Ühikasse kolinu leidis, et pole tal seal isegi tekki. Käis siis vanama juurest hankimas. Ülejäänudega tähistasime järjekordse kooliaasta algust kodus. Sefiiritordiga. Seda jätkus nüüd jube palju, osa jäi hommikukski.
Talli oli uut rahvast tekkinud. Veel halle hobuseid. Veel üks suitsiidipääsuke. See oli elektrikarjuse paranduskohta lootusetult kinni jäänud. Võtsin tema ka maha. Ajasin Albertid oma saabastest välja ja läksin Hiirekese jutule. Seekord ma teda kellelegi liigutada ei jätnud ja onu oli üleni pruuniplekiline. Mururingil luban tavaliselt enne ratsmete võtmist hoo pealt murututte krahmata. Nii ka nüüd. Seega ratsmed olid parasjagu pikad. Üks hetk tuli mulle tunne, kuidas hobune alt minema kihutab ja mina lappan ratsmeid kokku, aga võibolla ka kukun alla. Murdosa sekundi pärast keeraski hobune ümber ja pistis liduma. Kartis muutunud põlluäärt puu juures... või midagi. Täitsa huvitav, et kuidas seal põhjus ja tagajärg paigutusid. Äkki kandus mu mõte üle? Sain alles mitmekümne meetri pärast pidama ja järgmist murututti pidi Hiireke trenni lõpuni ootama.
Vihm tühistas võistlusi ja ma kuulasin Burghleyt. 1/3 ei lõpetanud, leeduka hobune tegi saltot. E tegi lõpuks traavi.
Vitali sõit leidis nii vaimustunud kui tulivihast vastukaja. Kummalgi on omamoodi õigus. Sõitis korraliku skeemi, aga jah, ristkapsel oli ikka kohe väga tugevasti kinni. On ära mõõdetud ja tõestatud, et see vähendab õhu sisse tõmbamise võimet (duh)... minetea, äkki oligi strateegiline võte?! Need tipp-3V hobused on üliheas vormis, gepardlikku kehasse vangistatud puhas jõud...
Hiirekesel pidi olema galopipäev. Lõigud vaheldumisi jalutamisega. Kolmas galopp väljus kontrolli alt ja seisma sain alles kilomeetri pärast, kolm pööret ka vahele. Ega ma seal algusepoole väga üritanudki pidurdada -- las ta jookseb ometi, kui soovib -- aga platsil sõitjad olid juba murelikult pealtvaatajateks rivistunud ja muruaukude vältimine on jube kurnav tegevus, seega otsisin selle piduri lõpuks üles. Sellise hooga juba ajahäda ei kimbutaks, aga ei saaks ka ühelegi tõkkele peale minna. Regasin end kohtadesse ja nüüd on jälle midagi oodata.
Üksi hüppamine on tüütu. Ei viitsi palju pulki vedada ja vähestega asi ei tööta.
Üks eelpool mainitud kohtadest oli Veskimetsa. Käisin plasthobusel külas. Primus on üks ütlemata leebe hobune. Polevat veel kedagi maha pildunud. Ega selle ühe korraga tohutult palju jõua, aga istakuanalüüs, KS harjutused, takistuste rida ja natuke krossi mahtus ikkagi ära. Eks oleneb, mis kellegi eesmärgid või huvid on, aga valikut ikka on. Mulle tohutult meeldis see idee, et Primust kasutatakse algõppeks -- saavad näiteks kergendamise tema abil käima ja pärast päris elus läheb asi tunduvalt sujuvamalt. Rahul nii hobused kui algajad. Edasijõudnutele on ka mängimist küllaga. Näed ekraanilt, kus sadulas paikned -- ees, taga, küljel või keskel. Kõigis allüürides ja hüpetel ka. Ratsmekontakti tugevuse ja suuna kohta sama. Mõned harjutused käivituvadki üldse nt alates mingi tugevusega ratsmekontakti korral teatud kohta sääri rakendades, ehk siis lahtiste ratsmetega piaffeed tegema ei hakka või isegi -- ainult ühest ratsmest rebides pole nõus ilusti keerama. Külgedel on andurid jalgade asendi lugemiseks: säär ees, keskel ja taga. Pikkade jalustega oli tegelikult päris raske nuppudele pihta saada, pidin kanna lausa risti sisse lükkama. Samas allüüri hoidis hobune niikaua kuni järgmine soov saabus, seni tiksus kasvõi igavesti. Mul tuleb jälgida, et ma paremale p*rsekondile ei vajuks. Vahe polnud küll tohutu suur, aga ta oli olemas. Kontaktiga oli mingi veidrus, S-T oli üks käsi, G teine käsi stabiilsem. Ja kui jalgadega nuppe otsisin, siis toimetas vasak käsi vahel üldse omapead. Ootamatud olukorrad olidki omamoodi põnevad, sest just siis sai mingid tahtmatud liigutused kinni püütud. Oh ja see hüppamine. Päris elus olen kott ja seal ka -- algul olin hüpetelt maandumisel igal pool laiali, hobune maandus isegi ristikeselt nagu meetriselt banketilt. Pärastpoole hakkas ikka pihta saama ka, aga päris eluga siiski kuigipalju sarnasust polnud. No see Primus ei tõrkunud kohe üldse, isegi kui krossil jalakäijakiirusega mingeid suuri kobakaid hüppas. Mul pole kunagi ükski hobune nii aeglaselt hüpanud, või rohkem käib see äratõuke kohta vist. Igatahes -- Kersti oli väga põhjalik ja abivalmis, seletas nüansse ja soovitas, mida mingil juhul ette võtta. Neil on ju veel seal spetsprogrammid ka, füsioterapeudiga ja mis kõik veel. Igaüks võiks sealt vähemalt korra läbi käia, isegi kui pole hobuinimene. Veel uhkem, kui saaks regulaarselt kontrollis käia, siis saaks arenguid ka jälgida ja suunata.
Järgmine sündmus oli oma ülikoolistunud lapsele ühikasse asjade viimine. Mõnda ei olnud ta taibanud kaasa võtta, nagu.... tekk, taldrik, kahvel ja pannilabidas näiteks. Ja oma kommidest jäin ka ilma. Õppivale peale ei ole neid vist kunagi liiga palju.
Kolmas asi see päev (pärast sõõrikukohvikus praadimist tegelt) toimus Kuusiku lennuväljal. Tandem paragliding inglise keeles, aga mis ta eesti keeles on? Jõudsin varem ja korraldajatest ei märkigi. Ka tuul tundus tugevam kui meile reklaamitud piirmäär 6m/s, aga õnneks ma pole mingi spets ja ärajäämiskirja ka ei tulnud. Teised vintsisid seal hoopis purilennukeid taevasse! Täiesti ulme tundus, kui vaevu paarkümmend meetrit tirimist ja oligi õhus. Sellest muidugi ei piisanud, tross oli tegelikult hiiglapikk, no paar km vähemalt ja lennuk tõmmati 500-600m kõrgusele ära enne kui päästikust lahti sai. Aga mul oli siis seekord plaanis... ega ma algul teadnudki, mis täpselt, peale selle, et tandemina varju all lennatakse -- aga istusime onuga kahekesi tiiva all ja meid vintsiti lihtsalt taevasse. Olin kujutanud ette, et selja taga on suur "ventikas" ka, aga ei, lihtsalt lendamise vari ja all pehmed toolid istumiseks. Paraplaan on äkki see õige nimi? Seljatagune onu muidugi võitles kogu aja õhuvooludega ja juhtis mängu, mul jäi üle ainult ringi vahtida. Oleks siis taibanud pildistadagi, aga ei noh, dämit! Ka meie jõudsime peaaegu 600m kõrgusele ära, et sealt siis vaikselt alla tiirutada. Suvel, kui maa rohkem soojeneb, saab kasvõi "igavesti" õhutreppide -- termikate -- abil ringi hõljuda. See peaks olema kõige iseseisvam odavama lendamise variant. See Läti tuuletunnel ei loe, see on tohutu paikne ja mitte kuigi kõrge lennuga ja pealegi on seal iga minut loetud. Paraplaaniga aga... pissihäda- ja ilmapiir vaid. Vist. Ja muidugi see õhku ära saamine. Vintsimine on igatahes ka kordades odavam kui tõmbelennuk.
Meie 20 aastat teeninud pesumasin andis lõpuks lõplikult otsad. T1 jaoks sai ta hangitud ja niipea kui välja kolis -- kaputt.
Vihmaennustust polnud, aga vihma ennast küll. Ja hobune ootas kopliväravas, üleni musta värvi. Mõtlesin mis mõtlesin, välja ei mõelnud muud, kui et tuleb puhtaks pesta, muidu ootan ja kraabin kolm tundi enne kui trenni saame minna. Õnneks jäi õhk peagi püsima ja platsile kogunes järjest uut rahvast ja udu. Mingi hetk (mida muidugi pildile ei saanud) polnud platsi teist otsa nähagi.
Olin reisil Ameerikas, Hiirekesega. Laura oli ka ja keegi veel. Minu hobune oli paljal põrandal, teistel kahel heina-allapanul ja laes oli solaarium. Hobused lõõskasid soojas sirakil magada. Mul oli varuks vaid treikus rippuv transahein. Jalutasin valget rotti nööri otsas talli vahel. Kohalik tüdruk astus ta lihtsalt laiaks ja ütles: "what's you gonna do?"
Puhkus sulab käest...
KS EM. Seal oli 1 must ämblik, aga üldse mitte mingi nunnu 8-jalgne, vaid... oh Õudust, mida keegi ühe hobusega teha on võtnud. Kuidas talle üldse need hinded tulid, kui ta näiteks traavi ei teinudki...? Mismoodi, mis imevahenditega need jalad nii kaootiliselt karglema pannakse?? Tegelikult ma ei tahagi teada.
Seal teises maailmas ei hakanud enam niisama läbi seinte rammimagi, seekord hoopis täiesti suvalises suunas majas -- läbi korruste, põrandate, mis iganes teele jäi. Vahepeal olin riieteta, aga sellest oli ülimalt suva. Arvatavasti sain inspiratsiooni uuest mängust, mis lõpuks käima läks -- Eagle Flight. Seal kallutad pead ja selle järgi on lennusuund. Kiirust saab parema puldiga, pidurdust vasakuga. Alustuseks lendasin mahajäetud ja rohtukasvanud Pariisi kohal, kus ka loomaaialoomad ringi hulkusid. Hoiatus oli, et kui ikka väga paha hakkab, tuleb arstiabi otsida. Ma jäin püsti, aga saan täiesti aru, milleks see hoiatus. Aju ei usu, et olen lind.
Jõudsin Eagle Flightis järgmiste tasemeteni. Pärast rallisin niisama linnas ringi, püüdsin kalu ja sulgi, lendasin läbi klaasimata akende, läbi suurte majade, käänuliste tänavate ja mingite õhutorude. Tagajärg -- kolm päeva lendamisi ka unedes.
Pidime hüppama ja isegi vihm näis poolt olevat -- sadas öösel pärast pikemat kuiva. Aga plats uppus ära ja plaan jäi katki. Läksin siis, porgandid taskus, Metsikut üle vaatama. Jalutasin kopli kaugema serva suunas, kus hobused peadpidi maas kinni olid, kui äkki keegi kaelakalliga ründas. Metsik oli kusagilt nurga tagant ilmunud ja tuli uurima, miks temast niimoodi mööda jalutatakse. Mis seal ikka, saangi lastevanemate koosolekule minna, olin selle täitsa ära unustanud...
Kappasin Metsikuga ringi vahelduseks, kuna ta ratsanik oli kaugele ära komandeeritud. Nii sujuv ja lihtne oli, isegi pehmem kui Primus.
Nägin jälle unes, kuidas mu hiirt (või oli see rotipojake?) rünnati. Algul tuli kusagilt kapi tagant mingi leemur, kargas mulle õlale ja krabas tal peast, ja pärast kerest, siis tuli tallikass (see hall pisike) ja hammustas keskelt, tassis minema.
Ratsaväelaste mängud III. Hommik algas niii vara ja õhtu lõppes niii hilja, tahaks lihtsalt kukkuda pikali ja mitte mitte midagi. Aga homme (mis on jubedamalt lähedal juba) peab jälle tööle minema. Eehh... Aga noh. Uus oli laserdamine (päris vaenlasega!), roomamine (vedakas, et vihma ei sadanud) ja kolli-, tegevus-, maastikurajad -- mis ei saagi täpselt samad olla, kuna neid ju aasta otsa üleval ei hoita ega säilitata. See oli ka uus, et nutilogi polnud, vaid korjasime kirjelduskaarte -- nii oli õige koht ainult õiges kohas, kus kaardid päriselt puu küljes olid ja äpi pärast kurjaks minemine jäi sootuks olemata. Korraldajale sooviks rohkem abilisi, aga kus sa saad, kui osalejad tahaksid ju osaleda hoopis. Osalemistingimustesse panna, et igaüks leiab kedagi appi..? Noh, ei tea.
Kuulasin järele keelesaadet ja seal öeldi, et sõnaveebi saab ise sõnu soovitada. Oligi kohe blankett ja värk ja noh, valtrap -- sinu tund on lõpuks tulnud! Sain sõnumi, et homsest alates on valtrap ametlikumalt ka olemas ja nüüd ma saan teda sõnamängudesse ka toppima hakata. Haa!
Hüppasin natuke, kui 3 jubina korduvat ületamist niimoodi nimetada saab. 7m vahedega, natuke nihutasin töö käigus siia-sinna. Sain kinnitust, et see Hiireke midagi põrkab küll.
Inseneerial oli üle pika aja üritus. Kaasaskantav põgenemistuba Tartu kesklinnas. Oli äge! Õnne oli ka mitmel korral, kui keerukast ülesandest otseteega välja saime. Näiteks osutus kasulikuks aastatagusel Prantsuse-tripil IKEAst saadud paberist mõõdulint, mis muidu taskus igavesti kaasa loksus ja mingil juhul oli osavast guugeldamisest kasu. Veekeetmise ülesanne oli täiesti arusaadav, aga raskesti teostatav, kuna tuul puhus muudkui tuld ära ja tuletabletid lõppesid varem otsa kui ülesandele eraldatud aeg. Jõudsime tagasi nii vara, et korraldaja polnud veel kohvriga kohalegi ilmunud. Pärast oli muidugi söömine, mis igati üle võlli läks oma lõpuosa suhkru- ja õlisisaldusega. Peaaegu oleks kohe trennitung peale tulnud, kui söögikooma ette poleks jõudnud. Sünnipäevalised on ikka veel Hispaanias ja telefonile vastamisega neil kiiret pole. Loodetavasti jõuab soovitud õnn niisama ka kohale.
Nädal on olnud tihe. Tööl üritan ikka veel puhkusekuhjumitega järjele jõuda, K oli kaasaskantav põgenemistuba, R tuleb vanakate tänuüritus (nüüd on 5a töötanud juba vanakad. Mu eelmine staaž juurde ei liitu kahjuks...), L sõidan palju autoga + mittepikk vahepala Pärnust-veel-kaugel-edasi-kandis, P-ks regasin ennast Kildule. Hüppetrenne on hirmus vähe olnud, teagi kohe, mis meist niimoodi saab?!
Laura käis hobumaailma podcastis. Nunnu.
See meie staažikate üritus viidi läbi ülimalt efektiivselt. Kõne oli lühike ja tõhus, pakid jagati kätte plaanist kiiremini ja esineja (1/2 Curly Stringsi) kutsuti alla, kui polnud veel õieti riidessegi saanud. Süüa sai ka -- ja hästi -- seega oli jube raske silmi lahti hoida.
Kosel oli kirjas mingi uskumatu kogus starte -- 95. Osa läks kaduma, aga equipe ütleb, et 87 ikkagi. Hullumaja! Vihmaennustus oli kurjakuulutav, eriti Pärnu kandi rahvale, aga seal oli kuiva aega ka täitsa palju. Kosel oli siiski korralikult kallanud, aga katkestajaid minimaalselt. Mul pole veel kahju hakanud, et ei osale. Loodetavasti korraldatakse ikka edasi, et ma ka kunagi jälle peale saaks.// Pentti oli veetõket filminud, sai ka paar ujujat peale, kellest 1 käis suisa lapiti põhjas ära. Uus tõke, banketilt vette. Medaleid jäi natuke ülegi, aga mis sa teed ära.
See Kildu TS. Millal viimati ajakavast ette jõuti...? Mitte kunagi. Välja arvatud nüüd. Mu klass oli alanud 20 minutit varem. Selleks ajaks, kui parkisime, oli rajal 17. võistleja. Mul ilgem pissihäda lahendada ja riided vahetada, hobune valmis panna ja... WC-s oli järjekord ja eelmine vist lausa sünnitas seal, nii kaua läks. Parkuuri nägin vaid kõrvalt 2 sõitja pealt ja kui oleksin pidanud eelmise startijaga koos aiaga tutvuma, olin alles kusagil maneežis, equipe järgi oli veel 9 minti aega, aga mitu jäi just enne mind ära. Kella löödi kohe, kui väravast sisenesin. Plats lirtsus meeleheitlikult. Üldse ei aidanud kaasa, et oli kaheosaline parkuur -- hulga rohkem meeles pidamist. Ega ma muidugi teadnudki, kust alates see teine osa algas, aga sinna ma jõudsin ja ära eksisin. Uitasin mõne aja niisama ringi ja uurisin publikult, kuhu minna. 2 latti tõmbas alla ka, kui ma seal ringi lahmisin. Ehk siis... päris pekkis võistlus sai kokku. Teise klassi ei hakanud minemagi, küsisin endale arvestusevälise korduse, mis seekord rada teades nullitatud sai. Kõik sai läbi enne kui olin üldse sisse elada jõudnud. Kuhu neil nii kiire oli?! Kaugelt tulles ei saa enam tagasi minna ka ja varem tulema hakata. Ahjaa... unenägu ütles ette, et pekk tuleb, aga kas ma midagi sellepärast ära jätma hakkan kunagi...
Nädala pärast tahab Tipulaps kohaliku võistluse korraldada, panin end sinna ka kirja, kuigi võistlusisu pole kohe üldse.
Nädal kadus nii kiirelt, et ei mäletagi, mis tegin vahepeal. Ponidel oli N hüppekas ja vähemalt mingid ringid seal tegime -- ja oligi L käes juba. Tõkkeid oli millegipärast eriti kokkuhoidlikult platsile veetud ja igas parkuuris tuli mingeid asju kummaltki poolt hüpata. Olingi 80-90cm abis just sellepärast, et Inx endal jalgu liiga lühikeseks ei jookseks. Niigi rahmeldas kolme eest ja juhatas vägesid seal. Mul vahelduseks abilist polnud, aga leidsin platsi äärest Ele, kes lahkelt välja aitas -- sain vähemalt parkuuri läbi jalutada. Väga pikka sooja ei teinud, nii jäi palju vurtsu sisse ja platsil, kui oma korda oodates pidurit peal hoidsin, kippus hobune ruigama ja minema süstima. Parkuuri läbis ka entusiastlikult. Noh, meetri pärast ma ei muretsegi, saab ilusti hakkama, isegi kui ma käkerdan. Aga see 110... ma ei tea miks, aga temaga ma nagu kardan. Seepärast ei osanud sooja ka midagi teha, paar madalat ja käis küll. Rahvas oli kadunud ja parkuuri õppisin piirdeaia tagant, aga ma poleks niikuinii julgenud neid kolakaid lähedalt vaadata. Õnneks oskab hobune oma ärevuse (midagi tal ju ikka tekib seal) tegevusse paigutada ja põrutas raja nii mõnusalt läbi, et mul oli kriips kõrvast teiseni ja tükk aega sealt maha ei tulnud. Onu sai üliselgelt aru, et on hästi teinud ja see ilme ta peal oli ka vaatamisväärsus omaette. Imeline Hiireke.
Veel pole Movember, aga kisub sinnapoole.
No comments:
Post a Comment