Hoogne

Päikese hingeõhk jõudis kohale, nüüd oli meie rongijaam-linnas ka täitsa palja silmaga öös õhuvärve näha. On neid värve muidugi niisamagi mitu; näiteks kooris õhtul üks pilv taevast nii toreda tekina, et sai mägesid ette kujutada. Päriselt neid meil siiski veel pole.

Eile olin rattaga töölt koju kimades endale mingi putuka juustesse hankinud. Ega ma teda enne tähele pannudki kui kempsus, kui ta kõditades liiklema hakkas ja siis ma rapsasin ta maha. See lendas ilusa kaarega otse ämblikuvõrku. On sihuke pisike meil nurgas ja ämblik ka sees. Kogu aeg olen imestanud, et millest ta elab. No nüüd elab täitsa pikalt edasi vist. Läks teine kohe saagi ümber toimetama.

Ihastes oli välihooaja viimane KS võistlus. Ilma järgi võinuks arvata, et kesksuvi hoopis. Harrastajad olid asja suurelt ette  võtnud: reklaamisid juba varakult, sebisid auhinnad kõigile harrastajatest ja amatööridest osavõtjatele, telgi panid ka püsti, kus käidi mulli ja makrooni tarbimas. Täiesti eeskujulik, või isegi kadestamisväärne. Sellega kommipidu ei lõppenud, põhja poolt oli kohale ilmunud seltskond superstaare ja päeva lõpu segaklassis sõideti muuhulgas ka keskmist auhinda. Ja hästi sõideti (päeva lemmik oli Theresa, kes eriti täpselt keskliinile piruette paigaldas ja see nägi kuidagi nii imelihtne välja). Vajab veel toibumist. See ju ka, et pärast maratonpäeva oli veel vaja teatrisse minna. 3-vaatuseline TAPTY 1985. Laskumine orgu. Esimesse vaatusse ei jõudnud kohalegi ja üritus kestis järgmisse päevagi veel.  Mingisuguseid mitte kuigi meeldivaid mälestusi tiris välja. Ahhh.... me oleme nii nukud kellegi käes.

Kaks päeva on pidanud Kuud pildistama. Et siis täiskuuvarjutus. Puudumist ei näinud, aga punane kera oli taevas küll. Pildile jäi nagu hernekomm.

Kui üks missioon saab valmis, kargab kaks asemele. E-sõidud ja M. Meema "Tund", siis orienteerumisele regamisega hilinemine ja Kose bokside pihta raha loopimine, koolisõidu kohtunike jätkukoolitusest rääkimata. See tõotab tulla äge. Kõigepealt tuleb veel osalemine kinnitada. Ja treiku rehvid on vaja täis ajada, või muidu.

 

Treiku rehv on sootuks katki, lekib ventiili juurest. Meh.

Meil oli tiimiüritus, õhtusöök peenes restoranis. Liftid olid peidetud. Läbisin kiirelt labürindi ja tuli hakata arvutama, kuidas minna korrusele 0,02. Mismoodi ma selle lifti juhtpaneeli sisestan? Mõtlemise ajal pistis lift mööda majakülge minema (tervitasin möödudes vana ülemust, H.L-i), kaks kilomeetrit kihutas, enne kui seisma jäi ühe luugi juures. Ketas minu süles tegi "plõnn" ja peale ilmus kiri: trahv 100€, no room. Luugi juures oleks saanud selle 100€ ära maksta... aga mul polegi ju tuba tarvis?! Kui tagasi hotelli ukse juurde jõudsin, tulid ka teised tiimiliikmed juba majast välja ja kurtsid, et shottide hinna/kvaliteedi suhe oli täitsa tuksis, lähevad parem mujale.

Käisime Alutagusel orienteerumas, seekord veidi teistsuguse koosseisuga, st Metsiku peal oli hoopis G. Imeilus kant, uued korraldajad. Väga lahe matk oli kogunemiskohast võistluskeskusse -- trobikond igas suuruses hobuseid tee ääres marssimas. Teadsime, et stardime viimasena, ronisime maha ja valmistusime tšillima pool + x tundi -- aga ei, kohe esimesena kutsuti ette. Päike oli pilvede taga ja kompassi olin sobivalt koju unustanud. 1:20 000 kaart on hobuseikluseks sobiv küll, aga punktide  kirjeldusi polnud, seega äraarvamismäng. Näiteks et kas punkt on tipus või lohus seal kõrgusjoonte keskel -- ei näe. Õnneks oli maastik hästi loetav ja leidsime ikkagi järjest punktid üles, kuni mingi hetk arvutama hakkasin, et millal tagasiminekule vaja mõtlema hakata. Selgus, et üleeile. Mul polnud pähegi tulnud, et me ei jõua, polnud ju isegi nii palju punkte seal. Oh jah, Oleks. Oleks teadnud, oleks võtnud vaid ühelt poolt 4 ja teiselt poolt 3 punkti ja pidu lahti. Aga ei, pidime tagasi kihutama teed pidi, kust äärest enam midagi võtta polnud ja üleaja karistuspunktidega saime skooriks täpselt 18 - 18 = 0. Isegi 1 sekund varem jõudmine oleks ühe punkti alles jätnud, aga üle teha enam ei saanud ju. Kuna oma peaga ise välja ei mõelnud, siis oleks võinud kohe algul välja öelda, et kõiki punkte võtta pole nii lühikese ajaga võimalik. Meeldis, et kaart oli vihma- ja murdumiskindel, et punktid olid hobusõbralikult paigutatud, et "päris" orienteerumise vahendeid kasutati (pulgad, punktide tähistused), et ajakava päriselt kehtis, et kõik hobused said porgandit, ja muidugi maastik ise, mis oli imeilus. 

Poes lasin turvaelemendi eemaldada, krabasin kaubad sülle ja sõitsin koju. Sain kõne, et maksmata arve. Njah... selle maksmise osa olin ära unustanud.

Sooritasin mingit plaanitud kuritegu sõdurpolitseinikke täis majas. Trikk oligi just selles, et olin juba majas sees, aga sellega ei osanud keegi arvestada. Mul tuli vaid asjad pakkida ja kaduda. Asju oli liiga palju, ei mahtunud mu kahte kotti kuidagi ära. Igasugune hobukraam ja raamatud ja riided. Kui lõpuks jooksu sain, ei leidnud enam oma staapi üles. See pidi olema 1 korter lähistel, aga ümberringi olid vaid varemeis hiigelmajad. Proovisin puuokste abil taevasse lennata, et kaugemale näha. Rusud vaid! Hakkasin jalgsi kusagile minema. Majad olid nagu sulanud, inimesed proovisid neid taastada. Ainult kiriku olid terveks saanud, selle 1 külg oli eriti muhklik. See tunne aina kordub. Eksinud, üksi, kaugel kõigest, mis aga isegi päriselt kodu ei ole. Peaksin vist murelik olema.

Sattusin võõra hobuse otsa, kes väga selgesti "ei" ütles. Algul ei saanud arugi, et mis lahti. Vahetasime hobuseid, minu hobune läks selle teise hobuse perenaise kätte jalutama ja mina ronisin suure musta otsa. Must tiris aina halli juurde ja polnud sammugi nõus mujale minema. Ajas end veel suuremaks, see tundus nagu kolmas korrus. Ei visanud maha, ei pannud jooksu, lihtsalt ei läinud kusagile ja jala vastu ajas end püsti. ??? Tegime 3 muutust: Hall läks koju, ise läksime maneeži ja peale minnes sai hobune kommitüki. Ja oligi nagu ära vahetatud. Nüüd oli nõus kõike tegema, ei vaielnud kohe üldse vastu, isegi raskematel hetkedel püsis minuga ja kommitükki vastu võttes hirnus (?! pole enne sellist asja olnud) nagu ütlemaks, et nii on tema meelest õigesti. Võibolla oligi mitme asja koosmõju, aga mulle tundus, et... armukadedus. Mis mõttes tema inimene võttis kellegi teise endale näpu otsa?! See ruum on reserveeritud!

Kosele on jälle tohutu rahvamass reganud. Kõige rohkem kõige madalamasse, aga ka seenioride klass on täis. 7tk! Noored vs vanad, mõnele päris esimene kord sellel kõrgusel. Põ-nev! 

Üks õhtu oligi see webinar, või mis ta nimi peaks olemagi. Ainult aasta on eelmisest sessioonist möödas ja suund näib veel selgemalt sobiv. Vähemalt kaalutakse võimalust GP-sse lisada ratsme ära andmise harjutust ja pikka ratsmesse sirutamise oma ka. Vähemalt märgatakse kaela pikkust (traavi)pikendamisel. Rahvast oli nii palju kokku tulnud, et kõik ei mahtunud esialgu zoomi äragi. 

Suve viimased päevad pingutasid soojad olla, aga ühtlasi oli tohutult niiske. Kosel olid soojendusplatsid igale poole kolinud, KS krossi finišis, TS tee ääres krossialal. Ainult krossi soojendus oli nagu vanastigi. Maa oli puder, mingit tõsisemat ettevalmistust ei saanudki teha, sest enne iga tihedamat pööret tuli sammule võtta. KS liikus hobune täitsa mõnusalt, aga iga jõnksatus läheb seal kalliks maksma, sihuke kiire skeem, kus iga aevastus eraldi hinde saab. Mul keskliinil üritas liivalaigust üle hüpata ja kusagil rehmas peaga. Ega halvasti läinudki, ainult et teistel läks veel paremini. TS pärast eriti ei muretsenud, kuigi plats oli ligane, põhi kõva ja pealmine kiht ujus. Mingi imelik korraldus anti, et eelhüpe tuleks teha samal ajal, kui eelmine võistleb. Jaburdus! Ei saa ometigi riskida, et keegi teisele ette kakerdab või pulki teele kukutab. Igatahes. Hobune hüppas nagu ikka, aga enne viiendat tundus, et tahab köhatada. Mul läks instinktiivselt ratse pikaks, et no köhi ära! Selle asemel jäi hoopis okseri ette seisma, ei hakanud nii lõdvas olekus pingutama, kuigi oleks arvatavasti välja roninud küll. Noh, mis teha. Sai siis teiste draamasid pealt vaadata. Siis on ju draama, kui oled Soomest kohale sõitnud ja kukud poolviimasel takistusel maha. Tärniradades oli kokku ainult üks puhas sõit. Kõige olulisem, et L sai edasi järgmisse päeva, 1 pulk jäi veel varukski. Kui hobune ära toimetatud sai, läksin isa juurde, kus natuke sünnipäevi tähistasime ja oligi uneaeg. Isegi sõnamängudele ei pääsenud ligi, kuna eelmised olid alles pooleli.

Hommikuti olen enamasti esimesena kohal välibokside juures, nii nüüdki. Panna vett ja heina, junnid ära, puhastamine, jalutamine. Hobune oli üliagar boksist välja saamisega, proovis korra üle kärugi vehkat teha. Siis tuli minu kord natuke jalutada -- vaja veenduda, et tõkked samale kohale on jäänud -- ja pärast autos edasi tukkuda. Ma ei oskagi enam soojenduseks mingeid kavalusi välja mõelda, varem nagu otsisin hirmsaid kohti nagu pime metsavahe vms, aga need on juba nii tuttavad, et ei näe mõtet. Mitte miski ei valmista päris rajaks ette justkui. Kõik selgub alles pärast "10-9-...-1- start!"-i. Hobune sai ilusti paigalt ära ja esimene tõke oli nii lihtne, et vingerdamine ei tulnud meeldegi. Päris nii polnud, et lase ainult minna ja sihi pihta, päris mitmes kohas tuli rakendada Hanno kuldset nõuannet võtta just see ratse tugevamaks, kuhupoole ära kalduma hakkab. Pole intuitiivne, aga see tõmbab hobuse otseks nagu nõiaväel. Ainult üks jant jäi sisse -- see trakehner, mida viimases trennis tõrkunud olime. Rebis paremale minema, aga õnneks mitte piisavalt kaugele ja sain traavis ikkagi peale minna. Tuli mingi hullem põrkekas ja kerkisin kõrgele hobuse kohale. Õnneks oli maandudes hobune mu all ja sain end tagasi sättida. Natuke jäin veel kõhklema, et mis see järgmine tõke on, aga kuna välja ei vilistatud, kihutasime lõpuni. Sain aja eest 0,4 kp-d ja olin ikka päris hämmingus. Tegelikult ka jooksis ju seekord! Kas tõesti see kõhklushetk ja vingerdus kestsid nii kaua? Alles esmaspil sain aru, et saime karistada hoopis kiirustamise eest. Jälle midagi uut mu 3V-ajaloos. Hakkas juba õhtunema, kui lõpuks seeniorid peale lasti. Esimesena neist pisike ja peenike ja üldsegi mitte vana L. See-eest hobune on suur... ja temale alles esimene hooaeg 3V-d! Selles pole üldse kahtlustki, et kas ta jaksab. Jaksab muidugi seda ja rohkemgi, tõeline powerhouse. Saab ehk selle juhtimise ka täpsemaks, siis on täiesti pidurdamatu. Tegidki ilusti numbriga tulemuse, väga äge tähelend, mõlema esimene 2*. Heitluses vanad vs noored jäid seekord peale vanad, aga lihtne see küll polnud. Pisike Lootus tegi ainsana puhta ja ajas krossi. Seekord jäi tal võit skeemi taha kinni, aga nad suudavad paremini ka, olen isegi pealt näinud. Ma ei teadnudki, et Ervil veel 3V meistritiitlit polnud, kuna poodiumil on ta justkui alati. Seega võit läks kõige vanematele, hobune ju ka juba 18 (nja, Lootus on tegelikult 19, seega kriipsuke veel vanem). Igal juhul vägev. Hea meel nende üle. [Pildil sillakujuline reha. Sel aastal on tal sõbrad ka, elupuud, ja nende abil on ta ise ka palju sõbralikum]

Teel talli oli põõsas põder. Veel suurem kui seal eelmisel pildil. Ajujahihooaeg hakkab kohe hakkama... Aga selle hooaja teema on hoopis kährikud. Mitte ükski aasta pole neid nii palju tee ääres vedelemas näinud. 3 sõidu peale lugesin neid nii umbes 20 kokku! Rebaseid vaid 1, muidu oli neid kõige rohkem. 

Hobusel on mingit sorti puhkus, aga ega ta sest kuigi hästi aru saa. Just tahab rohkem rahmeldada. Eks ilm ka soosib, palavaga on liiga karvane ja nätske olla, aga praegu on vorm hea ja tuuleke tõukab tagant.

Kunagi kui ma umbes 1/3 väiksem olin (pikkuse mõttes), käisime vanaisaga metsas seenel, marjul ja sohu uppumas külgkorviga mootorrattaga. See motikas sai ammu maha müüdud, aga just hiljuti käis mu isa ta'ga jälle sõitmas -- mingil vanakate kokkutulekul. Leidis isegi kapist vana helesinise munakiivri. Kunagi oli neid rohkem, ja üks neist kollane. Motikas ise küll vanasti roheline polnud, vaid must. Või kui oligi roheline, siis igatahes mitte nii läikiv. 

[[mis teraapia see on, kui nii palju mõtteid välja kirjutada ei saa, kuigi nad on ja tahaks lendu pääseda?! Ei saa ainult unedele ka loota, et ehk seal saab välja elada. Aga ma tahaks m m, s e m ja m b p i, aga miks? mingi kinnisidee juba vist]]

Saime end eelviimasel hetkel Rogainile regatud. Päris raske on meeskondi välja mõelda. Tahtsime pereklassis osaleda, aga 4-tunnisel peab keegi siis alla 18 olema ja see ainuke taoline läheb hoopis vanaemaga. Aga meil on juba teised pidurid niigi kaasas, meie ise. Kellel põlved, kellel puusad, igatahes tuleb jälle pokkerimäng: kes esimesena alla annab? Pikal maal tohtis niisama ka edasi perekond olla ja võtsime siis seekord selle. Võib ju lihtsalt lühemalt teha.

Teel tallist koju helistas Inx: ettevaatust kruusatee lõpus! Nohja oligi kohe vaatust tarvis -- seal oli karu tagumik! See eemaldus koos karuga kiirelt põõsaste vahele. ma vist polegi vabas looduses varem karu näinud, vähemalt sajase kindlusega mitte. Pruune kogumeid küll, aga need võisid olla nt metssead. Nüüd siis päris karu, ja sihuke suur kohe. Päev oleks täitsa heagi olnud, tegime ju isegi kollikraavi vabatahtlikult ja põõsapööristeta ära*, aga see O-H noh... 

*see Hall on ikka üks müsteerium. See aasta on olnud tagurpidi-aasta temaga. Ei jõua kokku lugedagi kordi, kus koledast asjast oleme läbi/ümber/üle saanud saba juhtimisel. Siis ei huvita teda üldse, kuhu kuristikku kukkuda võib, lihtsalt läheb, ja kiiresti. Hea, kui võssa.