EEF-i korraldatud 3V ametnike koolitus pidi lõppema on-site ja hands-on sessiooniga Strzegomis Stragona ratsakeskuses. Info väljavalituks osutumisest tuli eelviimasel minutil, päevakava viimasel. Ma isegi ei hakanud plaanimispaanikasse minema, sest oli keegi, kes kõik enda peale võttis ja suurema osa perest ka kaasa kirjutas. Öösel enne lendu tuli kiri, et vaja teha endast pooletunnine presentatsioon tutvustuseks. Jah, muidugi.
Alustuseks jäi üks pereliige lennukist maha. Pidi pealt vaatama, kuidas uks nina alt kinni tõmmati. See oli see plaani koostaja. Autorent, ööbimine, teeplaanid. Aja peale minek Tšehhist Poola ja üks inimene veel lisaks vastutada, kes Prahast peale tuli korjata. Jah. Kõik on hästi. Peagi kadus telefonilevi ja polnudki muud teha kui lihtsalt oodata. Vähemalt jõudis lennuk 20 minutit varem sihtkohta! (khm) Leidsin autorendi, kus võõra nimega broneeringust polnud meil kasu kopika eestki. Küll aga -- ma ei usu seda siiamaani -- oli H saanud järgmise Riia-Praha lennu peale, mis jõudis ehk umbes tund aega peale meid kohale (miks kaks sama lendu, erinevad operaatorid, kuidas need niimoodi klappisid???).
Tšehhis on vist pooled autod Škodad, nii ka rendikas. See oli nii intelligentne, et hüppas-kargas innukalt pidurisse ja gaasi, kui arvas kusagil mingeid märke nägevat. Viimati sai sellist loksutamist kunagi ammu, kui ema žigulliga autojuhtimist õppis. Nii kaval oli ka, et pakkus GPS-teenust raha eest. Seega pidi vana hea Waze appi tulema. Seal tuli kõik tasulised teed aktsepteerida, et sõit 4 tunni asemel ikka 3 tuleks.
Meie A-ga polnud isegi viimased kohalejõudjad. Rahvast oli igasugust, Norrast, Soomest, Horvaatiast, Hispaaniast, Slovakkiast, Poolast, Tšehhist, Bulgaariast, Türgist, Ungarist.... Paljudel oli rahvusvahelise ametniku kogemust, vahel isegi mitmel alal. Türgi esindaja oligi Powerpointi esitluse teinud (suured silmad). Päriselt kulus muidugi nii 2 minutit näkku ja juba kappasimegi krossiplatsile. Marcin Konarski -- meie koolitaja -- on Stragona ratsakeskuse omanik (Marcin on ka Eestis koolitamas käinud, mul on sest postitus ka). Kogu ratsakeskust me läbi käia ei jõudnudki, nii suur on ta. Ühel pool teed on Stragona alad ja teiselt poolt teed on nad juba 20 aastat linnalt maad rentinud. Rendimaal tehakse heina/silo ja sõidetakse krossi. Aasta alguses niidetakse rajad tõketeni sisse, aga siis jaanide kandis tehakse kõik lagedaks. Esimene samm murul -- ohsaa! Tihe ja pehme nagu endale koduõue tahaks. Eks hooldus ole ka vastav, kohe pärast üritust topitakse tekkinud augud kinni ja taastatakse muru. Kuni kolm korda hooaja jooksul ka väetatakse (äkki kuulsin valesti?! Kord kolme hooaja jooksul??). Niidetakse muidugi ka, kahe suure traktoriga korraga.
Alustasime meetrise raja läbi kõndimisega. Kui kaugel stardiboksist peaks olema esimene takistus? 60-70 m, see meie tavaline 40 m on liiga vähe, hobune ei saa kiirust ja rütmi sisse veel. Esimesed tõkked peaksid meelitama hüppama, sh sirutades, aga esimese 3 kandis värvidega ei hulla (meenutades roosasid südameid, peegeldavaid esikülgi ja "guudlakke"). Iga tõkke juures küsis M, et mis me tema sobivuse kohta arvame. Kolmandaks tõkkeks avatud kraav ülemäge? Ilusti ääristatud ja pikk, mingi 5 m ikka, aga kaugelt eemalt näha polnud. Ei, mingil juhul ei, eriti nii vara ja kodust eemale ega ole isegi mingiski kombinatsioonis.
Ülemäge hüpped üldse on mitmel põhjusel suured EI-d. Esiteks paneb maandumine jalgadele suure koormuse, aga kõigil päevadel sai efektselt esitatud, et isegi silmale pisike tõke võib tegelikult olla hiiglaslik ülesmäge. Kõrgust mõõdetakse ju äratõukekohast, aga üles- ja allamäge vahe oli ühel juhul 90cm vs 118cm! Üldse ei tee klassile kasu, kui tõke näeb välja kribal, aga on tegelikult raske ponnistus. Meil on vaja just vastupidi, et näeks aukartust äratav välja, aga hüpata tegelikult hea. Mis siis kui pool maastikku ongi kallakul? Lahendus on täiesti olemas -- üles-suundade jaoks tuleb ehitada väikesed vaheplatvormid (muld ja muru ikka), et tõuge ja maandumine oleksid tasapinnal. Peale vaadates ei saa kohe arugi, et midagi tehtud oleks.
Küngastest. Hobune võib ronida mis sammudega tahes, aga jalad käivad tõusu lõpu alguses ära, mitte ei lenda kusagile kaugele kohe. Samme loeme sealt.
Hüppe juures on suurem õnnetus see, kui hobune tõkke ees ei tõuse, kuigi enamasti on hoopis hirm, et äkki ei lenda välja. Kogemus ütleb, et lühike lend pole üldse nii hull kui esijalgade takerdumine.
Tõkke tagumist äärt ei värvi MITTE KUNAGI.
Hobused hüppavad alati paremini, kui näevad tõkkest läbi.
Hobused "katsuvad" rohkem täis kaste kui läbipaistvaid tõkkeid (aga mis siis? aga mõtle MIMsidele).
Kui mitme klassi takistused on kõrvuti, siis ei pane vaikimisi lihtsamat keskele, vaid vaatab, et visuaalselt näeks hea välja ja kõrgem klass ka näiks kõrgem ja madalam selgelt madalam.
See meeter oli kutsuv, tõkked olid paigutatud hoolega maastikku kasutades ja justnagu maalides. Materjal eranditult puit. Värvid -- looduslik puit, pruun, tumepunane, valge (mustade täiendustega), sinine, must. Takistused on täismõõdus, allahindlust pole. Mitte ühtegi seotud vahet. Enne vett maandub maha ja läbi vee minnes äratõuge ka kuivalt maalt.
1*
Teiseks tõkkeks oli hekiga palk, aga tahaks midagi venitavamat. Kinnine osa oli madalam kui meetrise raja oma, aga hekk tegi veidi kõrgemaks. Ikkagi paistis lihtsam välja.
Kolmandaks trakehner, mille esiserva palk oli ümber tõstetav (suuna vahetamiseks). Palk maaliinina (ground line) kattis hirmutada võiva augu suures osas ära. Ka palgi jämedus on oluline, peenike pilbas näitaks auku suuremana, aga parasjagu jäme vähendab vahet.
If rider is afraid of trakehner maybe they should ride dressage.
Sammude lugemine krossis. Tavaliselt maandub hobune 2m pärast tõket -- aga loomulikult sõltub asjaoludest. Tunde ja kogemuse pealt tulebki lugemist alustada eeldatavast maandumiskohast. Keskmine krossisamm on 4 m. Tavaliselt tulevad allamäge pikemad sammud, aga teatud kaldest alates lühenevad sammud jällegi. Samme loetakse eeldatava äratõuke kohani. Kui keegi tahtis lühikeste sammudega mõõta, siis tuli kohe "you are not a rabbit".
Lisandus vettehüpe. See peab olema selge: kas maandub maasse või vette, ei tohi teha vahepealset.
Üks näide seotud vahest: üle palgi allahüpe, sealt 5 sammu kaugusel lai seanina hekiraamiga (mis selle nimi tegelt on?). Seotud vahed alates 4 sammust siin klassis. "Bounce" (sisse-välja vahesammuta) ei kasuta üldse, ei näe mõtet.
Kui tuleb olla TD (tehniline delegaat; meil Eestis tavaliselt peakohtuniku ülesandeks pandud), siis M ei lähegi, kui ei saa enne kohapeal käia (näiteks 2 nädalat enne üritust). See on küll korraldajale lisakulu, aga muidu pole mõtet. Sellest reeglist võib olla kõrvalekaldeid, kui sihtkoht ja rajameister on hästi tuttavad. Meistrivõistlustel (championships) pole võimalustki, et läheb viimasel hetkel vaid.
1* on küll juba vettehüpped, aga pigem mitte üle täistõkke, kust läbi ei näe. Hobune hüppab paremini, kui näeb, mis ees ootab. Siin peab arvestama ka, kas tegemist on noorhobuste klassiga. Hetkel üles laotud rajal oli noorhobustele mõnes kohas erinev ülesanne (lihtsam muidugi; intro teeb doglegi läbi vee, teine tõke kitsas. Noorhobuste veetagune on "tavalise" laiusega).
Lühendatud galopp ehk coffin canter.
1* rajal kasutas 1,4 m laiust tõket! See on 40 cm kitsam klassi soovitatud miinimumist. Takistuse laiusele reeglit pole, on soovitused (vt FEI lehelt guidlines. Ja üldsegi, pole hea, et takistuse laius tähendab sõltuvalt olukorrast ühte või teist mõõdet. Äkki peaks olema laius ja sügavus?). Kui muidu kitsastele tõketele abipuid ei pane, kuna see kaotaks kitsa tõkke mõtte, siis siin sel konkreetsel juhul kavatseb mingit rekvisiiti kindlasti kasutada.
Tavaliselt on võistlustel osalejaid palju ja aja kokkuhoiu mõttes plaanitakse vähemalt 2 korraga rajale, stardid 2-minutiliste vahedega. Kuidas siis radu planeerida? Kas teed võivad ristuda? Rajalõikamisi kasutab küll, aga plaanib ikka nii, et ratsanikud kokku ei saaks. Kui peaks selline oht tekkima, siis kinni tuleks pidada see ratsanik, kellel lisapaus vähem tulemust mõjutaks -- näiteks kui tal on juba eelnevalt mp-sid kogutud tõrke pealt vms. Korraldajal peaks juba niikuinii olema valmis vaadatud head peatamiskohad (hea jätkamiseks, võimalik eelsooja teha enne jätku, et ei jääks päikese kätte kärssama, ...), et viimase hetke paanikat poleks. [Mille kõigega korraldaja veel peab arvestama, see nimekiri on hiiglapikk]
Horses always jump good when there's something high on sides.
Veeretati kohale treileritäis tõkketäiteid -- mängisime kõrgemate ja madalamate, paksemate ja õhemate puudega, lillekastidega ja siilikestega. Mõni kuhjas tõkke nii lilleliseks, et polnud teda enam nähagi. Lillepood lausa. Meie A-ga pakkusime hulga tagasihoidlikumaid lahendusi ja tundub, et see on harjumise küsimus. Soojematel maadel ollakse ehk ekspressiivsemad. Vettehüppe tõkke juures tuli säilitada läbipaistvus, et hobune ikka näeks, kuhu hüppab, aga tühjaks seda tõket ikka ei jätaks, muidu ainult vett jõllitabki.
Tünnikombos (2 viltust kitsast) olime pakkunud kõrgeid puid kummalegi poole, aga M koristas ühe poole kohe madalaks ära, selle poole, kuhu hobune ära jookseks.
Kombinatsioonid paikneksid ideaalis ringjoonel (diameeter alates 25 m!), aga enamasti on pöördekoht ühele või teiesele poole nihkes. Kuidas seda hinnata? Vaata, kus ristuvad esimeselt tõkkelt maandumise ja teisele tõkkele äratõuke liinid.
On olemas "brave questions", mille jaoks hobune peab piisavalt julge olema. Tal on üks keyhole tõke, mille meetris paneb allamäge kodupoole ja keegi ei tõrgu. 1* paneb teistpidi, siis on kodu poolt ära ja natuke ülesmäge -- ja mõni ikka tõrgub. "Paneb" on muidugi lihtsalt suuna mõttes, see takistus pole liigutatav, kuna rõnga moodustavad päris puud. Need on mingid ploomilised, punased ja kollased, mida vitsutasime küll kilode kaupa. Päikesemagusad ja täiesti vastupandamatud, neid kasvas kõikjal. Ja põldmarjad! Uuh... Mitte mingid maadligi kribalad varrekesed, vaid ikka korralikud seinatäied. Neid leidsime töökodade juurest, kus parasjagu käis kibe ehitustöö Aasia mängude jaoks. 1 tõke päevas, umbes nii kiiresti lähebki. Hiigelnurk MIMsidega võttis poolteist päeva. Kvaliteet tundus laitmatu, tõkked olid tugevad ja hoolikalt viimistletud. Põhipalk 12x8 cm, raami jaoks 4 cm-sed, suured kandilised 16x18 mänd. Kõigil tõketel on jalad all (5-6cm), et raam ei peaks kunagi vastu maad seisma. Siis käib õhk läbi ja niiskus ei saa alla koguneda. Alla 6 mm kruvidega üldse ei mängi.
Üks, mida kindlasti kusagilt manuaalidest ja juhenditest ei saa -- need on kogemused päris elust. Ja neid jagasid osalejad kuhjade viisi. Eriti õhtusöögi ajal, kui enam otsest suhtlemissundi polnud (päeval hoidis Marcin meid kogu aeg hoos "either you ask or I ask"). Maades on erisusi. Kõikjal on häda, et takistussõit röövib inimesed endale. 3V on liiga tülikas ja keeruline, aga ka hirmutav. Lahenduseks on olnud näiteks TS võistluste raames pakkuda derbirada. Mõni ikka katsetama tuleb, et mis tunne on. Reeglid on ka erinevad. Poolas näiteks on TS ikka veel kaks tõrget lubatud, kolmas saadab koju ja vigade paranduseks saab startida kohe otsa, ei pea võistlusklassi lõppu ootama. Võistluste korraldamine on üldse eraldi teema. Kui palju ja mis aladel kiirabi peab kohal olema? Marcin ütles, et iga rajal oleva paari jaoks on vaja oma. Millalgi oli tal 5 ekipaaži olnud ja neid kõiki läks korraga tarvis, 2 takistussõidus ja 2 krossil, 1 neist lahtine reieluumurd (TS), teised peapõrutused, pluss üks pealtvaataja, kel süda seisma jäi. Ja kõik pahandused olid juhtunud samal ajal, mingi (7-15 min sees, enam ei mäleta). Tõenäosus on väike, aga olemas. Eriti nüüd kui kõigil taskus videograaf kogu aeg saadaval, on eriti raske kogu aeg head muljet jätta. Üks huvitavamaid näiteid oli Pariisi olümpialt. Seal oli kihutamise lõik Grand Canali sillal, imeilus vaatepilt. Aga tuli arvestada ohuga, et äkki keegi kukub sisse. Veepõhi koristati ära, harjutati korduvalt läbi, kuidas hobust või inimest veest kätte saada. Ja siis, just enne võistlusi oli vette kukkunud põder. See päästeti loetud minutitega kuivale ja aktsioon võis välja näha ülimalt professionaalne.
Panin jutu ka artikli jaoks kokku, aga see on ootel juba nii kaua, et ei teagi, kas ja kus käiku läheb üldse. Kui jah, siis on mõned sarnased kohad. Seal soovisin edu Sarah Mariile ja Al Pacinole -- sinna on nüüd loetud päevad vaid, kui nad Euroopa meistrikatel peaksid esinema juunioride kahes tähes. Käisime selle raja kommentaaridega läbi ja noh, ülipõnev. Päris kindlasti ei lõpetata koolisõidu järjekorras. Nii palju valikuid on pakutud ja otseteed on paras väljakutse. Pilte rajast ei lubatud kusagil avaldada enne võistlust, aga need tõkked on muljetavaldavad. Ilusad. [nüüdseks on nad juba kohal ja esimesed sõidavad skeemi. Edu! <3]
Veel erinevustest. Poolas lastakse kuni meetrini hobused sammus rajaga tutvuma, sest haridus, usaldus ja turvalisus on kõige tähtsamad. Meil olen näinud ka suhtumist, et hobusele ei võigi ette asju näidata, vaid peab kohe esimese korraga suure hooga, ehmatuse ja kasvõi harjaga üle peksma. Tavalised hirmutajad on vesi ja kraavid. Kui palju turvalisem ja mõnusam on, kui hobune vett teab ega muretse mingite põõsast kargavate harjade pärast! Ja kraavid, need on enamasti sammuski ületatavad, aga hobusele hirmutav tühjus. Ütlevad, et tiri pea üles ja anna takka. Hiirega ma nii ei saakski ühestki üle, sest intensiivse ajamise peale läheb ta kohe ekstra kahtlustavaks ja äkkpeatus tuleks siis lihtsalt suurema hoo pealt. Peksuga usaldama ei pane. Aga ma naudin just sellist maastiku läbimist, kus mina valin suuna, aga hobune sätib oma jalad ja kere ise, just nii nagu talle paremini sobib. Noh ja kui olemegi aeglasemad või teistmoodi, las ta siis olla.
Peame alati meeles pidama -- hobune näeb krossil kõiki asju esimest korda ja peab suure hoo pealt kohe otsustama. Me anname talle väga suure vastutuse elude üle ja parem on, kui me teda seejuures ei häiri. Enda ja hobuse sobiva ettevalmistuse eest vastutame muidugi ise.
Uurisime hoolega hindu, igasuguseid. Stardimaksu poolest tuleks Bulgaariasse minna, seal saab 35€ eest nii stardid kui boksikoha. Poolas on hinnad Eesti omadega sarnased, aga kuna maa on suur ja lai, siis valikut on ka hulga rohkem. Talliüürid 200-700€, silorull 35€. Toidupoes saab odavamalt hakkama. Ööbida saab ka üsna odavalt, kui kamba peale korter võtta -- meil oli natuke üle 10€/öö nägu. Söögi pidi muidugi ise tegema.
Panen veel Erasmuse lingi, mida Bella soovitas. Saab arendustegevustele toetust küsida, "mobility of staff in the field of sport". See võib olla väga erinevaid asju, kohtunikule varjuharjutus, administratiivtöödeks koolitus, treenimistreening vms. Ei pea olema mingi ERL asi, vaid näiteks oma klubile midagi head.
https://erasmus-plus.ec.europa.eu/contacts/national-agencies
Nüüd sai hoog otsa. Peab pilte kustutama hakkama, neid on liiga palju. Mõned panen siia ka.
Augusti alguses toimus Strzegomis EEF (European Equestrian Federation) kolmevõistluse ametnike koolitus, kus Eestist osalesid Aive Mihkelson ja Ülle Voolaine (Grethe Aikevitsius ei saanud kahjuks tulla). Koolitus oli peamiselt mõeldud rajameistritele, tehnilistele delegaatidele ja kohtunikele ning algas tegelikult juba kevadel õhtuste online-sessioonidega. Koolitajateks Marcin Konarski (Strzegomi võistluskompleksi omanik, tunnustatud rajameister, muuhulgas ka Pariisi olümpiamängude tehniline delegaat) ja Katrin Eichinger (FEI 4. taseme kohtunik).
Nelja päeva jooksul vastati sadadele küsimustele, kõnniti kümneid kilomeetreid krossiradu, paigaldati kümneid tõkkekombinatsioone ja jagati lugematu hulk kogemusi. Samas asukohas toimuvad 20.-24. augustil Euroopa 3V meistrivõistlused noortele ja juunioridele, kus on loota ka eestlaste esitust -- Sarah Marii Aarelo ja Al Pacino. Seatud krossiradade kohta kommenteeris Marcin, et päris kindlasti ei jagata medaleid koolisõidu põhjal. Rajal on mitmeid põnevaid valikukohti ja otseteed nõuavad nii ratsanikult kui hobuselt otsustavust, osavust ja enesekindlust.
Koolituse juurde tagasi. Alustasime radade läbikõndimise ja arutamisega, lihtsamast keerukamaks (meetrine kuni 3*). Võrreldes meie radadega oli meetrine rada tehniliselt hulga lihtsam, vähem värviline ja seotud vahedeta. Tõkete mõõtmetel mingit allahindlust polnud; väga palju oli maastiku kasutamist (künkad-lohud) pöörete toetamiseks ja aeglustamiseks enne püsttõkkeid. Tasemete vahel oli selge vahe. 1* tekkisid kombinatsioonid, ilmusid nurgad ja viltu hüpatavate tõkete lähenemisnurgad suurenesid. 2* oli juba meie radadega võrreldes keerukam -- osaliselt ka maastiku eripärade tõttu. Meil polegi nii suuri allahüppeid ja ronimisi kusagilt võtta.
Järgmiseks tegelesime dekoratsioonide ja maaliinidega. Treiler vahenditega sõitis kaasa ja saime katsetada, kuidas üks või teine puu, lille- või hekikast võib muuta takistuse olemust kardinaalselt. Vahel on vähem parem. Proovime luua "naerunägu".
Marcini üks tegevusalasid on ka teistele tõkete ehitamine, praegu näiteks on käsil Aasia mängude projekt, takistused saadetakse konteineritega Jaapanisse. Käisimegi töötoas (2 angaari) uurimas, milliseid materjale kasutada, millega kinnitada, kuidas turvaelemendid töötavad. Põhireeglitest. Takistus peab olema tugev, turvaline ja korduvalt teisaldatav. Näiteks trakehnerite ees olev palk on hüppamise suuna muutmiseks teisaldatav. Samuti peavad tõkkel olema jalad, et horisontaalsed osad poleks vastu maad ja õhk saaks tõkke alt läbi käia -- nii ei lähe puit mädanema.
Sammude lugemist harjutasime küll nii palju, et une pealt selge oleks. Erinevus takistussõidust: vahemaid ei mõõda mitte takistusest takistuseni, vaid eeldatavast maandumispaigast ja eeldatava äratõukekohani. Keskmine sammupikkus krossil on 4 meetrit, mis muidugi varieerub olukorrast sõltuvalt. Näiteks et allamäge läheb küll mingi maani pikemate sammudega, aga suuremal kaldel hakkavad sammud jälle lühenema. Küngaste puhul pole vahet, kuidas hobune tonib, aga sammu teeb ta ikkagi tõusu lõpu algusesse.
Kõige hirmsam tundus ise kombinatsioonide paigaldamine, aga seda pidid küll kõik mitu korda tegema. Ja see oli hindamatu kogemus! Niimoodi tegime vigu ja korrigeerisime neid. Tõstuk aina huugas ja paigaldas, täites ka kõige tobedamaid soove (sai ikka silmi suureks ajada küll). Mis kõige tähtsam meelde jätta -- ülesmäge hüppeid ei tee! Põhjus on lihtne. Takistuse kõrgust mõõdetakse eeldatavast äratõukekohast ja 90 cm palk võib olla allamäge hüpates 80 cm kõrge, aga ülesmäge lausa 118 cm!
Kuidas mõõta pöördeid? Rusikareegel -- pööre ei tohi olla järsem kui 25 m diameetriga ringil. Joonista esimesest elemendist maandumisliin ja teise elemendi hüppekohast lähenemisliin, need kaks sirget lõikuvad kusagil. Siis on selgemini näha, kummale tõkkele pöördekoht lähemal on.
Turvaelementidest. Poolas ja meil Eestis kasutatakse MIM turvaelemente (rootslaste leiutis). Neid on kahe tugevusega: tugevam punane ja tundlikum kollane. Näiteks nurkadele, viltu hüpatavatele ja laudadele läheb kollane (varem oli laudadel ka punane). Klambril pole suunda, aga ta peab olema sileda poolega vastu tõket. Marcin armastab lõputõketele MIM-se panna ka siis, kui otse vajalik pole, see pidavat sõitjaid ettevaatlikumaks tegema, et nad hullunult lõpu suunas ei kihutaks.
Väga põnev oli mäng alternatiivtakistustega. Pole midagi ainult A-B-C-D. Võib juhtuda, et mõni tõke on tähistatud näiteks B/C. See tähendab, et peab eriti hoolega jälgima, mis järjekorras elemente ületada. Ei tohi sattuda A/B-B/C-D, sest siis oleks B ületatud kaks korda ja kojuminek.
Lipuvigasid uurisime videolt. Lipp kukkus, aga kas oli puhas, 15 mp või 20 mp? Kaamerate paigutusest oleneb väga, kas sooritus saab õiglase hinnangu.
Viimasel päeval loodisime takistusi ja panime neid mõõtu. Kuna kõigil Marcini takistustel on jalad all, siis oli seda väga mugav erineva paksusega klotside abil teha, neid oli terve kärutäis. Takistus ei tohi krossis mitte sentimeetritki kõrgem olla, küll aga peab olema klassile vastava kõrgusega. Kinnise takistuse laiust mõõdame esiserva kõrgemast kohast tagumise serva kõrgemani. See tähendab, et angaaril näiteks mõõdetavat laiust polegi. Lahtisi tõkkeid (palkokser) mõõdame esimesest servast tagumiseni.
Oli väga tihe ja informatiivne nädalalõpp. Saime järjekordselt kinnitust, et üks asi on lugeda, teine asi on kõrvalt vaadata ja kolmas -- omaenda tehtud vigadest õppida. Niimoodi õpib kõige paremini. Soovitan siiski kõigil kolmevõistlejatel määrustikuga tutvuda, mitte vaid krossil õppimisele loota. Ja kui võimalust on, siis minna Strzegomisse Sarah Mariile ja Al Pacinole kaasa elama, sest rada on tõesti põnev.
No comments:
Post a Comment