Hoogne

Päikese hingeõhk jõudis kohale, nüüd oli meie rongijaam-linnas ka täitsa palja silmaga öös õhuvärve näha. On neid värve muidugi niisamagi mitu; näiteks kooris õhtul üks pilv taevast nii toreda tekina, et sai mägesid ette kujutada. Päriselt neid meil siiski veel pole.

Eile olin rattaga töölt koju kimades endale mingi putuka juustesse hankinud. Ega ma teda enne tähele pannudki kui kempsus, kui ta kõditades liiklema hakkas ja siis ma rapsasin ta maha. See lendas ilusa kaarega otse ämblikuvõrku. On sihuke pisike meil nurgas ja ämblik ka sees. Kogu aeg olen imestanud, et millest ta elab. No nüüd elab täitsa pikalt edasi vist. Läks teine kohe saagi ümber toimetama.

Ihastes oli välihooaja viimane KS võistlus. Ilma järgi võinuks arvata, et kesksuvi hoopis. Harrastajad olid asja suurelt ette  võtnud: reklaamisid juba varakult, sebisid auhinnad kõigile harrastajatest ja amatööridest osavõtjatele, telgi panid ka püsti, kus käidi mulli ja makrooni tarbimas. Täiesti eeskujulik, või isegi kadestamisväärne. Sellega kommipidu ei lõppenud, põhja poolt oli kohale ilmunud seltskond superstaare ja päeva lõpu segaklassis sõideti muuhulgas ka keskmist auhinda. Ja hästi sõideti (päeva lemmik oli Theresa, kes eriti täpselt keskliinile piruette paigaldas ja see nägi kuidagi nii imelihtne välja). Vajab veel toibumist. See ju ka, et pärast maratonpäeva oli veel vaja teatrisse minna. 3-vaatuseline TAPTY 1985. Laskumine orgu. Esimesse vaatusse ei jõudnud kohalegi ja üritus kestis järgmisse päevagi veel.  Mingisuguseid mitte kuigi meeldivaid mälestusi tiris välja. Ahhh.... me oleme nii nukud kellegi käes.

Kaks päeva on pidanud Kuud pildistama. Et siis täiskuuvarjutus. Puudumist ei näinud, aga punane kera oli taevas küll. Pildile jäi nagu hernekomm.

Kui üks missioon saab valmis, kargab kaks asemele. E-sõidud ja M. Meema "Tund", siis orienteerumisele regamisega hilinemine ja Kose bokside pihta raha loopimine, koolisõidu kohtunike jätkukoolitusest rääkimata. See tõotab tulla äge. Kõigepealt tuleb veel osalemine kinnitada. Ja treiku rehvid on vaja täis ajada, või muidu.

 

Treiku rehv on sootuks katki, lekib ventiili juurest. Meh.

Meil oli tiimiüritus, õhtusöök peenes restoranis. Liftid olid peidetud. Läbisin kiirelt labürindi ja tuli hakata arvutama, kuidas minna korrusele 0,02. Mismoodi ma selle lifti juhtpaneeli sisestan? Mõtlemise ajal pistis lift mööda majakülge minema (tervitasin möödudes vana ülemust, H.L-i), kaks kilomeetrit kihutas, enne kui seisma jäi ühe luugi juures. Ketas minu süles tegi "plõnn" ja peale ilmus kiri: trahv 100€, no room. Luugi juures oleks saanud selle 100€ ära maksta... aga mul polegi ju tuba tarvis?! Kui tagasi hotelli ukse juurde jõudsin, tulid ka teised tiimiliikmed juba majast välja ja kurtsid, et shottide hinna/kvaliteedi suhe oli täitsa tuksis, lähevad parem mujale.

Käisime Alutagusel orienteerumas, seekord veidi teistsuguse koosseisuga, st Metsiku peal oli hoopis G. Imeilus kant, uued korraldajad. Väga lahe matk oli kogunemiskohast võistluskeskusse -- trobikond igas suuruses hobuseid tee ääres marssimas. Teadsime, et stardime viimasena, ronisime maha ja valmistusime tšillima pool + x tundi -- aga ei, kohe esimesena kutsuti ette. Päike oli pilvede taga ja kompassi olin sobivalt koju unustanud. 1:20 000 kaart on hobuseikluseks sobiv küll, aga punktide  kirjeldusi polnud, seega äraarvamismäng. Näiteks et kas punkt on tipus või lohus seal kõrgusjoonte keskel -- ei näe. Õnneks oli maastik hästi loetav ja leidsime ikkagi järjest punktid üles, kuni mingi hetk arvutama hakkasin, et millal tagasiminekule vaja mõtlema hakata. Selgus, et üleeile. Mul polnud pähegi tulnud, et me ei jõua, polnud ju isegi nii palju punkte seal. Oh jah, Oleks. Oleks teadnud, oleks võtnud vaid ühelt poolt 4 ja teiselt poolt 3 punkti ja pidu lahti. Aga ei, pidime tagasi kihutama teed pidi, kust äärest enam midagi võtta polnud ja üleaja karistuspunktidega saime skooriks täpselt 18 - 18 = 0. Isegi 1 sekund varem jõudmine oleks ühe punkti alles jätnud, aga üle teha enam ei saanud ju. Kuna oma peaga ise välja ei mõelnud, siis oleks võinud kohe algul välja öelda, et kõiki punkte võtta pole nii lühikese ajaga võimalik. Meeldis, et kaart oli vihma- ja murdumiskindel, et punktid olid hobusõbralikult paigutatud, et "päris" orienteerumise vahendeid kasutati (pulgad, punktide tähistused), et ajakava päriselt kehtis, et kõik hobused said porgandit, ja muidugi maastik ise, mis oli imeilus. 

Poes lasin turvaelemendi eemaldada, krabasin kaubad sülle ja sõitsin koju. Sain kõne, et maksmata arve. Njah... selle maksmise osa olin ära unustanud.

Sooritasin mingit plaanitud kuritegu sõdurpolitseinikke täis majas. Trikk oligi just selles, et olin juba majas sees, aga sellega ei osanud keegi arvestada. Mul tuli vaid asjad pakkida ja kaduda. Asju oli liiga palju, ei mahtunud mu kahte kotti kuidagi ära. Igasugune hobukraam ja raamatud ja riided. Kui lõpuks jooksu sain, ei leidnud enam oma staapi üles. See pidi olema 1 korter lähistel, aga ümberringi olid vaid varemeis hiigelmajad. Proovisin puuokste abil taevasse lennata, et kaugemale näha. Rusud vaid! Hakkasin jalgsi kusagile minema. Majad olid nagu sulanud, inimesed proovisid neid taastada. Ainult kiriku olid terveks saanud, selle 1 külg oli eriti muhklik. See tunne aina kordub. Eksinud, üksi, kaugel kõigest, mis aga isegi päriselt kodu ei ole. Peaksin vist murelik olema.

Sattusin võõra hobuse otsa, kes väga selgesti "ei" ütles. Algul ei saanud arugi, et mis lahti. Vahetasime hobuseid, minu hobune läks selle teise hobuse perenaise kätte jalutama ja mina ronisin suure musta otsa. Must tiris aina halli juurde ja polnud sammugi nõus mujale minema. Ajas end veel suuremaks, see tundus nagu kolmas korrus. Ei visanud maha, ei pannud jooksu, lihtsalt ei läinud kusagile ja jala vastu ajas end püsti. ??? Tegime 3 muutust: Hall läks koju, ise läksime maneeži ja peale minnes sai hobune kommitüki. Ja oligi nagu ära vahetatud. Nüüd oli nõus kõike tegema, ei vaielnud kohe üldse vastu, isegi raskematel hetkedel püsis minuga ja kommitükki vastu võttes hirnus (?! pole enne sellist asja olnud) nagu ütlemaks, et nii on tema meelest õigesti. Võibolla oligi mitme asja koosmõju, aga mulle tundus, et... armukadedus. Mis mõttes tema inimene võttis kellegi teise endale näpu otsa?! See ruum on reserveeritud!

Kosele on jälle tohutu rahvamass reganud. Kõige rohkem kõige madalamasse, aga ka seenioride klass on täis. 7tk! Noored vs vanad, mõnele päris esimene kord sellel kõrgusel. Põ-nev! 

Üks õhtu oligi see webinar, või mis ta nimi peaks olemagi. Ainult aasta on eelmisest sessioonist möödas ja suund näib veel selgemalt sobiv. Vähemalt kaalutakse võimalust GP-sse lisada ratsme ära andmise harjutust ja pikka ratsmesse sirutamise oma ka. Vähemalt märgatakse kaela pikkust (traavi)pikendamisel. Rahvast oli nii palju kokku tulnud, et kõik ei mahtunud esialgu zoomi äragi. 

Suve viimased päevad pingutasid soojad olla, aga ühtlasi oli tohutult niiske. Kosel olid soojendusplatsid igale poole kolinud, KS krossi finišis, TS tee ääres krossialal. Ainult krossi soojendus oli nagu vanastigi. Maa oli puder, mingit tõsisemat ettevalmistust ei saanudki teha, sest enne iga tihedamat pööret tuli sammule võtta. KS liikus hobune täitsa mõnusalt, aga iga jõnksatus läheb seal kalliks maksma, sihuke kiire skeem, kus iga aevastus eraldi hinde saab. Mul keskliinil üritas liivalaigust üle hüpata ja kusagil rehmas peaga. Ega halvasti läinudki, ainult et teistel läks veel paremini. TS pärast eriti ei muretsenud, kuigi plats oli ligane, põhi kõva ja pealmine kiht ujus. Mingi imelik korraldus anti, et eelhüpe tuleks teha samal ajal, kui eelmine võistleb. Jaburdus! Ei saa ometigi riskida, et keegi teisele ette kakerdab või pulki teele kukutab. Igatahes. Hobune hüppas nagu ikka, aga enne viiendat tundus, et tahab köhatada. Mul läks instinktiivselt ratse pikaks, et no köhi ära! Selle asemel jäi hoopis okseri ette seisma, ei hakanud nii lõdvas olekus pingutama, kuigi oleks arvatavasti välja roninud küll. Noh, mis teha. Sai siis teiste draamasid pealt vaadata. Siis on ju draama, kui oled Soomest kohale sõitnud ja kukud poolviimasel takistusel maha. Tärniradades oli kokku ainult üks puhas sõit. Kõige olulisem, et L sai edasi järgmisse päeva, 1 pulk jäi veel varukski. Kui hobune ära toimetatud sai, läksin isa juurde, kus natuke sünnipäevi tähistasime ja oligi uneaeg. Isegi sõnamängudele ei pääsenud ligi, kuna eelmised olid alles pooleli.

Hommikuti olen enamasti esimesena kohal välibokside juures, nii nüüdki. Panna vett ja heina, junnid ära, puhastamine, jalutamine. Hobune oli üliagar boksist välja saamisega, proovis korra üle kärugi vehkat teha. Siis tuli minu kord natuke jalutada -- vaja veenduda, et tõkked samale kohale on jäänud -- ja pärast autos edasi tukkuda. Ma ei oskagi enam soojenduseks mingeid kavalusi välja mõelda, varem nagu otsisin hirmsaid kohti nagu pime metsavahe vms, aga need on juba nii tuttavad, et ei näe mõtet. Mitte miski ei valmista päris rajaks ette justkui. Kõik selgub alles pärast "10-9-...-1- start!"-i. Hobune sai ilusti paigalt ära ja esimene tõke oli nii lihtne, et vingerdamine ei tulnud meeldegi. Päris nii polnud, et lase ainult minna ja sihi pihta, päris mitmes kohas tuli rakendada Hanno kuldset nõuannet võtta just see ratse tugevamaks, kuhupoole ära kalduma hakkab. Pole intuitiivne, aga see tõmbab hobuse otseks nagu nõiaväel. Ainult üks jant jäi sisse -- see trakehner, mida viimases trennis tõrkunud olime. Rebis paremale minema, aga õnneks mitte piisavalt kaugele ja sain traavis ikkagi peale minna. Tuli mingi hullem põrkekas ja kerkisin kõrgele hobuse kohale. Õnneks oli maandudes hobune mu all ja sain end tagasi sättida. Natuke jäin veel kõhklema, et mis see järgmine tõke on, aga kuna välja ei vilistatud, kihutasime lõpuni. Sain aja eest 0,4 kp-d ja olin ikka päris hämmingus. Tegelikult ka jooksis ju seekord! Kas tõesti see kõhklushetk ja vingerdus kestsid nii kaua? Alles esmaspil sain aru, et saime karistada hoopis kiirustamise eest. Jälle midagi uut mu 3V-ajaloos. Hakkas juba õhtunema, kui lõpuks seeniorid peale lasti. Esimesena neist pisike ja peenike ja üldsegi mitte vana L. See-eest hobune on suur... ja temale alles esimene hooaeg 3V-d! Selles pole üldse kahtlustki, et kas ta jaksab. Jaksab muidugi seda ja rohkemgi, tõeline powerhouse. Saab ehk selle juhtimise ka täpsemaks, siis on täiesti pidurdamatu. Tegidki ilusti numbriga tulemuse, väga äge tähelend, mõlema esimene 2*. Heitluses vanad vs noored jäid seekord peale vanad, aga lihtne see küll polnud. Pisike Lootus tegi ainsana puhta ja ajas krossi. Seekord jäi tal võit skeemi taha kinni, aga nad suudavad paremini ka, olen isegi pealt näinud. Ma ei teadnudki, et Ervil veel 3V meistritiitlit polnud, kuna poodiumil on ta justkui alati. Seega võit läks kõige vanematele, hobune ju ka juba 18 (nja, Lootus on tegelikult 19, seega kriipsuke veel vanem). Igal juhul vägev. Hea meel nende üle. [Pildil sillakujuline reha. Sel aastal on tal sõbrad ka, elupuud, ja nende abil on ta ise ka palju sõbralikum]

Teel talli oli põõsas põder. Veel suurem kui seal eelmisel pildil. Ajujahihooaeg hakkab kohe hakkama... Aga selle hooaja teema on hoopis kährikud. Mitte ükski aasta pole neid nii palju tee ääres vedelemas näinud. 3 sõidu peale lugesin neid nii umbes 20 kokku! Rebaseid vaid 1, muidu oli neid kõige rohkem. 

Hobusel on mingit sorti puhkus, aga ega ta sest kuigi hästi aru saa. Just tahab rohkem rahmeldada. Eks ilm ka soosib, palavaga on liiga karvane ja nätske olla, aga praegu on vorm hea ja tuuleke tõukab tagant.

Kunagi kui ma umbes 1/3 väiksem olin (pikkuse mõttes), käisime vanaisaga metsas seenel, marjul ja sohu uppumas külgkorviga mootorrattaga. See motikas sai ammu maha müüdud, aga just hiljuti käis mu isa ta'ga jälle sõitmas -- mingil vanakate kokkutulekul. Leidis isegi kapist vana helesinise munakiivri. Kunagi oli neid rohkem, ja üks neist kollane. Motikas ise küll vanasti roheline polnud, vaid must. Või kui oligi roheline, siis igatahes mitte nii läikiv. 

[[mis teraapia see on, kui nii palju mõtteid välja kirjutada ei saa, kuigi nad on ja tahaks lendu pääseda?! Ei saa ainult unedele ka loota, et ehk seal saab välja elada. Aga ma tahaks m m, s e m ja m b p i, aga miks? mingi kinnisidee juba vist]]

Saime end eelviimasel hetkel Rogainile regatud. Päris raske on meeskondi välja mõelda. Tahtsime pereklassis osaleda, aga 4-tunnisel peab keegi siis alla 18 olema ja see ainuke taoline läheb hoopis vanaemaga. Aga meil on juba teised pidurid niigi kaasas, meie ise. Kellel põlved, kellel puusad, igatahes tuleb jälle pokkerimäng: kes esimesena alla annab? Pikal maal tohtis niisama ka edasi perekond olla ja võtsime siis seekord selle. Võib ju lihtsalt lühemalt teha.

Teel tallist koju helistas Inx: ettevaatust kruusatee lõpus! Nohja oligi kohe vaatust tarvis -- seal oli karu tagumik! See eemaldus koos karuga kiirelt põõsaste vahele. ma vist polegi vabas looduses varem karu näinud, vähemalt sajase kindlusega mitte. Pruune kogumeid küll, aga need võisid olla nt metssead. Nüüd siis päris karu, ja sihuke suur kohe. Päev oleks täitsa heagi olnud, tegime ju isegi kollikraavi vabatahtlikult ja põõsapööristeta ära*, aga see O-H noh... 

*see Hall on ikka üks müsteerium. See aasta on olnud tagurpidi-aasta temaga. Ei jõua kokku lugedagi kordi, kus koledast asjast oleme läbi/ümber/üle saanud saba juhtimisel. Siis ei huvita teda üldse, kuhu kuristikku kukkuda võib, lihtsalt läheb, ja kiiresti. Hea, kui võssa. 

Kuhu küll kõik on jäänud?

Jälle võistlusmõtted. Sellised, et misjaoks nüüd asjad muudkui nädala sees toimuvad? Laagrid ka. Millal siis rahateenimist tehakse? Või kasvavad  kusagil mingid sponsorid? Mul jääb nüüd paar nädalat vahele, kuna sukeldun järgmisse tundmatusse. Eelmine nv oli eriti tihedalt võistlusi täis pakitud, kaks neist sellised, mida oleks ehk ka külastada tahtnud. Gramina -- see on nii lähedal, et mine või jalgsi. Paar tükki meilt läksidki. Head reklaami tegid ka ja tundus, et töötas. Teiseks Luunja karikas, täpsemini nende toolisõit. Hea vaheldus ja ka publikule huvitav jälgida. Vist. Ma ise ei näinud, kui täpselt seda pihtasaamist hinnata sai. Piltidelt oli näha, et toolidel olid lipud. 3V krossist on teada, et liputeema on keeruline. Mis osa hobusest peab lipude vahelt minema? Mis siis, kui lipp kukub? Hiirekesega olen hüpanud küll kahte tooli 1-sammuse vahega, oli see nüüd eelmine aasta või...? [oli jah, olen üleski riputanud] Peas oli plaan, et teeks kolmese süsteemi, aga juba selle kahega oli parasjagu jukerdamist -- tool ei paista liiva taustal kuigi hästi välja, pidin kasutama maas kavaletti. 

Kaelaside! See olevat tekkinud jahiratsutamisest, kui oli igaks juhuks tarvis sidumisvahendeid kaasa võtta. Nelinurkne valge riideriba, seod selle kaela, kus kerge meeles pidada ja hea võtta. Nüüd on võistlustel veterinaar, kel loodetavasti esmaabivarustus kaasas. Kaasaegsed võistlusriided on ka juba nii õhukesed ja venivad, ei tea, kas nendega midagi seokski. Nüüd viimastel võistlustel tekkis uus teema: kas klapiga vööd on lubatud? Ega need enamasti välja paistagi, kui ilusti ümber istuvad, aga vähemalt korra olen küll näinud igavest lahmakat krihvikaitset kõhu all tolknemas, vaata et veel jalgu ei jää. Määrustik ei ütle midagi, isegi tack.fei.org mitte. Aga reeglid muudkui täienevad, sest inimesed on leidlikud. Tegelikult võib ju redika all kasvõi paljas olla. Või... suvel soojaga redikata, siis ka ei pea nagu võistluspluusigi olema, kuni on lips/kaelaside ja kindad. 

Kas asi on vanuses või mis, aga imesid on ümberringi muudkui jutti. Vaated, lõhnad, mismoodi asjad käte vahel tunduvad, mida kõike, ka hobune on veel sõbramaks saanud ja "vaevu talun, kui mind puutud" hobuke on vahel hoopis kaisukas. Justkui oleks vaja kogu ilu korraga ette näidata, kuni veel jõuab. Isegi perseiidid sõidavad pikemalt. Vahime lastega juba mitu päeva aknast, pead tagurpidi, kuni kohustusliku sabatähe ära näeme ja saabki magama minna.

Kõigepealt korrastati keldris jalgrattaruum niimoodi ära, et mingid lühemad inimesed (loe: O-H) oleksid pidanud võluriks hakkama või 10 aastat kasvama, et oma rattaline kusagilt seina vahelt kätte saada. Kaks neljakohalist kodaraväänajat varasema 3-4 hunniku vastu. Järgmiseks toodi maja ette konteiner: loopige oma tülikas prügi ära, mis tavakasti hästi ei mahu. Suurepärane! Saimegi lõpuks lapsevankri viimasest osast lahti. Tänapäeva peened lapsevanemad sellist ei kasutakski, või mis, ei vaataks sellise poolegi, äkki rikub silmad ära. St taaskasutuseks poleks kõlvanud. Küll aga oli meil veel 3 eri suuruses minijalgratast, mida oleks saanud mõnele uuele lühemale inimesele pakkuda. Kui mõni sõbralik naaber neid just ära poleks visanud. Ma ei tea, vanasti nagu ei võinud teiste asju lihtsalt minema loopida või...?

Ööd enne reisi on nii rasked. Pidin täitma testi, kus küsimused olid Kõige kohta. Siinused-koosinused-graafikud niikuinii, aga ka pärilikkuse, filosoofia, ajaloo kohta, isegi auto juppide kohta. Osa nii uduselt pliiatsiga kirjutatud, et ei näinud lugedagi. Iga kord lehti keerates olid ülesanded muutunud. Lisaks oli ühes toas vann veega, kus sees roosa nukk. Vaatasin, et sel pea vee all, tõstsin välja, kallasin vee välja. Siis tundus, nagu peaksin teda elustada proovima. Mõned korrad pumpamist ja ta hakkas hingama. Mõned korrad veel -- siis tuli välja, et ta oli olnud ujumistrennis ja jäänud liiga kauaks vee alla. Pakkis oma kohvri kokku koos minu ülesandelehega ja lahkus. Mina jäin arutama, et kas saan töö uuesti teha või mis nüüd. Ega ma järgmine kord ka kuigi palju rohkem oleks osanud vist.

~~!!~~!!~~!!~~!!~~!Strzegom!~~!!~~!!~~!!~~!!~~!!~~

Pool tundi und vaid ja juba oligi tööle minek. Aastaid tagasi poleks tähelegi pannud, et öö vahele jääb, aga nüüd maksan ilmselt laenu tagasi terve nädala. Päriselt ka peab magama, olen olnud hoolsam õhtuste venitamiste vältimisega ja Need mõtted pole enam nii jõulised.

Hiireke oli saanud puhata ja kurb ta selle üle kindlasti polnud. Ainult natuke tahmasem, paksem ja karvasem kui muidu. Jalad olid kiiremadki, aga see võib ka jahedama ilma teene olla. Imelik lugu selle ratsutamisega, et mida paremini trenn välja tuleb, seda vähem ma raatsin seda teha. Tahaks muidugi küll kasvõi kolm tundi jutti, aga pigem ei jõua korralikult võhmagi teha, kui hobuke nii tore on.

Noor hall saab ka järjest targemaks. Vahel, kui ärevus ründab, tahab minema purjetada, aga neid rahuliku kohaloleku hetki tekib aina rohkem. Trenniabi võib tulla sootuks ootamatust suunast -- ükskord, kui kopli piirid muutusid, oli märakari öösel maneeži putukavarju läinud ja hulkurpõnnid hoobilt targenenud. Isegi peeglid olid terveks jäänud.  

Lõpuks Ometi sai heinamaale kappama minna. Terve see aasta oleme kügelenud pisikesel alal, sest heinamaad uuendati ja krossiala oli sooks muutunud. Et siis... mõõõ-nuuus ometigi koibi sirutada. Küsisin Wazelt, et kas läheb ka piisavalt rõõmsalt -- aga ei, 27 km/h ei piisa. See on 90-se krossi keskmine kiirus, aga hüpetel tuleb hoog maha ja vahepealsel alal tuleb palju kiirem olla. Peab ikka hankima mingi parema äpi või isegi kellakujulise abivahendi. Proovisin Wazega ka lennuki kiirust mõõta, aga see andis õhkutõusul 239 km/h juures alla ja rohkem pakkumisi ei teinud. Meh. 

Meil on tööl praktikant. Uutega ikka juhtub, et unustavad ekraani lukku panna ja tavaliselt läheb siis pilt 90 kraadi viltu ja küsitakse ülemuselt Teamsi kaudu kommi. Enamasti võtavad siis õppust ja on edaspidi hoolikamad. Aga see noh -- läks tänasest ventikaseiklusest nii tuulepeaks, et tuli õppetund kangemaks keerata. Esmaspil katsun küll varakult kohal olla, sest 1 arvuti sai koolilapsele kohase seadistuse: 

* suurel monitoril resolutsioon nagu pimeinimesel, korraga näeb umbes 1/16 töölauast, väikesel monitoril kirbukakk 

* hiir läks kõige kiiremaks, saba tuli taha ja vasak-parem kõrv vahetasid omavahel funktsioonid.

* taustapildiks sai roosa mõmmi. Meil on firma poolt kohustuslik taustakas, mida ise vahetada ei saa*, tahaks näha, millal ta selle välja nuputab.

 (* tegelt ikka natuke saab, aga vaja trikke teada)

Nagu põgenemistuba. Nendest rääkides -- nüüd on ka Praha Prison Islandil käidud. Mõned toad olid samade nimedega ja sama ideega, aga ikkagi natuke erinevalt ehitatud. Oh, see oli äge. Ja viiekesi oli mõnda asja ikka tohutu palju lihtsam teha. Tervelt 10 toast maksimumpunktid (kokku oli 29). Saaks veel pareminigi, sest me polnud ju isegi veel kokku harjutanud  (ja kõigil peale minu 1. kord, mul 2.). Tubadel on kolm omadust, mille järgi teda hinnatakse: füüsiline väljakutse, vaimne väljakutse, ajakriitilisus. Ukselt saab siis lugeda, mis tüüpi ülesanne seal taga on. Lihtsamatel oli piparkoogimehikese või mõmmi pilt (v mingi muu mänguasi). See ei tähendanud üldse, et peaks kohe aru saama või ära tegema -- no see palliedastamine tünnis kolme pulga abil. Esimesed proovijad kukkusid nii haledalt läbi, et tundus võimatu, aga tegelikult oli käetunnetust vaja ja siis 2 ratsainimest said hakkama küll. Ühe toa nimi oli "workout" ja oi kuidas onud seal trenni tegid. Rippusid ja ronisid lugematu arv kordi, et ülesandele pihta saada.

Praktikant on nüüd ekstra umbusklik, enne laua tagant lahkumist vaatab kaks korda üle, et arvuti lukku sai ja siis paneb kaane ka kinni igaks juhuks.

Win11 tulek oli keeruline. Iga kord uus teade, et miks ei saa jätkata ja vaja veel 10 GB vabaks teha. Kuidas?! 

Vabariigi taastamispäev oli tihe. Alustuseks Sakste juures karikasarja finaal. Mis imeasi seal juhtus, aga reganutest suur osa millegipärast kohale ei ilmunud. Ilm ei saanud takistuseks olla, see oli ilus. Päevale kohaselt eestikeelne muusika ja auhind lausa ootamatu -- harrastajate üldvõitja sai auto. Hahhaa, millal enne harrastajatele autosid jagati? Noh, olgu, ajaliselt oli rõõm piiratud, aga ikkagi. Sel aastal ei pidanud võitmiseks isegi kahte ala tegema, kui soovi polnud. Arvesse läks 3 paremat tulemust, vahet polnud, kas TS või KS. Reklaami oleks küll võinud rohkem olla. Mulle lühike päev sobis, sest samal ajal oli hoogsalt käimas firma perepäev. Mu mehed olidki juba kohal agaralt tegutsemas ja algse ajakava järgi oleksin jõudnud vaid viimaseks veerandtunniks. Tänu ärajääjatele sain peaaegu kaks tundi lõbutseda. Suvepäevi on varem ka korraldatud, aga pereüritusena mitte. Piiramatu jäätis ja Taukar, ma oleks juba nende üle rõõmus olnud, aga veel puutöökoda! Lauad olid täis töötlemisriistu, sai saagida, puurida, põletada ja lihvida, viimaks laseriga kaunistadagi. Tehti spinnereid, valgusteid ja kelli, ma väga täpselt ei uurinud, kuna olin kella kallal ametis. Karussell, batuut, pallimeri, kaitseväe masinapark ja päästekoerad, miniloomaaed isegi. Ranna rantšo vist? Silitasin kõiki, kes eest ära ei jooksnud. Ponil rippus mingi laps sabas, seda üritas hobuke kabjaga maha lükata. Lambad näisid paitamisega küll rahul olevat. Ja "karvaseid" kanu sain katsuda.

Üle tuhande aja metsatiir. Ilm ähvardas veesajuga, aga kuna hetkel päike paistis ja mustadest pilvedest midagi alla ei kukkunud, siis ei hakanud ometi mingeid abinõusid tarvitusele võtma, khm. Mets oli jälle muutunud, ainult seenelised olid samad. Läksime õigest keerukohast mööda ja jõudsime sootuks uue rajani. Oli see alles...! Ma ei teadnudki, et selles metsas sihuke on. Vähemalt kilomeeter pikk otsetee, aga täitsa laines. Kui selle peal kaks nädalat elaks, poleks hobust enam musklite alt nähagi. Võhmast üldse ei hakkagi. Ainult et praegu on see tee märg ja libe, ei mingit kihutamist, või vähemalt nii me arvasime. Hobused ikka mõne spurdi tegid, eriti kui ühtäkki taevaluugid lahti läksid. 

Pühendasin paar mõtet sellele lõksule, kuhu marsime. Olen neid taevaid ikka pildistanud, jaganud ja midagi vastu saanud. Vahel on näha, et kuidagi eriti värvilised  tulevad need vastused. Ju mingi filter. Aga kurtsin siis, et mul küll telefoni ja silmaga täitsa erinevad vahel. Öeldi, et kasutagu ma siis Snapseedi. Mulle endale ei meeldi üldse mingeid filtreid panna ja ma ei eelda ka teiste puhul, et muudkui muudavad. Aga. Peaks vist kõiki kahtlustama tegelikult. Pole ime, et inimesed oma nurkadesse tõmbuvad ega taha päris maailmaga mingit tegemist teha, kui kõigil muudkui kõik nii ideaalselt lippab, isegi pahandused on sellised nunnud pigem. Ja siis enda kogetu on kare, karvane ja vildakas. Aga see on vähemalt päris. Ja oma eheduses tundub ta mulle väärtuslikum kui filtritoodang. Ma vist ei oska kunsti piisavalt hinnata, eriti kui see liiga lihtsalt kätte tuleb.

Euroopa meistrikad on täies hoos. Tase on kõrge, ühtlasem ka kui muidu. Uus imehobune Vedrud-All-Zonik+ teeb ilma. Justin istub hobuse otsas nii ühtsena, et vahel ei pane teda tähelegi. Küll aga pani ekraanist möödunud hobuvõhik tähele, et toimub midagi erilist. Need päriselt tantsivad, jalad nagu ei puudutakski maad!

Lihtsurelikud peavad vaatama, kas vihma vahelt välja ka korraks seiklema saab. Mingid võistlused jäid äragi, kuna ratsaujumine pole veel ametlik ala. 

Kuu lõpuks tulid kõik lapsed koju ja toiduvarude täiendamine muutus hulga põnevamaks ülesandeks. Osa taktikast on hankida asju, mis teistele eriti ei meeldi, aga endale küll. Ootamatult polegi teiste maitseeelistused püsivad. Kohanevad! Peab siis ka kuidagi kohanema. Tuli ka viimane metsatiir. Voorekas on parim. Nii ilus, võimas, vaheldusrikas. Muuhulgas saime võtta lühikese, aga kõige järsema tõusu, mida kunagi hobusega olen läbinud. Einoh, banketid on tegelikult veel järsemad, 90-kraadised, aga need on 1 sammu kõrgused. See metsavaheline tundus silmale lausa uskumatu, küll vaid paarisammune, aga huh, püstloodis. Kõik 4 tulid ilusti ära, 1 ehk natuke külitsi, aga sai hakkama. Vihma sadas ka, aga see isegi ei seganud, oli soe.