Tartuff!
Reedesel tuli 1 tegijaist filmi ette rääkima, reklaamis kohe pikalt, kui naljakas hakkab olema ja kui head näitlejad said valitud ja kuidas ta hakkab publikut jälgima, et kas ikka naerdakse piisavalt -- nii nagu Tallinnas olevat naerdud. Hetkega (jube pikk hetk oli) hakkas vähem naljakas.
Võtsime metsatiirule 2 lisaliiget ja ronisime nagu jaksasime. Tegelikult jaksas kõige väiksem algul kõige rohkem, isegi esimeseks tahtis jaksata, aga siis niiväga enam ei julgenud.
Osalen meistrikatel telepildi kaudu. Kaks akent, ühes KS, teises TS. KS on poolik, millegipärast ülekanti ainult noori. Ehk pole piisavalt põnev aasta. Mõni järgmisem vast juba on! Iseasi, kui paljud selle talve üldse üle elavad. Harvendatakse, tõmmatakse kokku. Hein on vaid üks põhjus. Meil praegune on mingit musta sodi täis, käed on pärast selle katsumist nagu korstnapühkijal.
Pääsuke oli end pesa külge üles poonud hobuse sabajõhvi otsa. Võtsin ta alla, oli alles pehme. Suitsiidipääsuke, arvas Laura.
Everi Ita lahkus.
Homme on tööl perepäev. Välja on reklaamitud batuut, jäätis, päästekoerad, näksid, ekskursioon, näomaalingud. Ma võiks ka niimoodi aega veeta, kui need testrid vahelduseks elus püsiksid ja operaatorid mõne aja omapead hakkama saaksid. Saavadki tegelikult, aga vahel juhtub ikka imeasju. Kaotavad kolmeni loendamise oskuse ja muutuvad pimedaks, või saavad kusagilt vägilase jõu ja katsetavad seda kohe seadmete peal.
Ajakärbsed tõlkuvad mul google tõlkuris igal pool aja kulgemiseks. El tiempo vuela. Mõnel teisel on ikka mingit sorti putukad, nagu ma ju kirjutasingi. Ikka ja jälle tuleb märke, et elame samas kohas, aga täitsa erinevas ruumis.
Läksime jälle metsa. Kui talli juures oli olnud hirmpalav, siis metsas puude vahel täiesti mõnus ja lahe. Ronisime veelgi rohkem kui eelmine kord, leidsime isegi täitsa uued rajad jälle. Kõige lõpus, juba treiku juures tagasi, lasime ratsmed rippu -- minge, kuhu soovite! Mõttega, et küllap maanduvad peadpidi rohupuhmas. Aga ei, tirisid mäkke hoopis. See oli nii järsk, et me polnud ise hobuseid sinna ajada raatsinudki. Mine nüüd saa aru, mis neil peas on. Just enne vabakäiku olin Metsikut kiitnud, kuidas mets tal silmnähtavalt musklit kasvatab... äkki tahtiski juurde teha? Pärast seda ronimist ei tahnud kumbki enam midagi, Hiirekesel jäi isegi porgand mitmeks ajaks suhu lihtsalt hoiule. Vaatas unistavalt eikuhugi ja lihtsalt seisis paigal, lasi endaga toimetada. Isegi muru ei viitsinud närida. Nohja selles valguses oli äkki see niidu boksiregamise tähtaeg ebaoluline. Eriti kui ma nkn mingi aeg 3V-d teha ei taha. Selle nv Ihaste ka, pmst algajate ja laste klassi oli tekkinud mingeid imetõkkeid. Milleks? Nojaa, ponide meistreid oli vaja sõeluda, aga ikkagi, see autogavanni nali, sellist pole kusagil varem olnud, mitte ligilähedastki. Ja oligi noortel hobustel (ja mitte ainult) vesi ahjus (või vannis). Ma poleks Hiirega sinna lähedalegi saanud, päris kindlasti. Eraldi vaatamisväärsus oli seekord avatud klassi 90 KS osa. Vähemalt 3 imelist sõitu, aina naudi.
Jaanipäevaks kõrgeks ei kasvanud rohi. Nüüdseks, peaaegu 2 kuud hiljem oli ta juba alla andnud, no ei kasva poni hobuseks ega päkapikk korvpalluriks. Aga lõpuks saabus ikkagi rullipäev ja plats on nüüd puhas. Läksime Hiirega kohe vabadust kasutama, kohe ekstra mõnus on piirideta otse minna. Või küljele, aga nii pikalt, et küll saab. KS platsist edasi ühes lohus käib varitsemas must kass, valgete käpaotstega. Ootab, kuni kannatab, ja kargab siis põõsasse.
Ronisin mööda seinu üles nagu aeglane kärbes ja proovisin läbi kiviseinte minna -- need venisid nagu kuiv paks saiatainas.
[olen seeneline, teised aitavad otsida]
Võistlusplats oli nagu kihiline kook, liiv all ja riie peal, vesi vahel. Välja nägi, nagu oleks lörtsi sadanud ja katsudes oli väga märg ja libe. Mu kirjutajal olid ka Täitsa Sooda sokid jalas nagu mul (mis selle tõenäosus veel on?!). Võistlus kolis mõneks ajaks sisse ja pärast välja tagasi -- see on mul vist esimene kord kahekordset kolimist. Ja algul oli platsil valge TS koba, mis hakkas välja paistma alles siis, kui esimesed olid platsi juba natuke segi keeranud. Päris lõpus oli konn ka, elasin talle kõvasti kaasa, et ta õigel ajal õiges lombis oskaks istuda.
Rõduaknast tuli vanaaegse peegliga signaliseerida "HELP", näpuga tähthaaval auruse pinna peale sirgeldades. O-Hann proovis takistada. Siis tuli aknatagusesse laternasse soojakahuriga sihtida. See pani laterna õrnalt hõõguma, aga meelitas ka ühe pääsukese sinna kiire otsa. Teda sai kiirega liigutada ka ja tõstsin ta niimoodi sisse O-Hanni käe peale istuma. Siis moondus pääsuke näljaseks luigelapseks. Tiibu tal nagu polnud ja ta trügis sülle, maas hakkas nutma. Otsisime talle süüa. Mingid hakklihatükikesed olid kohe võtta, aga ema avas muudkui kohupiimapakke, milles kohupima polnud. Kolmandas pidi kindlasti olema, aga kes teab. Sattusin selle luigekesega paati ja jõele. Vool viis meid eemale ja aere mul polnud, keerasin millalgi ümber ja hakkasin kätega sõudma, aga tagasi oli vool veelgi kiirem, oli vaja vaid suunda hoida.
Graminasse pandi algul hoogsalt kirja, nüüdseks on juba tühjemaks kukkunud. Peaks ka äkki trügima sinna? Eile mõtlesin, et hobuse pealt vaatan, et mis tunne on. Aga hobu oli väsind ja piip oli kustund. Vähemalt alguses. Vänderdas puhmaste vahel ega keskendunud millelegi. Metsikul käisin ns külas ja viisin talle hobukommi. Pärast jalutas muga kaasa ja pani kaela ümber muudkui.
Ükspäev läks mulle ratsutades pisike putukas silma. Sudisin ja kaapisin, ei saanud kätte. Alles järgmine päev sööklas jäi näppu ja läks taldriku äärele puhkama. Sama päeva õhtul samas kohas muruplatsil hüppas järgmine samasugune silma. Selle sain õnneks mõne aja pärast kätte. Kas homme üldse julgengi minna?
Platsilt tõkete koristamiseks läksin kummikute järele. Enne need jalga ei mahtunudki, kui raputasin Albertid välja sealt. Ei saa aru, miks need koibikud mu saabastes elada armastavad. Trenni ajaks lähevad välja ja pärast kolivad tagasi ja siis neil on pisikesed läbipaistvad lapsed.
Olin Greg Davies'e kehas (minu jaoks on ta Taskmasteri-onu, aga tal on muid funktsioone ka kusagil), seega olin pikk (üle 2m) ja pidin ukseavasid läbides päris palju kummardama.
Jasiis ma käisin Hiirekesega M-i sõitmas. On ju loogiline küll, 3V-ga mitu aastat ainult ABC ja A, aga siis kui pausi võtsin, sai ühe võistlusega Lk ja teisega kohe M ette võetud. Sest kuidas sa ei lähe, kui 1 on kodutallis ja teine naabri juures (jalgsi oleks olnud 5,5 km minna!). Hiireonu polnud küll ülemäära vaimustuses, aga ega tal selle võõra muru vastu ka midagi olnud. Tegin mõned roolimisvead ka, et oleks ruumi parandada, aga noh, jäin oma halliga igati rahule. Haa, ja mis eriti äge -- seekord olid just harrastajad need, kes karikaid koju tassisid ja kelle järel teised ootama pidid. Selline värskendav tagurpidisus.
Läksime reisima, et lastega enne kooli midagi korralikult koos teha, kuni nad veel koos püsivad. See kõige suurem on tegelikult uksele juba üsna lähedale nihkunud. Reisikokkuvõtet ei teegi, kuigi juhtumisi oli omajagu, millest põnevaim -- väike onu iseseisvus äkki, pesi ise oma triibuga trussikuid. Nõude vahel kööginurga kraanikausis. Nohja suurem onu ka, tema võeti lennujaamas kinni ja anti politseile üle.
Mõned asjad peab ikkagi meelde jätma ka...
Rendi-elektrikas tuleb võtta õige otsaga. Muidu võib juhtuda, et laadmisega on palju mängimist. Või noh, õige jaama otsimist. Või tulutut äpikäivitamist. Tagastada tuli aku vähemalt 70% laetuna, aga alles kolmas "lõppjaam" töötas ja jäime tagastusega lootusetult hiljaks.
Majas, kus kogu aeg ei elata, aga sooja vett on tarvis, on mugav kasutada nii pliidi jaoks kui veeküpsetamiseks gaasi. See tähendab, et soojendatakse ainult vajaduse järgi. Süsteem oli ehitatud kellelegi, kes vajas vaheldumisi külma ja 85-kraadist vett, suvalise ajastusega.
Väiksele onule polegi vaja mingit reisimist, suurima elamuse valmistas pakike popkorni. Milline võimalus kokkuhoiuks.
Suvalises järjekorras mõned pildid.
Aros Aarhus Kunstmuseum, suur poiss.
Muuhulgas tuli välja, et Taanis on illegaalne omada nuge, veel hullem neid kaasas kanda. Isegi kui see on krediitkaardinuga, mille tera heal juhul 6 cm pikk. Trahv on Võimas. Arestimajja ei tahtnud minna, jrgm päev ikkagi koolipäev ja uues kohas pealegi.
No comments:
Post a Comment