Mai algas keset nädalat ja mida muud selle süllekukkunud vabadusega peale hakata kui hobusega mööda Eestit ringi sõita. Ikka kolm tundi põhja ja siis teine kolm lõunasse tagasi. Vahepeal hüppasime-kargasime Niidus krossitakistusi ka. Soojendusest ei arvanud Kollionu nagu ikka midagi, aga kui hüpata lubati, siis tuli eluvaim sisse. Uhas künkasse nagu oleks tuli saba all, reklaamitud sinist hirmupuru ei pannud ilmselt tähelegi.
Vihm jõudis lõpuks ometi kohale. Päev otsa sadas, aga tundus, et sinna liivaplatsi mahuks veel vett.
Talliinimese roosasse pakitud laps surus käed kakajunnidesse ja pigistas mõnuga. Kohkunud lapsevanem lükkas lillekese veekraani alla, kus esimene pool kombinesooni hetkega paari tooni võrra tumedamaks ja paar korda raskemaks muutus. See tegi vastsündinud hülgele palju nalja ja ta hakkas lombis rõõmsalt hüplema, täpselt nagu ühes sõralistega multikas. "Koju lähed taksoga!"
Koordid keerasid talliuksed veel kõvemini lukku ja üritus jääb ära. Eelmise aasta lõpul väljahõigatud 10-st üritusest on nüüd alles vaid 8 ja hooaeg pole veel isegi alanud. Vähemalt siinmail mitte. Lõunapoolsemates kohtades muidugi elu juba keeb, meie talli rahvaski seikles Sopotis, samal ajal oli veel ju ka Badminton (girl power!).
Tööreis peaks olema midagi puhkuse taolist, või mis? Seekord päris nii ei läinud. Koolituspäevad olid pikad ja tihedad, õhtul enam jõudu ega aega suurt millekski ei jätkunud. Kohtagi polnud, kuhu minna selles tööstus- ja esinduslinnakus. Hotellilaadse toote allkorrusel oli vähemalt võimalus piljardit toksida. Kõrvuti pinksiga. Kohe nii kõrvuti oli, et segi läksid nii pallid kui löögivahendid. Lennuhirmuline arvutas pidevalt äralennatud kogust ja näris rahustavat nätsu. Toime tundus olevat ainult rahakotile.
Uued ülesanded (VI osa), aga grupeerida keeruline. Tahaks hoopis suurejoonelisemaid asju ette võtta. Kambakesi. Igatahes eemaldasin varustust. Jubedalt tilbendas küll jaluseid, küll vöid. Sadul kukkus platsipiirdelt mahagi esimesel katsel. Valjaste koorimise miinus on, et kui neid kohe kiirelt ära ei riputa, jäävad totakalt käe otsa tolknema. Pidureid pole ma õpetanud, vaid ainult keeramist. Ära arvata püüdev Kollionu võib päris elavaks minna ja kiirelt valesti pakkuda. Peal tallamiseks üritasin hobuste kõrgusi ühtlustada, ühele läks valtrap, teisele sadul otsa. Valtrap oli vajalik libeduse vastu võitlemiseks. Sokkis otse seljakarvadel juba ei püsi, vähemalt piisavalt kaua küll mitte ja saabastega ei raatsi, tundub valus.
Õhtuti lähevad lonkurlambad üle tee koplist koju. Miks neid lonkavaid nii palju on? Mõni ei pane üht jalga mahagi.
Peaaegu tahaksin ka võistelda, aga võib ka mitte. Tegin Metsikuga katse: kuna äsja toimunud võistlustest oli KS aed püsti, ilmusin kaugelt põllult otse aeda skeemi sõitma. Või vähemalt oli selline plaan. See oli mu kõige kohutavam esitus üldse. Hobune hüples-kargles iga jälje peale ja kui ehmumisest triip maha jäi, siis seda kartis veel kõige rohkem. Ehitas ehmudes junni ka maha ja sellest sai uus kollide koll. Suvalisel hetkel galopi pealt kasvasid juured alla ja toimus kiire intensiivne jõllitamine, kust ma edasi püüdsin togida. Jube jõnksutamine. WTFFF. Teisi pealt vaadata on hulga lihtsam. Koordi regamistähtaeg on täis, palju rahvast pole. Arvatavasti magas mõni maha ka, sest tavaliselt saab ikka veidi kauem kirja panna. Meie klassis on hetkel kirjas 6 nägu. Seega kõik lõpetajad saavad esikümnesse.
Nüüd on 7. Kohutav palavus, aga palju kergem taluda kui eelmise suve leitsakud. Või siis pole praepann veel põhja keeratud, 28C pole ju veel mingi kuumus tegelikult. Hüppetrennidega on pikk vahe jäänud ja kui ennist tundus kõik võimalik, siis nüüd peab hakkama jälle meelde tuletama, kuidas see asi käib. Algul oli plaanis täna natuke harjutada, aga ei hakanud selles soojas. Sõitsime hoopis korra skeemi läbi. Tohutu luksus on trennis madjakaga sillerdada, võistlustel on aga nagu naela otsa jooksnud rattakumm -- toss. Madjakas muidugi keelatud ja liiv sügav.
Eurovisiooni võidulaul, tuleb välja, on tegelikult vana. Ja tööl lahenes ootamatult üks vana probleem. Ikka tuleb rahvale oma hädasid kurta, mõnel võib äkki rohtu olla.
Mis sa kostad -- nüüd juba 9. Aina imesta, kuidas mõni aasta tagasi ei saanud meistrikateks osalejaidki kokku, vahel kasutati neljandana tankisti, aga nüüd! Kõik ju isegi ei osale. Mingi 8tk lisaks kirjas olevale 9-le sõidab julgelt selle kõrguse korralikult ära. Imelugu. Seekord tuleb ka midagi muud teisiti: plaan on magada telgis. Kui nüüd järele mõelda, siis see pole siiski esimene kord võistlustel. Butrimonyses oli ka, kus kurgi-onu meie hobuseid 5kEURi eest ära osta tahtis.
Toppisime Koordi tarvis Anni uue auto laeni kraami täis, treiku hobuseid täis -- ja teele. Esialgu treikutuledeta, sest minu üleminek oli koos mu autoga teises suunas põgenenud. Õnneks on Annil kiirkullerist superema, kes puuduva jubina mõni km pärast starti kohale toimetas. Jõudsime mõnusa ajavaruga ja sai ka teiste seiklusi näha. Uusi nägusid oli seekord palju. Näis, kas nakatuvad. Patsid olid ammu peas ja soojendus kulges plaanipäraselt, kui juba aia ümber tiirlema kutsuti. Mul alles galopp täitsa tegemata. Ja madjakas pidi jääma aiavärava taha. Oh well. Hobuse sammud muutusid iga hetkega lühemaks ja liimisemaks. Ainult vinge galopikiirendus oleks võinud päästa, aga enam ju ei saanud eelmise võistleja kõrval niimoodi. Tuli ülimalt veider skeem, kus hobune kuulas viimaseni täpselt sõna, täitis veatult kõik ülesanded, välja arvatud see liikumise osa. Frustreeriv. Väga. Milline vedamine, et kodus skeemitamisel olin vähemalt galopis selgeks teinud, et diagonaalile keeramine = pedaal põhja. Nüüd ta siis venis mõnevõrra vähemaeglaselt need diagonaalid. Mida ma küll tegema pean, et mitte niimoodi maha surra?! Kodus pole madjakata sõit mingi probleem.
Mõne tunni pärast aga, kui hüppamiseks läks, polnud loidusest haisugi. Minu eelmise aasta vedeljalgsusest ka mitte, kuna nüüdseks on 115 kuidagi tavaliseks muutunud. Mõnus oli hüpata ja kuna mu eesmärk oli... no oli üks, siis ma ei seganud üldse vahele ja lihtsalt lasksin hobusel oma tööd teha. Oleks ma selline osavam tüüp, oleksin ehk taibanud enne kaheksandat natuke tagasi küsida, sest vahe jäi kriipsuke lühikeseks ja pulk kolises alla. Ei saanud ikkagi kuri olla, sest tunne oli ometi hea. Edetabeli koht enam mitte nii väga. [pilt Jekaterina Belova]
Õnneks oli Laural taipu küsida, kas võime oma telgi maneeži püstitada. Võisime. Kes teab, kuhu me muidu öösel tuule ja vihmaga triivinud oleksime. Kahele täismõõtmelisele inimesele mõeldud telk oli poolel kõrgusel -- kuhu madrats meid tõstis -- paras koolieelikutele. Seepärast jäid jalad esialgu põlvest saati uksest välja tolknema. Kuni külm neid hammustama tikkus ja koivad konksu kamandas. Tõmbasin magamiskoti nina ümber kokku ja pidasin kuidagi hommikuni vastu. See telkimise-värk on vist rohkem noortele. Ennevanasti polnud küll mingit häda telgis vihmausside moodi puntras põõnutada. Välja arvatud see kohustuslik hommikune padjanägu. See tuli vanasti ka. Seal maneežis oli üks imearmas must hobune, mis pärast krossi pealt vaatama tuli. Oli selline... tugev, aga veidi tõrges. Ma olen alati endale sellist hobust tahtnud teha. Siiamaani arvutan, et mis materjalist ja kuidas. Tuleb ikka ära teha juba!
Hommikuks oli boks võsast paljaks järatud ja puurivõre vahelt vaatas vastu nälg. Kaks ilusat läikivat suurt silma, mille taga oli nii tühi, lootusetult tühi kõht. Tühi, aga ikkagi suur, kui olla veel täpsem. Panin sinna heina, jõulist sööta ja värsket rohtugi. Rohumaal on läbisegi söödava kraamiga ka ohtralt tulikaid. Tundsin muret, et ehk Kollionu pistab need ka kinni, aga ei, suurima osavusega suutis need kibedad varred püsti jätta ja kui kogemata ühe maha kaksas, pudistas selle kohe suunurgast välja tagasi. Söömise meister ikkagi. Kross oli pikk tehtud ja paar parajat vimkat ka sisse visatud. A-B-C-d, mille viimased otsad pärast järsku langust vasakule kitsastesse üle läksid. Mina muretsesin muidugi kaevu pärast. See tuli kodu suunas kihutamise pealt vette ja sealt välja hüppel. Oma kõige esimesel katsel sel kõrgusel tõrkusin ju välja seal ja järgmine kord sain ühe tõrkega tehtud. Olgu mis tahes, aga kaevu kallal ma enam pehmotada ei kavatsenud. Kell on mul kusagile kadunud (kuhu ometi?!) ja aja peale ülemäära ei mõelnudki. Nüüd tagantjärele on hea kiruda, et poleks ikka nii vara enne klotse tagasi tirima pidanud. Aga kust ma teadsin, et Kollika pidama saan? Ega tea nüüdki, pean hakkama katsetama. Oh, ja ma ju unustasin kolm korda raja ära ka, ühel korral kadjasin natuke vales suunas seepärast. Mõnus kross sai muidu, sammud klappisid ja hobune justkui taipas värki. Isegi kiiresti jooksis vahepeal, eriti selle nr 7 monstrumi poole, aga ma ei saanud ju ometi täie peeruga sinna peale lennata. Aja eest saime kuhjaga karistatud, aga puhas sõit oli seekord suurem soov ja seda ma sain. Proovin järgmine kord puhast JA kiiret soovida, hahhaa. Hobune sai muidugi täiega aru, et oli hästi esinenud ja kommimat nägu on ühel hobusel raske ette manada. Eks ta siis sai ka porgandit ja banaani, nagu talle meeldib.
[pildil ongi see hirmus kaev. Suur ta pole, saaks traaviski üle, aga mingi vägi temas on, et rahvast eemale peletab. Pildistas Jekaterina Belova]
Ega neid sündmusi just üleliia palju ole, aga koduõuele tahab üks võistlus tulla ja seda juhust ei saa kasutamata jätta. Mõtlesin algul, et lähen ainult 120. Lihtsalt. Nüüd mõtlen jälle, et miks ometi? Mis ma sellega peale hakkan? Veel on aega välja mõelda paar päeva.
Leidsin krossikella üles. See tont oli kogu aja kaasa reisinud. Olin enne võistlust koti läbi tuustinud, üleliigse kraami välja rookinud, aga ta polnud seal. No ei olnud. Nüüd äkki oli jälle. Salakaval rattake. Ja välja mõtlesin, miks on 120 vaja: selleks muidugi, et 115 lihtsam oleks. Tahaksin loomulikult, et kooliaias hobune uhkelt ringi hõljuks, parkuuris hoolikalt põrkaks ja krossis osavalt kihutaks. Praegu aga aias loivab, pulki eriti ei austa ja krossis jääb aeglaseks. Paljugi võib olla hobukese kehakaalu taga ja -- tõsi -- ta elab ikka veel koplis ja võimalik, et nii ka jääb. Oleks mul mingi maailmakarikate järele kihutamine, siis ehk oleks väärt tema drillimine ja pillitamine grammide ja minutite järgi, aga pole ju. Vähemalt on tal tore hobuse-elu püherdamise, sotsiaalse elu ja õgimisega. Isegi trenni tuleb hea meelega, kuigi see tunnist söögipausi tähendab.
Talliinimese roosasse pakitud laps surus käed kakajunnidesse ja pigistas mõnuga. Kohkunud lapsevanem lükkas lillekese veekraani alla, kus esimene pool kombinesooni hetkega paari tooni võrra tumedamaks ja paar korda raskemaks muutus. See tegi vastsündinud hülgele palju nalja ja ta hakkas lombis rõõmsalt hüplema, täpselt nagu ühes sõralistega multikas. "Koju lähed taksoga!"
Koordid keerasid talliuksed veel kõvemini lukku ja üritus jääb ära. Eelmise aasta lõpul väljahõigatud 10-st üritusest on nüüd alles vaid 8 ja hooaeg pole veel isegi alanud. Vähemalt siinmail mitte. Lõunapoolsemates kohtades muidugi elu juba keeb, meie talli rahvaski seikles Sopotis, samal ajal oli veel ju ka Badminton (girl power!).
Tööreis peaks olema midagi puhkuse taolist, või mis? Seekord päris nii ei läinud. Koolituspäevad olid pikad ja tihedad, õhtul enam jõudu ega aega suurt millekski ei jätkunud. Kohtagi polnud, kuhu minna selles tööstus- ja esinduslinnakus. Hotellilaadse toote allkorrusel oli vähemalt võimalus piljardit toksida. Kõrvuti pinksiga. Kohe nii kõrvuti oli, et segi läksid nii pallid kui löögivahendid. Lennuhirmuline arvutas pidevalt äralennatud kogust ja näris rahustavat nätsu. Toime tundus olevat ainult rahakotile.
Uued ülesanded (VI osa), aga grupeerida keeruline. Tahaks hoopis suurejoonelisemaid asju ette võtta. Kambakesi. Igatahes eemaldasin varustust. Jubedalt tilbendas küll jaluseid, küll vöid. Sadul kukkus platsipiirdelt mahagi esimesel katsel. Valjaste koorimise miinus on, et kui neid kohe kiirelt ära ei riputa, jäävad totakalt käe otsa tolknema. Pidureid pole ma õpetanud, vaid ainult keeramist. Ära arvata püüdev Kollionu võib päris elavaks minna ja kiirelt valesti pakkuda. Peal tallamiseks üritasin hobuste kõrgusi ühtlustada, ühele läks valtrap, teisele sadul otsa. Valtrap oli vajalik libeduse vastu võitlemiseks. Sokkis otse seljakarvadel juba ei püsi, vähemalt piisavalt kaua küll mitte ja saabastega ei raatsi, tundub valus.
Õhtuti lähevad lonkurlambad üle tee koplist koju. Miks neid lonkavaid nii palju on? Mõni ei pane üht jalga mahagi.
Peaaegu tahaksin ka võistelda, aga võib ka mitte. Tegin Metsikuga katse: kuna äsja toimunud võistlustest oli KS aed püsti, ilmusin kaugelt põllult otse aeda skeemi sõitma. Või vähemalt oli selline plaan. See oli mu kõige kohutavam esitus üldse. Hobune hüples-kargles iga jälje peale ja kui ehmumisest triip maha jäi, siis seda kartis veel kõige rohkem. Ehitas ehmudes junni ka maha ja sellest sai uus kollide koll. Suvalisel hetkel galopi pealt kasvasid juured alla ja toimus kiire intensiivne jõllitamine, kust ma edasi püüdsin togida. Jube jõnksutamine. WTFFF. Teisi pealt vaadata on hulga lihtsam. Koordi regamistähtaeg on täis, palju rahvast pole. Arvatavasti magas mõni maha ka, sest tavaliselt saab ikka veidi kauem kirja panna. Meie klassis on hetkel kirjas 6 nägu. Seega kõik lõpetajad saavad esikümnesse.
Nüüd on 7. Kohutav palavus, aga palju kergem taluda kui eelmise suve leitsakud. Või siis pole praepann veel põhja keeratud, 28C pole ju veel mingi kuumus tegelikult. Hüppetrennidega on pikk vahe jäänud ja kui ennist tundus kõik võimalik, siis nüüd peab hakkama jälle meelde tuletama, kuidas see asi käib. Algul oli plaanis täna natuke harjutada, aga ei hakanud selles soojas. Sõitsime hoopis korra skeemi läbi. Tohutu luksus on trennis madjakaga sillerdada, võistlustel on aga nagu naela otsa jooksnud rattakumm -- toss. Madjakas muidugi keelatud ja liiv sügav.
Eurovisiooni võidulaul, tuleb välja, on tegelikult vana. Ja tööl lahenes ootamatult üks vana probleem. Ikka tuleb rahvale oma hädasid kurta, mõnel võib äkki rohtu olla.
Mis sa kostad -- nüüd juba 9. Aina imesta, kuidas mõni aasta tagasi ei saanud meistrikateks osalejaidki kokku, vahel kasutati neljandana tankisti, aga nüüd! Kõik ju isegi ei osale. Mingi 8tk lisaks kirjas olevale 9-le sõidab julgelt selle kõrguse korralikult ära. Imelugu. Seekord tuleb ka midagi muud teisiti: plaan on magada telgis. Kui nüüd järele mõelda, siis see pole siiski esimene kord võistlustel. Butrimonyses oli ka, kus kurgi-onu meie hobuseid 5kEURi eest ära osta tahtis.
Toppisime Koordi tarvis Anni uue auto laeni kraami täis, treiku hobuseid täis -- ja teele. Esialgu treikutuledeta, sest minu üleminek oli koos mu autoga teises suunas põgenenud. Õnneks on Annil kiirkullerist superema, kes puuduva jubina mõni km pärast starti kohale toimetas. Jõudsime mõnusa ajavaruga ja sai ka teiste seiklusi näha. Uusi nägusid oli seekord palju. Näis, kas nakatuvad. Patsid olid ammu peas ja soojendus kulges plaanipäraselt, kui juba aia ümber tiirlema kutsuti. Mul alles galopp täitsa tegemata. Ja madjakas pidi jääma aiavärava taha. Oh well. Hobuse sammud muutusid iga hetkega lühemaks ja liimisemaks. Ainult vinge galopikiirendus oleks võinud päästa, aga enam ju ei saanud eelmise võistleja kõrval niimoodi. Tuli ülimalt veider skeem, kus hobune kuulas viimaseni täpselt sõna, täitis veatult kõik ülesanded, välja arvatud see liikumise osa. Frustreeriv. Väga. Milline vedamine, et kodus skeemitamisel olin vähemalt galopis selgeks teinud, et diagonaalile keeramine = pedaal põhja. Nüüd ta siis venis mõnevõrra vähemaeglaselt need diagonaalid. Mida ma küll tegema pean, et mitte niimoodi maha surra?! Kodus pole madjakata sõit mingi probleem.
Õnneks oli Laural taipu küsida, kas võime oma telgi maneeži püstitada. Võisime. Kes teab, kuhu me muidu öösel tuule ja vihmaga triivinud oleksime. Kahele täismõõtmelisele inimesele mõeldud telk oli poolel kõrgusel -- kuhu madrats meid tõstis -- paras koolieelikutele. Seepärast jäid jalad esialgu põlvest saati uksest välja tolknema. Kuni külm neid hammustama tikkus ja koivad konksu kamandas. Tõmbasin magamiskoti nina ümber kokku ja pidasin kuidagi hommikuni vastu. See telkimise-värk on vist rohkem noortele. Ennevanasti polnud küll mingit häda telgis vihmausside moodi puntras põõnutada. Välja arvatud see kohustuslik hommikune padjanägu. See tuli vanasti ka. Seal maneežis oli üks imearmas must hobune, mis pärast krossi pealt vaatama tuli. Oli selline... tugev, aga veidi tõrges. Ma olen alati endale sellist hobust tahtnud teha. Siiamaani arvutan, et mis materjalist ja kuidas. Tuleb ikka ära teha juba! 
Hommikuks oli boks võsast paljaks järatud ja puurivõre vahelt vaatas vastu nälg. Kaks ilusat läikivat suurt silma, mille taga oli nii tühi, lootusetult tühi kõht. Tühi, aga ikkagi suur, kui olla veel täpsem. Panin sinna heina, jõulist sööta ja värsket rohtugi. Rohumaal on läbisegi söödava kraamiga ka ohtralt tulikaid. Tundsin muret, et ehk Kollionu pistab need ka kinni, aga ei, suurima osavusega suutis need kibedad varred püsti jätta ja kui kogemata ühe maha kaksas, pudistas selle kohe suunurgast välja tagasi. Söömise meister ikkagi. Kross oli pikk tehtud ja paar parajat vimkat ka sisse visatud. A-B-C-d, mille viimased otsad pärast järsku langust vasakule kitsastesse üle läksid. Mina muretsesin muidugi kaevu pärast. See tuli kodu suunas kihutamise pealt vette ja sealt välja hüppel. Oma kõige esimesel katsel sel kõrgusel tõrkusin ju välja seal ja järgmine kord sain ühe tõrkega tehtud. Olgu mis tahes, aga kaevu kallal ma enam pehmotada ei kavatsenud. Kell on mul kusagile kadunud (kuhu ometi?!) ja aja peale ülemäära ei mõelnudki. Nüüd tagantjärele on hea kiruda, et poleks ikka nii vara enne klotse tagasi tirima pidanud. Aga kust ma teadsin, et Kollika pidama saan? Ega tea nüüdki, pean hakkama katsetama. Oh, ja ma ju unustasin kolm korda raja ära ka, ühel korral kadjasin natuke vales suunas seepärast. Mõnus kross sai muidu, sammud klappisid ja hobune justkui taipas värki. Isegi kiiresti jooksis vahepeal, eriti selle nr 7 monstrumi poole, aga ma ei saanud ju ometi täie peeruga sinna peale lennata. Aja eest saime kuhjaga karistatud, aga puhas sõit oli seekord suurem soov ja seda ma sain. Proovin järgmine kord puhast JA kiiret soovida, hahhaa. Hobune sai muidugi täiega aru, et oli hästi esinenud ja kommimat nägu on ühel hobusel raske ette manada. Eks ta siis sai ka porgandit ja banaani, nagu talle meeldib.[pildil ongi see hirmus kaev. Suur ta pole, saaks traaviski üle, aga mingi vägi temas on, et rahvast eemale peletab. Pildistas Jekaterina Belova]
Ega neid sündmusi just üleliia palju ole, aga koduõuele tahab üks võistlus tulla ja seda juhust ei saa kasutamata jätta. Mõtlesin algul, et lähen ainult 120. Lihtsalt. Nüüd mõtlen jälle, et miks ometi? Mis ma sellega peale hakkan? Veel on aega välja mõelda paar päeva.
Leidsin krossikella üles. See tont oli kogu aja kaasa reisinud. Olin enne võistlust koti läbi tuustinud, üleliigse kraami välja rookinud, aga ta polnud seal. No ei olnud. Nüüd äkki oli jälle. Salakaval rattake. Ja välja mõtlesin, miks on 120 vaja: selleks muidugi, et 115 lihtsam oleks. Tahaksin loomulikult, et kooliaias hobune uhkelt ringi hõljuks, parkuuris hoolikalt põrkaks ja krossis osavalt kihutaks. Praegu aga aias loivab, pulki eriti ei austa ja krossis jääb aeglaseks. Paljugi võib olla hobukese kehakaalu taga ja -- tõsi -- ta elab ikka veel koplis ja võimalik, et nii ka jääb. Oleks mul mingi maailmakarikate järele kihutamine, siis ehk oleks väärt tema drillimine ja pillitamine grammide ja minutite järgi, aga pole ju. Vähemalt on tal tore hobuse-elu püherdamise, sotsiaalse elu ja õgimisega. Isegi trenni tuleb hea meelega, kuigi see tunnist söögipausi tähendab.
No comments:
Post a Comment