Yes, but no

Hommikul oli nii: 

"Kuule, anna mulle see kaamera kaasa."

"A kusse on?"

"Oot..."  - ja sehkendab midagi telefonis. USB-ga arvuti küljes rippuv klotsike hakkab helendama.  Ulatan otsitu edasi.

"Prindin talle mingi kesta täna."

Mingid aastad tagasi oleks olukord olnud ulmeline. 

Et siis... Hiireke on elu karvane ja klippamata ja nii jääb. Aga praegu on tema jaoks liiga palav ja ta ei jaksa kohe üldse. Nii ma ei tea küll, kuidas ta laupäeval hakkama peaks saama.

Pealtnäha pole viga midagi. Kõik on ühes tükis, on soe ja kõht täis, baasvajadused on täidetud. Lapsed on kodus ja ajavad omi asju, koolidega on (peaks olema ju?) järje peal. Isegi kuuseis pole ebasoodne vahelduseks. Ja ometi... nukrus tahab kogu aeg suureks kasvada. See rullib kõikehaaravalt üle, jättes maha varemed. Kui saaks nipsust üldse kaduda, oleks see nips juba ammu olnud. Isegi sellest ei saa aru, kas vend takistab või tõukab... Vähesest piisab, et... mõni video kokkuahnitsejatest, vägivallatsejatest, ...  grilljuustu hind poes, täitumatu igatsus. Ma nii augus pole, et hommikuti üles ei saaks, aga.... Isegi kurta kusagil -- mida ma tegelikult natuke teen -- ei tundu mõttekas. Milleks? Teistel on ka mured, mis see minu omagi midagi unikaalset on, heaoluühiskonna liiga mugav elu ja ikka ei kõlba. Või midagi.

Tööl oli kohvimasina pump katki ja parandaja tuli ja tuli ja muudkui tuli, aga kunagi kohale ei jõudnud. Kuni tänase hommikuni. Rebis masina ukse lahti ja pahvatas: "Oh sa Issand!". Mõned äkki oskavad aimata, mida üks ülekasutatud ja siis unarusse jäetud kohvimasin oskab. Vihjeks niipalju, et solgivesi ei mahu paari tassi, vaid selleks on seal ämber.

[MPaalandilt pildid] Käisin Kukulinnas. Kohe topelt. Seekord teevad harrastajad "päristele" küll korralikult silmad ette. See kohvikuvärk ja ülekanne ja soojendusega soojendusmaneež (sest viimasest ei osanud küll rõõmu tunda, kuna mul oli kaasas jääkaru, aga olevat olnud algul sätitud 17 kraadi peale lausa. Tõmba või t-särgiväel ringi, eksole). Hiireke nägi blinghobuste vahel täitsa hüljes välja. Aga ta on selline ka referentsita. Vb ainult siis, kui ma peal pole, siis on hirmus nunnu. Oleksin saanud paremini roolida seal ja lauslollusi vältida (esimeses osas tervitasin jälle, stekiga vehkides... böö), aga onu Hiireke pidas vapralt vastu ja mõnes kohas suutis lausa üllatada. Ma tean ju küll, et ta kaua koonduses ei jaksa püsida ja soolikaks venib, aga vähemalt treisin enne võistlusi ohtralt sammu. Et ta marsiks ja siis oleks valmis nii pikenema kui lühenema seal, mitte et ratsmed kätte = traav. See tasus tõesti ära, eriti esimeses skeemis, kus ta veel viitsis. Tal ju see kõige viletsam allüür ja Metsikuga võrreldes oleks üldse nagu

jalad kokku seotud. Aga siis -- no tubli, hea tunne oli. Tohutu pinge langes pealt, olin mingi 2 nädalat enne ja eriti viimastel päevadel kui nugade peal. Sõitsin muudkui peas skeeme läbi ja muretsesin karvapalavuse ja vihma pärast (seda lubati terve päev ämbrite kaupa), ja et äkki ajab keele üle suulise ja veel palju muid. Aga mul oli abiline ja vihma polnud (lõppes juba hommikul) ja keele ajas ainult (mää ikkagi) ühe korra teises soojenduses, kui ta surnud hüljest mängis ega viitsinud enam üldse, ja plakateid ja melu kartis natuke vähem kui oleks osanud. Ah ja isegi koha peale saime korra, aga see oli Eliisi teene (oh aga see rosett, onju). Ja siis, surmväsinuna ja hobusega koduteel, meenus, et kontserdile vaja minna. Egaš midaš, lastele enam koju järele ei jõudnud (hobuse järelhooldus min pool tundi, asjad ja mash ja treiku), need said bussiga linna aetud ja saime seal kokku, kust kapates täpselt viimasel minutil kohale jõudsime. Päeva lõpuks oli (kell üks ja) magamisvalu nii suur, et kasvõi pisar silmas.

Järgmine päev oli ka pisar silmas, kui talliarve avasin. Varem ei tahtnud end traumeerida. Seda et... niimoodi pikalt ei saa, peab hakkama otsuseid tegema. Vaja kohta, kus oleks suur koppel, vesi, hein ja peavari. Need on kõige tähtsamad. Treenereid niikuinii eriti ei käi ja ei jaksa neid väheseid kinni ka maksta. Huvitav seejuures, et ma ju nagu võistelda ei tahagi, milleks siis treenrit? Ei, tegelikult tahan vahel võistelda küll, aga nii, et tore oleks. Et oleks hea pinnas ja ajakava ei sõidaks eiteakuhu ja hobusel oleks ka kusagil olla (Kukus veetis Hiireke ajaületuse muru närides. Muud muret polnudki, kui et kippus pimedusse ära kaduma, või vaatasin ma vales suunas. Novembris sellised puhmad saadaval?!).

Mingiammu olime Madise-onuga samal ajal juhuslikult  sama marki saapad ostnud. Mul number suuremad, aga säärest lühemad, kuna lasin end müüjal ümber veenda ja sain pärast seda va pikkusepuudust iga kandmisega taga kiruda. Temal jälle suts pikad, aga ajaga vajusid parajaks. Kunagi mitme aja pärast läks mul ühel saapal lukk lõhki ja säärenahk oli igapäevasest trööpamisest auklikuks kulunud -- remontisin endale nurgast uued. Sealt veel tuhande aja pärast läks Madisel ka üks lukk lödiks, aga minuga võrreldes teise jala oma. Sai siis kahest vigasest paarist ühe toimiva kokku panna, aga tellis endale uued saapad ka. Juhuks kui midagi veel puruneb. See lõplik purunemine andis end üsna pikalt oodata, aga täna lõpuks oli see päev. Madis ei tulnud umbes miljon aega riietusruumist välja. Mul olid juba ta hobusel jalad porist välja kaevatud ja kere puhtaks lükatud, kui duud ilmus, botaste ja lühikeste sokkidega, pahkluud paljad. Mis siis saabastega juhtus? Ei olevat jalga mahtunud, alt liiga kitsad, aga hirmus pikad. Olevat nöörid valla päästnud ja siis saapad vajunud laiali nagu lilleõis, enam ei oska kokku ka punuda. No kui pikad sa siis tellisid, et kohe üldse ei sobi? Kangutab karbi lahti -- pikad nööridega naiste koolisõidusaapad, sädeleva iluliistuga! See seletab, miks pahkluust kange tundus. Sääreossa -- "no võtsin, et oleks ikka varuga" --  oleks mahtunud telefon, kaks paari tagavarasokke ja mõned kindad. Ja pikkus, seda ikka kestis, Madise-onul üle põlvegi. Käis nagu kipsiga, jalg sirge. Hobuse otsa oleks ainult katapuldiga saanud. No niiii mööda ei anna ju mõõte võtta ometigi. Madis arvas, et tellimisel nägid saapad ka veidi teistsugused välja. Uurisime siis karpi ja saapa sisemisi numbreid -- mitte midagi seal peale jalanumbri pihta ei läinud.

Vaatasin korraga KS ja TS meistrikaid. Kõige põnevam oli oümpia-GP, nii palju uusi tulijaid. Vähemalt sel tasemel. Dina-Donnanna tegi puhta ja korraliku sõidu korrus kõrgemal, seal polnud üllatust, aga ka Ashwanil õnnestus oma seni parim esitada ja siis veel torilaste esindaja Cassander, see võib ka uhke olla. Kõige kõrgemale kargajatel juhtus nii, et esikolmik ümberhüppas ühe sekundi sisse. Samahästi oleksid võinud loosi võtta, kes mis värvi medali saab -- niivõrd võrdsed sõidud  said (aga võitjat ei teinud millisekund, nagu uudis rääkis, vaid sentisekund -- sajandik sekundist. Ma olen tohutu tähenärija, kohe pöörane selline. Lihtsalt enamasti hoian omateada -- ehk siis päriselt teen seda närimist kordades rohkem (siinkohal pööritab M silmi: kas see on üldse võimalik)).

FEI Solidarity pakub tohutu põnevat kohtunike koolituse programmi. Tööriistad on arenenud igale poole, ei jõua ära oodata, et saaks juba proovida.

Olemegi sinna igatsetud heaoluühiskonda välja jõudnud. Pole võimalik, et muidu selliste hindade juures üldse ellu jäädaks. Mingi röstsepik on allaeurost pooleteiseseks läinud. Kalevi šoks maksab üle viie raha, Kõik on ühtäkki veel kallimaks hüpanud. Lapsele vahetusjalgadeks uusi plätusid otsides... oh õudu. Esiteks pole plätuhooaeg, teiseks nr 39 lastel enam pole ja meestel veel pole. Aga teel kohtasin näiteks meeste spordilühkareid ja beebiplätusid, mõlemad maksid 54. Laste kindad, 35. Kullast või?! Äkki peaks ka palga pärast streikima minema? 

Lumi tuli ja hobune polegi enam porine. Pissilaigud on ikkagi. Tallis on huvitav vaidlus töötajate vahel. Ühed panevad natuke rohkem saepuru ja teised kiruvad, et liiga palju on, raske bokse teha -- ja ise panevad vaevu kulbikese. Ühel juhul ei ärka hobune pissiloigus vettinuna, teisel juhul on 2h pärast sissetoomist põrand sassi pusserdatud, lagedate aladega ja pruun. Mis veel hommikuks saab... pole ilus. 

Nett põleb hobuste treeningvõtete teemal. Nojaa, üks löödi risti, aga ta pole kaugeltki ainus ja pealegi premeeritakse rullnoklust rahulikult edasi. Vähe sellest, tahetakse isegi vertikaalijuttu pea asendist rääkimisel üldse maha võtta. Eks see vertikaal ongi üks lihtne orientiir ja alati pole asi nii mustvalge, aga ammu on välja uuritud, et rull pole kellelegi tervislik. "Murtud" kael ja valed kaelamusklid -- need räägivad ka valjuhäälselt oma keeles, aga mitte vist piisavalt kõvasti. Murdkaelad tõesti löövad esijalgu kõrgemale (aga need ei maandu, kuhu sihivad) ja tagumised on esimestega võrreldes reeglina kusagil kapakohilas ja lohisevad. Kuidas teha vahet, et kust alates algab vägistamine ja jõusõit? "Mulle tundub, et su hobune on õnnetu" ei tohi kohtunik ka öelda, kuigi kõik otsivad "happy athlete'i". Liine ja jooni ja sammude arvu on hulga lihtsam kirjeldada. Haha, noh, lahendus oleks põlvepatjade ja süvaistmete keeld (siis ei saa ennast sadulasse ankurdada ja hobuse peas rippuda) ja ratsmetele panna jõuindikaator või lausa rebenemisriba (topeltala, millest 1 ei kannata otsas aelemist). Jasiisveel... uni on.

Hommikul esitas näitekooli meister etüüdi teemal uneskõndija, lükkas jalga botased ja kadus õue. See oli siis see 15cm-lund-ööga-juurde päev. Kusagil oli meem, kuidas ema muudkui lapsele jakki (jakke isegi) selga käsutab, aga tegelikult ka need lapsed üldse riidesse ei pane. Ega jalanõustu. Läksime siis koos kooli poole, kui poole tee peal väike onu teelt kõrvale kaldus ja etendas järgmise etüüdi teemal jogurt. Valgus seal laiali -- tema ei jõua enam bussi peale, ainult minut veel aega. Nojaa, niimoodi küll mitte! Krabasin tal sangast ja jätkasime teed. Vist ikka jõudis, ma läbi tuledesära väga täpselt ei näinud, et kuhu, aga eks e-kool ütleb pärastpoole. Talvesaapad vahivad ikka totralt nurgas.

Tegin jalused 4 auku lühemaks ja siis poolistakus galopiküljendusi (muid asju ka ikka, nagu kokkulahku ja), nii saab ka.