Muidu ju sellistel teemadel ei räägita. Lähemal uurimisel kurtis 10 inimest ebatavalise öö üle. Ühine nimetaja, nii leidsime, oli üles putitatud eelmise päeva kana. Töökeskkonnainimene ei tahtnud toidumürgitusest midagi kuulda. Mingi viirus! Aga huvitav, et tabas kõiki kanatajaid korraga, muutoidulisi ei puutunud ja kestis täpselt niikaua, kuni kõht tsükli läbi tegi. Ja siis tuli prototoode, mis keeldus töötamast, nii et enne koosolekut ta valmis ei jõuaks -- ja siis tuli kõne, et vaja üks jääpurikas koju toimetada. Nii jäi üldse kõik pooleli ja suundusin otsingutele. Väike duud oli teel koju ojasse lükatud, selili ja üleni märjaks. Kui kaugele jõuab? Kui märg on? Oli juba kodu ukse taha jõudnud, nuttis seal. Käed punased paksud kobakad, ust lahti ei saanud. Jäätunud-vettinud riideid maha ka mitte. Järgnes kuum vann, tee ja väänamine. Esikus uputas juba enne, kui riietega kraanikausinigi jõudsin. On ikka mõttelend, selliste miinustega kedagi vette ajada. Talveriietesse mahub Palju vett... Saapad ka nagu uputatud kaisukaru, kui olin nad veest tühjaks kallanud -- kuidas need veel järgmiseks päevaks ära kuivavad?

Reedel sain jälle ühel uusaastapeol olla. Kui eelmine kord pidutsesid nad Ahhaas, siis nüüd ühes lihtsas kandilises ruumis, kus midagi eriti uudset toimuma ei mahugi...või...? Aga siis ilmusid lavale rahvusballettijad ja esitasid miniversiooni "Luikede järvest". See oli nii jabur, laval polnud ju ansambli pillitagavara ja mikrofoni kõrval õieti ruumigi. Ja siis tegid eri osakonnad (paberile) muusikat, mille ERSO pillimängijad 5-osalise sümfooniana ette kandsid. Kuuseürask, kaanon, Ligniscus jt naljad. Proff on proff, nüüd ma tahaks veel rohkem kontserdile minna. Süüa sai muidugi ka.

Järgmine päev oli laupäev, teise nimega nüüd-võiks-magada-päev. Aga kussa. Oli vaja minna Poska kooli siseorienteeruma. Eelmise aasta seiklustele tuginedes ülemäära suuri ootusi polnud ja tore ka. Las jooksjad jooksevad. Ma ei eksinudki seekord ära, see oli juba suur saavutus. Kahte punkti minekut pidi hoolega arvutama ka, neist üks oli küll vähemalt 4-käiguline (mis korruste kaudu kuhu treppidesse saab, et saada muule korrusele ja teiste treppide juurde). Igatahes selle päeva trenn sai tehtud ja ma pole veel isegi talli jõudnud. Sinna enne pärastlõunat ei plaanigi. Viimane kord panin maneeži kolle täis, millest ükski Hiirekesele muljet ei avaldanud (kui nüüd mitte arvestada kiirpiruetti ja eemalesuunas plagamist, kui veekraavi üle tribüüniääre liivale lajatasin). Peab midagi ebatavalisemat välja mõtlema järgmiseks korraks.

Järgmine raamat: "Ärevil inimesed". See hakib, eriti alguses, aga tõmbab peagi mõnusalt kaasa. Täitsa huvitav, millega koolilapsi lugemise küljes üritatakse hoida. See on raamatukogu raamat. Keegi on sinna harilikuga kirjutanud: "ta oli ju vaesunud, sõitis bussiga". Sest sillalt hüppaja oli enne kusagile auto parkinud, kuigi ennist sõitis bussiga. Mõni loebki jälgi jättes, aga... kellegi teise silmad on neid ridu kamminud mingites hoopis teistes kohtades, mõelnud mingeid teisi mõtteid. Raamat ise on vaikides kõik reisid kaasa teinud. Kõige väiksema kooliku raamat aga oli puhta hull, lapsed reisivad jänestena Soome varastatud raamatut taga ajama, raha unustavad sootuks koju ja öömaja leiavad juhuslikelt onudelt. Läbiv sõnum näis olevat "usalda elu" ja mine, kuhu idee lükkab. Loodetavasti ikka päris tõena ei võeta. Järgmiseks võtan Contra "Minu Läti". Keelesaade tegi piisavalt head reklaami. Lugemisjärts ei lühenegi, poolikuid on ka veel laiali.

Hobune muudkui veiderdab ja ma murran pead, mida teha sellega. Teistel ka toimetavad, kes loobib ratsaniku vastu seina pannkoogiks, kes astub kanna peale, kes lakub käsi nagu koer. Teema on püsti, kus ...dale nägi välja nagu american saddlebred, aga punkte sai nagu üks teine ...dale ühe teise korra eest, kus ta hea välja nägi. Äkki aetigi sassi ja hinnati mälestust? Nimi maksab liiga palju. Grrrhhh! Ei saa isegi soovitada, et lasku AI peale, et see on ehk erapooletum, aga... ta pole seda kohe üldse.

Kuu lõpuks oli Hiireke jälle tore, üks lühike duud käis iseseisvalt trennis, T1 on peaaegu tervenenud, õpetajad (vist) enam ei streigi ja ma saingi lõpuks vasakust jalast kätelseisu (mitu päeva pidin proovima). Homme on uus kuu ja uued tuuled. Rootsi külalised hakkavad puid alla saama.