Lahkus Raivo. Mis nüüd Koordist saab?!
Ükspäev oli tohutu magusaisu ja rebisin poest india pähkli halvaad. See on sihuke kiirrohi musta meele raviks. Meenus, et olin teda mitteammu ostnud ka, aga mitte söönud. Kadus ära nagu või...? Palju aega ei pühendanud juurdlemisele ja tassisin saagi koju... kus ta peagi kadus kusagile. Ja kui siis teine hetk oli teda kohepraegu hädasti tarvis ja otsisin kõvemini ((vana Hiina vanasõna: kui miski peab kusagil kindlasti olema, aga ei leia sealt, siis tuleb kõvemini otsida)). Meil on üks kommipaberitega paberkott, seal põhjas peituski. Mõni päev hiljem meenus see kommipabereid täis kott -- et tont on liiga täis, juurde ei mahu ja tarvis tühjendada. Sealt tuli veel 1 halvaa välja! Ja siis mõned kasutamata kommid jõulude ajast. Ja veel 1 halvaa! Nüüd jätkub mitmeks päevaks.
Teine päev oli lastevanemate koosolek. Tüütuste tüütus, aga 1 jäi kõrva hoolekogu esindaja kõnest. Viimasel ajal (aastal? kahel?) tulevad inimesed koosolekule oma arvamustega, mida väga tahetakse jagada ja lahkutakse pärast kõva sauna ikkagi oma arvamusega. Kohe nagu tahakski tulla kokku ja kakelda. Nüüd ka, kui teavitati, et hakatakse küsitlema, mida arvatakse laste koolipäeva hilisemast alustamisest (uuringud näitavad, et pidi eriti hästi mõjuma teismelistele) -- inimesed läksid kohe kettasse, põlema ja närvi. Kuigi see oli alles teavitus, et uurima hakatakse.
Meil käib tööl Postimees. Noh, muidugi juhul, kui Kuido korraks õues käib. Kui Kuido puhkab, siis millegipärast ei tule ka Postimees. Igatahes. Seal on need ristsõnad, mis tegemist vajavad. Need igapäevased on kõige lihtsamad, paari minutiga lähevad täis (ja siis pealtnägijad kahtlustavad, et panen suvalisi tähti sinna, kuna kirjutan igatpidi, justkui suvalistes suundades), aga vahel on lehe keskel mingi teemaline RS ja seal tuleb mõnikord natuke mõelda ka. Välja arvatud seekord. Kohe esimene rida, kes on pildil. Külveti Airi muidugi! Nohja millega ta tegeleb ja millises maanurgas -- kes siis mahedaid lihaveiseid ja Puutsa talu ei tea! Tegelikult ma pole seal külas käinud, aga ikka on tore kaasa elada.
Nägin totakat und TIHS-ilaadsest üritusest, kus soojendusplats oli mingi pisike lapike kellegi toas, võistlusplats keset katuseta kirikut ja pealtvaatajad pidid läbi kivide platsi vaatama. Sattusin peale, kui soojendust tehti, hobustel olid valged pinded üle poole jala, pead igasuguste nööridega kinni poodud ja ise poolpikali liival, ratsanikud peal väänamas ja karjumas. Rokem nagu maadlusplats, aga siis veel sidumismängudega.
Duolingo on üsna intensiivne oma igasuguste kampaaniate, boonuste ja teavitustega. Ma ei lase neist end üldse häirida tavaliselt, aga ükspäev pakkus sellist võistlust välja, et sain vastaseks valida T1, T2 või H. Lebo ots! Muidugi T1, see küll iga päev midagi sudida ei viitsi seal. Pärast selgus, et olin tiimikaaslast, mitte vastast valinud. Nja. Pekki sellega. Tuli just sobivalt koju käima, kuna homme on Rogain. Küsisin siis, et milles asi, miks ei tegele. Ütles, et piirdub ühe korraga paari päeva kohta. Ma ei tea nüüd. Minu meelest ta ainult piirdumisega tegelebki.
Juba nädalajagu ennustas ette, et laupäev tuleb üks vilets ilm. Päev otsa vihmasadu, aga seejuures külm. Meil on muidu teine tiim ka olnud, vanaema ja sabarakk, aga (vana)ema oli endale põgenemiseks leiutanud kooli kokkutuleku. Seega sabarakk liitus jalak@ijatega. Teel võistluskeskusse olid sel sabarakul igatahes jalad auto laes ja ta oli päris kindel, et mingisse metsa ta küll ei tule. Päris raske oli leida argumente, et miks siiski peab. Isegi tuul oli tema poolt ega lubanud vabalt auto ust avada, et kaardi ja numbrite järele minna. Startisime, kui start oli juba läbi, aga seda on ka varem juhtunud. Juba esimesse -- odav kahepunktine -- rammisime läbi võseriku ja nägime kõvasti vaeva lehmadest mööda saamisega. Kes see loll ikka mööda radu käib! Ilmaga tegelikult vedas, vihma polnudki päris kogu aeg ja mul oli tallikummik jalas. Ülimõnus oli nendega pokudevahelistesse laugastesse astuda. Mul jäävad seekord küüned ka alles, sest jooksmist polnud. See kõige väiksem lohises piisavalt aeglaselt kaasas ja luges, kuimitu korda ta mõne roika või kivi käest tou sai. Pohli oli ainult 3 ja põdrakärbseid üks. Rekord. Seeni oli siiski mitu ja need tulid koju kaasa.
Legomaanial ei saanudki ise ehitada, pettumus. Eelmine aasta tegi T2 päris ägeda luige. Nüüd oleks saanud ainult etteantud ruudukeste kaupa suurt pilti kokku panna. Meh.
Vahepeal tiksus oma tiksumist TIHS. Kohad olid sootuks välja müüdud ja maja pole kummist -- ei saagi teada, kui palju tegelikult huvilisi oleks. Ja kuidas neil seal selle nv tormiga olla oli? Elekter oli ära mitmel pool ja puud pikali. Rohelised mehikesed olid ka pikali, aga seda käsukorras (kuuldavasti olid sel nädalal mõned tööjuured üsna hõredaks rohitud). Mõned olid püsti ja panid teid kinni. Ja siis kolmandad reisisid autokastis ringi. Ussisõnad üle Eesti laiali. Üks osaline rääkis, et vahel ei peetud vajalikuks plaane käsutäitjatega jagada, vaid kästi lihtsalt põõsa all lamades sihtida etteantud suunas. Aga keda ja milleks? Nohhaga see TIHS. Nii hästi oli sätitud, et kohe kõige viimase sõiduni oli põnev ja siis tekkis uus rahvakangelane Madis. Tundus uskumatu, liiga hea, et olla tõsi. Lätlased olid ju ette head nullid ehitanud ja kõigil teistel eestlastel mingi ebaõnn peal, kuigi sõideti hästi.
Ilm on edasi ilge ja hobuseid koplist kätte saada keeruline. Mitte et keegi kusagile ära joosta tahaks -- oh ei, kõik tahavad tuppa. Trügivad, tondid, ukses, nii et pole võimalik üksikut vabastada. Täna näiteks päästsin Metsiku välja nii, et ühe käega hoidsin väravatraate ja teisega põhitungijat, samal ajal kui Metsikul välja lipsata lasin. Kui ütlen, et ta ootaks, siis ta ootab ka ilusti, ei tuia kusagile minema. Tuleb ilusti kõpsat-kõpsat järele. Poolel teel kusagile ilmus kohale M, kellele hobune end üle andis. Kus sa olid nii kaua? Nohja sinna nad kallistama jäidki. Me halliga läksime maneeži kangast laiali ajama.
Kuiv pluss seitse on küll õueilm. Kiirustasin ka, aga mudatrühvli silumine võttis mõne aja ja üksteise otsas liikumist saime alustada juba hämaras. Hiireke oli see päev kuidagi täitsa rõõmus kohe. Elav, aga ei mingit ringihüplemist, isegi kui rebane äkki põõsast põgenes. Lõpetasime täitsa pimedas. Äkki taheneb plats ka paari päevaga ära, siis saab laternavalgel tiirutada. Aga pärast tuli veel Metsik koplist üles leida. Proovib elada nii kaua väljas, kuni vesi vedel püsib. Olin jälle taskulambi koju unustanud ja lonkisin niisama suvalises suunas, söödaämber käes, ja kutsusin hobust aeg-ajalt. Millalgi tuligi keegi vastu, aga ega ma ära ei tundnud küll, kes. Tume tont pimeduses, väike kuidagi..? Õnneks on kaelakalli selline leppemärk, mida teised niimoodi ei oska. Ta pole ükski aasta nii virsik olnud, aga vist on külmad ka varem peale tulnud ja sellega koos tekk, mis karvad pikali lükkab.
Ei tahene midagi, aina kallab peale. Nädala pärast peaks maa juba kõva olema. Mingi koolide-pommiähvarduste teema, ajavad rahvast ärevile.
Hobune tuli koplist, 1 jalg tegi kivihäält. Väike võit, kui kuulmise järgi kohe õige jala krabasin. Ainult kätte ei saanud muidu kui s*tahargiga. Võis kõrvalt vaadates naljakas välja näha see üritus. Sõiduilm on suurepärane, palav ei hakka ja maa on mõnus. Ainult et pime tuleb kiirelt peale ja hobu süstib vahel alt nii tugevalt, et pean kogu aeg valvel olema. Läheb hämaras ärevaks ja tahab põõsaid jõllitada. Eks seal on krabistamist ju ka, aga tüütu ikka. Nahahoidja minus ei rõõmusta, luumurd on ebameeldiv. Kasse voorib aina, pidevalt on pildis 4tk vähemalt.
Olin liiga optimistlik oma uue fliisi soojaomaduste suhtes ja kaotasin maastikuringile natuke sõrmi ja varbaid. Tõmbasin end kõveraks konksuks ja virelesin kuidagi lõpuni. Tegelikult on külmavastased riided täitsa olemas, aga millegipärast ei hakanud jantima nendega. Ehk järgmine kord. Murumägi on igatahes kappamiskõlbulik. Talli on tulnud veelgi rahvast juurde. Segased ajad.
Ma lihtsalt ei jaksa seal miniruumis keerelda. Isegi kui kellakeeramine aja tobedaks ja õhtu veel pimedamaks nihutas, läksime Hiirekesega ikkagi õue. Maa on küll kõvapoolne, seega liivaplatsid on no-go, aga muru tohutu mõnus. Mul on mutiaugud meelde jäetud, kappasime peaaegu muretult suuremat ja väiksemat ringi.
Halloo-viin läks must mööda naabri-Anne abiga. See seisis, hommikumantlis ja paljajalu, all ukseavas ja peletas lapsi eemale. Ei pääsenud keegi läbi, hea kui enda omagi õhtuks tuppa sai. Kusagil olevat olemas mingid teised, mis kell 7 juba magama lähevad, aga noh, need on teised.
No comments:
Post a Comment