Lõksus

[vb olen erapooletu, aga no on ju nunnu!? Sarjast "oleks GP meetrine, siis saaksin täitsa hakkama"]

Vihmapidu ongi läbi, terve päeva sai teleka ees tuttavaid nägusid taga aetud ja leitud (järgmine päev otsisime uuesti ja sama tulemus: 1 on muudkui kaadris ja teist ei leia toatäie silmapaaridegagi. No pole. Ainult rongkäigus oli taga nurgas, muidu ei usukski, et peol käis. Ahnojah, ex valged püksid, mis enam polnud...). Vahepeal oli tallipaus ja juhtumisi just ka vihmapaus. Plats oli värskelt silutud ja parim, mis viimasel ajal saadaval olnud, jõudsin paar pulkagi üles panna ja neist Hiirega üle kalpsata. Jõudsin talli tagasi, hakkas kallama nagu pangest. Vahel võib ju vedada ka. 1 keegi viis hobuse koplisse ja tiris teda siis varju alla. See oli küll üks raisatud energiatükk -- tahtnuks minna, läinuks hooga ja ise ju. Teisi tassiti sisse, aga need tantsisid nööride otsas nagu hullunud vurrid.., või ei, pigem kompassid -- tagumine ots ikka vihma poole.

Hommikul pidi M-il olema viimane antibiotsilaks. Tõin hobuse, nöör ümber kaela, peaaegu väravasse välja. Sel oli silm pungis millegi peale, aga millal tal pole. Nohja siis ta keeras ümber ja jooksis minema, mina nööripidi kaasa jooksmas. Päris pikalt tegime võidu, aga mu kummikutes jalad ja paljad käed jäid ühel hetkel kaotajaks ja pidin lahti laskma. Näppudest verd lendas. Nja, see katkine koht nööri keskel. Pärast enam muidugi kätte ei andnud, kui ka korraks seisma jäi, siis jalad värisesid all. Pole enne sellist nalja olnud, et hobusele söögi andmiseks teda taga pean ajama! Olgu, jah, seal mashis oli väike lisand ka, aga varem see teda küll ei seganud. Oli reedetud tunne. Niimoodi ta pole mulle varem teinud ja polnud -- vähemalt minu silmis -- mingit põhjust ka. Seenepea.

Sain poest Iisraeli kuldporgandeid paberkotis. Maitse oli hea, aga hind krõbe.

Kullo tuli. Tore oli, nagu ikka.

Just olin unel servast kinni saanud, kui teises toas hakati kriiskama. Intensiivsus skaalal 0-10 nii 7. Mis selgus: väike duud oli pahaseks läinud, et suurem duud ei tulnud magama. Läks ja kastis teda veega (botaanik mingi?!). Seepeale läks suurem pahaseks ja sooritas kickbutt-võtte, mis väiksemal häälepaelad tööle lülitas. Järgmine päev olid millegipärast nett ja tv kadunud. 

Ükspäev pidi vihmade vahele tulema paaritunnine paus ja kasutasime selle augu ära: metsa! Sadude abil pole seal põrand liiga kuiv nagu suviti tavaliselt; teed olid mõnusad ja mets maagiline. Mustikad olid juba sinised, aga natuke hapud veel. Kihutada sai ka, Metsik kõmpis omasoodu mööda sihti edasi, ma keerasin Hiirega otsa ringi, tegin jupi kiiremat edasitagasit. Hiireke pole kuigi kiire. 39km/h tuli ära, aga hetkel ta nagu rohkem poleks saanudki. Metsik ja Kollionu olid vanasti kiiremad -- küllap oleks praegugi, kui laseks lipata. Eksisime meelega äragi ja tegime suundorienteerumist (teevabalt otse sinnapoole, kuhu arvasime minna tahtvat). Viimane ekslemine oli liiast ja saime ikkagi sahmaka vett kraesse. Vähemalt laadus hobune kiiremini kui muidu, aga auto aknast vahtis välja 2 siilikest udus, kuni kont oma tööga kuhugimaale valmis sai. Nüüd ma siis jälle köhin ja ei saa magada seepärast. Vähemalt saan düüniraamatute järgmist osa lugeda. Tekst on tohutult kirja- ja trükivigu täis, vahel on isegi sõnu puudu. Ühes kohas oli järjest ",?", äkki oli sealt üldse pool lauset kadunud? Vilets toimetamine, aga ei hakka 20 aasta tagusele inimesele pahast kirja ka saatma. 

Vanama ei taha kuidagi kokku kasvada. Kujutab ette, et luu ühineb mis mühiseb -- näe, isegi õlga saan liigutada -- aga ta ju ei või vehkida oma tiibadega nii, kuidas need luuotsad niimoodi ära arvavad, kus nad kohtuma peavad? Hobusega muudkui lõbutsemise tagajärg on, et ei suuda tõsiseks trenniks end (ega teda) kuidagi kokku võtta. Lippame niisama ringi muudkui, vahele midagi ettejäävat hüpates või ronides. Panin meid siiski Ihastesse kirja. Mingi kõrguste dilemma oli, aga see kadus laupäevase klassijaotuse vahele iseenesest ära...

...sest et kui tahtsingi 110-t proovida, aga see oli händikäpaga 100 külge seotud, siis ma isegi ei hakanud päriselt kaaluma midagi. Ja edasi oli valida, kas 80-ne derby või 115 -- madalam on nii madal, et vahet pole, võin ju ära katsuda, isegi kui viimane kross seal ja sellel kõrgusel oli paras ämber. Igatahes proovisin eelmisel õhtul uusi valgeid pükse ja hommikul olin paanikas. Seda viimast lihtsalt niisama. Esimene samm hirmuga tegelemisel võiks olla ära arvata, et mida kardan. Ei tulnud pähe midagi. Puusalt pakuks, et ebaõnnestumist äkki...? Aga mul pole isegi kaalul midagi, ei aja mõnda kvalli taga ega... noh, ei tea, aga aitas füüsiline tegevus. Asjade pakkimine ja tassimine ja ka autoroolimine. // Tegin seal parkuuris mõned lollid otsused, aga hobune ei lasknud suurt häirida. Nt ühe sammu vahega süsteemi ronis kahega. Tegelikult pidin kohati pedaali põhja vajutama, kuna onu oli kuidagi laisavõitu, äkki tahtis sootuks seisma jääda? Ilus rosett oli muidu. Derby õppimisel eksisin korduvalt ära (üllatus, eksole) ja pärast päriselt asja kallal olles pidin ka kahes kohas korralikult arvutama. See üks tõrge eelviimasel -- oleks saanud ka ilma, aga arvasin, et saan hakkama ka nurga all. Ei saanud, kuna oli vaja jõllitada. Kohe algul tegin selle otsetuleku küll ära, mis sest, et üsna kohapealt. Mõnus rahu on nüüd, ei peagi homme ärkama ja esmaspised line stopid on alles niii kaugel.

Vahepeal olid firma suvepäevad, kuhu esialgu end kirja ei pannud, aga hiljem läksin ühe ärakukkuja asemel ikkagi. Eriti kui selgemalt välja tuli, et üritus oli keset nädalat ja mina oleks ju muidu üksi tootmist toetama jäänud. Näkää! Ja isegi ürituse endaga jäin rahule, kuigi firmakad mulle midagi uut juba ammu enam ei paku (või äkki nad polegi uudsuse jaoks?). Einoh, aga -- midagi uut ju oli, sain esimest korda SUPpida. Juhendaja kinnitas, et ega vette ei peagi kukkuma ja eriti just naisterahvad pidid sinnasamma lauale potsama, kui tasakaal läinud. Meesterahvad, muidugi, põmakaga vette. No ma siis ei kukkunud kusagile ja oli sootuks äge väidetavalt 13m sügavuse veemassiivi kohal hõljuda. Proovisin kiirusrekordeid ka teha -- esmakordsel on see erakordselt lihtne -- ja sain ringid ümber järve 5.5km/h keskmise kiirusega tehtud. Max polnud siiski kuigipalju rohkem, äkki midagi üle 6km/h, enam ei mäleta. Tegin video ka võrdluseks, et mismoodi laua ja mismoodi hobusega on. Muidu sarnane, aga laud ei tee ebameeldivaid äkkpeatusi, aga hobune jällegi liigub aerutamata.

Nüüd on kolmap ja põletavamad asjad jonksu aetud. Isegi puhkus läheneb tasapisi. Aeglaselt, aga kindlalt. Suurem T pani just kalapulgad põlema, kuigi tegelikult oli plaan ikka fileepalu täna süüa. Äkki siis hoopis vedas, et ta nendega katseid ei teinud. Uudis, et veska pankrotib... See ju minu lapsepõlvekodu ka, mälestusi ääreni täis.

Saan peaaegu pooled korrad töökaaslasega talli. Huvitav, mis naabrid mõelda võivad? Et lahkun bemmis, käes kaks porgandit, ja saabun koti/sületäie toidukraamiga. Nja. 

Ja siis üks teine päev käisin Kildul. Kohe kaks päeva jutti, kui aus olla. Oli dramaatilisi sündmusi mõlemal. Aga siis teisest. Panin end kirja meetrisse ja 110cm. Mõttega, et kui tagumist liialt kardan, saab ju iga hetk loobuda. Meeter millegipärast muremõtteid ei tekita, sellega saime ilusti hakkama ja üsna kiiresti ka, kuigi proovisin korra õhus hõljumise ka ära. Arvatavasti tõmbas hobune maandumisel jalad kõhtu, sest mingi maagia abil neid pulki ta ei puutunud, aga lend jäi küll pooleks. 110 tundus nii suur, et ma ei julgenud isegi soojendushüppeid teha. Latikat proovisin, aga samm ei klappinud ja jäime sinna ette seisma. See siis korra alla ja üles -- OK -- aga sinna asi jäigi. Okserit ma isegi ei hakanud. Aga platsil tõmbas hobune end käima ja algus oli lausa paljutõotav, isegi kolmene rida tuli ilusti. Hall hiireke lendas! Kuni kaheksanda (kolmik) peale samm ei klappinud ja sinna sisse suusatasime. Kordus oli korralik ja siis jäi vaid lõpusirge, 9 ja 10. Seotud vahe ja ma proovisin mitte muretseda, aga hoogu jäi väheks ja jäime viimase ette seisma. Noh. Teagi nüüd. Eks pusime edasi. Midagi.

See midagi oli sootuks KS võistlus. Päris raske on ühtäkki korralikuks hakata. Tegin ikka omamoodi, nii palju kui see võimalik oli. Teised igatahes poolistakus mööda soojendusplatsi ringi ei spurtinud. Just enne platsi kõrvale jalutama pääsemist lükkas Hiireke keele üle suulise ja sodis sellega siis. Tubli-tubli. Mul on kapsel nii lahti ka, et ta võib seal majandada kuidas tahab, aga mulle tundub, et vabadus talle igatahes meeldib. Siit siis tagasi selle juurde, et millalgi kurtsin, et liiga tugevat kontakti on tarvis, et asjad koos püsiksid. Töötaski nii, aga siis ei tahtnud jälle mina ja hakkasin nimelt veel kergema kontaktiga sõitma. See on seni tähendanud, et soojaks-sörgi teeme üsna pika kaelaga ja nina õieli, siis poolistakus galoppi ja siis kokku-lahku, mille peale hobune tööle hakkab -- tagumine ots alla ja esimene kerge(ma)ks. Ja on hakanud olema jälle toredam sõita. Vahel. Sest need vortsialgused on pagana tüütud. Ahja siis nägin täna imeilusat hobust. C-st vaadates lõi lausa pahviks, pärast kõrvalt vaadates oli juba rahulikum olla, aga no oli ikka ilus. Metsiku sugulane kah veel.

Proovisin vahelduseks hommikutrenni, 6:30 sadulas, milleks 6:00 pidi hobust natuke söötma (polnud kõrrekestki enam boksis alles). Selleks omakorda oli vaja 5:30 kodust lahkuda. Kui ma muul ajal peaksin -- isegi tööpäeviti -- sellisel ajal silmaluugi lahti lükkama, oleksin rõõmus, et nii palju aega veel magada. Noh... ikkagi jäin tööle hiljaks, filosoofiahoog tuli peale.