Tallis on kassipidu. Ajavad üksteist ennastunustavalt taga, ootamatute spurtidega muidugi, põhjustades hobuste pukke ja hüppeid ja südamekloppeid. Tommi turnis lausa maneežiaknale, see on oma 10m kõrgusel. Ma hakkan ka varsti trikke tegema. M leidis lõpuks sobiva rõngamaterjali. Sportlikus mõttes on vist paigalseis, või õigemini kinnistamine. Hobune on kõige parem, kui eelmine päev on joosta (= kiirem galopp) saanud või hüpata.
Laupäeval oli kavas kaua magada ja peaaegu õnnestuski, aga ühtäkki hakati tehasest pilte saatma. Kas nad just tuhande sõna väärilised olid, aga küsimusi tekitasid küll. Ja tehasesse läksin ka. Koduteel hüppasin poest läbi ja noh, palju tehase rahvast oli. Ma ei käi muidu päeva keskel ega tea, kui palju rahvast on tavaline, aga õhtuti küll nii suurt tunglemist enamasti pole. Lähenevad jõulud või palgapäeva mõjud?
Tegin uue rõnga. Selline, kust hobu vaevu läbi mahtus, oli ideaalne, aga natuke suurem juba loperdas. Pean teipi juurde hankima ja kuidagi kõvemini asjad kokku litsuma. Külm äkki rikub mu plastiku ära üldse?
Vanaema juuksed on valged. Lumi on vanem ja valgemgi. Midagi sellist oli laulus. Kõik ongi valge. Ja külm. Olen ärevil, sest unedes on hoiatusi. Midagi juba nagu juhtus, aga see pole vist see... või?
Kõik said kokku, käisime kooli taga uisutamas. Miks mitte järvel, kus ruumi tohutult rohkem? Aga vot kõigist külmadest hoolimata pole jää seal valmis. Alles mingi 5cm või nii. Lumi ei luba külma ligi.
Rõngajuhtum. Olukord, kust väljapääsu pole. Saan iga rakuga aru, miks hobune mu all hullunult ringi kihutab; kui ka vahel seisma saame, pukitab kohe edasi. Ma ei näe võimalust, kuidas isegi maha kukutada end. Kui kaua me niimoodi kihutame? Seinad on ka kohati liiga lähedal. Ja siis ühel hetkel ta ikkagi jääb pidama. Aga ma olen lõksus ega suuda välja pugeda, rõngas ühte otsa pidi ümber mu kaela, teist otsa pidi hobuse tagumiste sõrgatsite otsas. Mis ma teen?? Abiline tuli, võttis hobuse ees seistes ratsmetest ja siis ikkagi saime vabaks. This saint of a horse. Olin jrgm päev madalam kui maamuru, tulin porgandiga rahulepitusele. Hobune oli mingi ekstra hea see päev, lihtsalt...
Käisin see kuu juba teist korda kirikus. Sama kirik kah veel. Nüüd oli Lonitseera ja "Tagurpidi tee" (miks seda laulu ei võiks juutuubis ka olla, noh!) asemel T1 (ja mõned teised, "paremuselt kolmas meeskoor Eestis, kui RAM-i ei arvesta"), laulis seal, kuidas nad lund lükkavad. Õues ongi lund veel rohkem. Paks traat on nüüd jälle peenike, aga mujal igal pool üks rammimine vaid, kui kusagile minna tahta. Üks tont pole ikka nõus talvesaapaid kasutama.
Unes moonduvad sõiduvahendid vahel lennukiks ja hakkavad saltosid tegema, seekord siis buss. Enamasti on raske sõiduki küljes püsida, tuleb jalgade ja kätega end kusagile külge klammerdada, kuni kukerpallitab. Ükskord tuli jälle üleujutus ja hiidlaine, auto oli poolenisti vees ja mehed frustreerunud. Ütlesin siis neile, et rahunegu, see pole isegi päriselt. Läksidki mujale toimetama. Ma ise läksin surmamajja, otse läbi seina. Seal olid voodid ja inimesed ootasid oma lõppu. Vahel oli neil ka masinaid küljes. Haigla see igatahes polnud, vaid ühekorruseline puumaja.
Jaak lahkus. Oli kukkunud kas lund katuselt lükates või teel sinna. See oli küll ootamatu ja jälle vajab mõte harjumist Ta ju pole kusagile kadunud?! Kunagi väiksena olin Kristjani peale kade, et tal nii lahe onu on. Bussiga ja puha, ja ta tõi pedaalidega mänguauto. Sellist asja polnud isegi olemas üldse ju sel ajal. Tõsine ja täpne, kõik, mis tegi, tegi ülimalt eeskujulikult. Täielik "no BS" mees. // Jaagu, nohja muidugi ka vanama ema Aliide juures olin kunagi väiksena käinud, sealt on meeles mänguasjad ja kopituslõhn. Teel sinna on üks tore langustõus, millest talvel maantemuhuga ainult hästi plaanitud pealesõiduga läbi sai. Mõnusalt võttis kõhu alt õõnsaks seal. Kui seltskond kümneks aastaks Siberisse aeti, siis tagasi tulles enam seda maja nad endale ei saanud, aga memmed-taadid said lõpuni ära elada (ja meie külas käia)[kui Aliide suri, siis ma rääkisin temaga mingi aeg... või rääkis tema minuga]. Jaak pidi endale pärast uue(d) elamise(d) ehitama. Jasiisveel, et ta jõudis kolm kuud ka vana-vanaisa olla. Seda trikki suurem osa meestest järele ei tee.
Hüppekas on tulekul Kulloga. Ei mäletagi enam, et kuidas see hüppamine käib. Latte olen maha loopinud ja kavalette, nende pealt tundub, et mingit muljet need Hiirekesele ei avalda. Miks-loobid-mulle-kaikaid-kodaraisse-nägu pigem ees hobusel.
Hüppasime, hobu oli tubli nagu ikka. Soe oli, +2C, paks karv läks higikrussi.
Tegelikult on juba nädal olnud vilets ratsutada. Hobune on tõre kohe kuidagi. Muid seoseid ei märka, aga boksis on lõunane hein jalge alla tallatud osaliselt, ei maitse. Muidu on minu saabumise ajaks boks kõrtest tühi. Snickersi-efekt (sa pole sina ise, kui kõht tühi)?
Mängisime pühade ajal topeltblufi mängu. Väike onu pidi seal nimetama oma suurima puuduse. Kohe üldse ei saanud hakkama sellega. Küll tulid talle meelde sõprade-tuttavate igasugused omadused, aga enda kohta -- ei midagi. Lõpuks pika pinnimise peale arvas, et vähene ratsutamisoskus. See ongi. Nojaa... ta pole kordagi hobuse peal käinudki.
Kuna Madis eelistas kodus haige olla, läksin ise Metsikuga rallitama. Sadulat küll ei viitsinud panna, läks lihtsalt kahe pehmendusega. No küll oli pehme ja sujuv ja imelihtne see ratsutamine. Ta ei taha pärast trenni üldse koju minna, hea meelega töllaks maneežis edasi ja võtaks porgandeid vastu.
No comments:
Post a Comment