Võidusõit

Ühe küsitlusega seoses pidin minevikus sorima ja midagi kirja panema, et mis on KS muutunud. Mul on oma aeg ja selle jooksul midagi tõesti on teisenenud. Allpool kirjeldangi, kuidas KS võistlused olid siis, kui mina kunagi võistlemisega alustasin. [Siin pildil oleme pärast võistlust Saadjärves surfareid jõllitamas ja jalgu jahutamas. Eks tegelikult tegi mõlemat hobune. Täitsa värske lugu]

Niisiis vanasti:

Pinnas oli milline iganes. Kõige kõvemast (Hipodroomi jooksurada, see oli ju veel kaldus ka) pehmemateni (Niitvälja otsaplatsil vajus hobune sõrgatsini sisse), märjast (maapinda polnud näha, saapad sadasid sõidu ajal vett täis ja hakkasid üle ajama) tolmukõrbeni (teise platsi otsa ei näinudki). Ei tea, et keegi pinnase pärast midagi ära jätma oleks hakanud (teisalt, kes see lapsena ikka mingeid taustaasju teab). [Hobu-poni-siiski_hobu Aari Niitväljal]

Kõigi tasemete skeemid mahtusid ka väikestesse maneežidesse, nt GP Tondil -- jah, igatahes (sama TS kohta, paned selle kõrgema hüppe laetala alt eemale; kuidas sinna üldse mingi kõrgem parkuur ära mahtus? See pidi olema mingi maagia, aga see toimis). 5- või 6-aasalised jalavahetustega serpentiinid olid päris popid, andis ikka vingerdada seal.

Keskliin tähistati (tavaliselt rehaga veetud) joonega, keskmised tähed (D, L, X, I, G) ristijoontega, neid jooni värskendati võistluste käigus. Vahel olid keskliini tähtedel saepurukuhjakesed (nt Tondil, kus oli saepurupõhjaga maneež, värske helekollane oli tumepruuni taustal päris kontrastne).

Tervituseks tõusis kohtunik püsti, ütles "Palun alustada(-ge)" ja lõpus "(aitäh,) olete vaba(d)", helistas kella. Autodest ei hinnatud; kui majakest polnud, siis istuti lauakeste taga või niisama toolil. [[käisin mingil ajal tööl IT abina, kus kõnele vastasin "Y kuuleb" ja see lause tahtis skeemialgaja tervituseks ka kogu aeg tulla, pidi jõuliselt fookuses hoidma]]

Alati tõsteti aeda kinni-lahti, ei olnud praegust kõige levinumat varianti, et A-s on aed kogu aeg avatud. Praegu kõige tavalisemaid plastlippidest liidetud triibuaedu polnud, kõik aiad olid puust ja rasked, tavaliselt tuli kombineerida 2 eri pikkusega juppe.

Skeemi ajal oli lubatud hobuse otsast maha kukkuda (8 miinust) ja teha 3 viga, (2, 4 ja 6 miinust). Kõik vead olid kumulatiivsed, ei eristatud nn tehnilisi. Häälega edasi ajamine võttis igast "hääletatud" harjutusest 2p maha.

Kohtunikke oli alati 3. 

Skeemid olid trükimasinaga trükitud ja paljundatud. Kuna internetti polnud, siis ei saanud kusagilt laadimas ega kontrollimas käia.

Hindelehed olid lihtsalt nummerdatud paberiribad, kommenteeriti pigem harva.

Hinded löödi kokku käsitsi, mitu korda tuli kokku lugeda, et midagi kahe silma vahele ei jääks ja olid omad kontrollvõtted. Jooksvad tulemused tekkisid (kui tekkisid) seinale pastaka abil. 

Auhinnafond tuli stardimaksudest: 75% auhinnarahadeks, 25% korraldajale. Sponsorid ja esemelised auhinnad tekkisid ka, kui vene aeg läbi sai, ja mingi aeg olid ikka õige uhked auhinnafondid.

Kirjutajaid polnud, kohtunik ise vaatas ja kirjutas korraga.

Kiirabi, meediku, loomaarsti, sepa kohalolu ei nõutud (polnud vist korrapidajatki?).

Ainult täishinded, poolikuid polnud olemas (komaviied tekkisid 14 aastat tagasi).

4 üldhinnet alati: allüürid, impulss, kuulekus (allumine), istak. Kõik 4 koefitsiendiga 2.

Ainult valge valtrap, ainult valged kindad, ainult saapad (mida viksiti Orto saapaviksiga, tuubil kassi pilt; poolsaapaid+chapse polnud meie jaoks olemas).

Redingotiga käis peas kiiver (lõuaalust kummi ei kinnitatud), kangvaljastuses ja frakiga ainult silinder, kellelgi ei tulnud mõttessegi sinna kombinatsiooni kiivrit toppida (ja see poleks olnud kiiver, vaid kaska, sest kiiver käib ehitajatel ja mootorratturitel (kui ei tea, siis kaska on vene keelest otse laenatud)).

Stekk polnud kunagi üheski klassis lubatud.

Kannused olid kohustuslikud, imitatsioonikannuseid polnud olemas.

Patse tehti valge leukoplaastriga.

Laudja kamm-kaunistamine oli tavaline (enamasti nn malelaud). [Hiiresega Veskimetsas; kuna pinded on peal, siis ilmselt valmistume mõneks esinemiseks, kadrill vms. Niisama trennis pindesid ei kasutanud, vaid vajadusel nahast kaitsmeid (rihmadega; krõpsud ja nagad olid uuem kraam)]

Saba oli enamasti punutud.

Sadulad "sobisid" kõigile, olid lihtsad ja lamedad, põlvepatjadeta. Spetsiaalselt KS sadulad ilmusid kunagi Soome pühapäevaratsutajate kaudu, neid ei tohtinud iga päev kasutada, ainult võistlustel. Sadulavöödeks kaks valget riidest rihma üksteise peal.

Kapsli(te) tugevust ei mõõtnud keegi ja need olid lihtsad ühekorruselised rihmad. Metallsisendite ja samas pehmendustega variandid, aga ka tagasitõmmatavad tulid hiljem.

Rollkurist ei teatud midagi. Rullasendis ringi sõitmist polnud. Samas jõuga, eriti libiseva abiga asendisse panemine oli küll vägagi moes, aga seda muidugi võistlustel kasutada ei saanud.

Kärbsekõrvu polnud olemas, ja kui nad tekkisid, siis polnud nad KS lubatud.

Sabaga vehkimist, hammaste krigistamist karistati karmimalt. Üldse väga kõrgeid hindeid ei jagatud, 8 oli haruldane.

Ratsavõistluste tulemusi kajastati ajalehes spordirubriigis (kõigil käis siis mõni päevaleht, tihti mitu erinevat).

Harrastajaid polnud. Kõik sõitsid seda, mis vanusele (enda või hobuse) kohane.

-.-.-.-.-.-.-

Siis veel viimase aja muutused eraldi.

Silinder on asendatud kiivriga.

Rollkur on keelatud.

Kannused pole enam alati kohustuslikud.

Piits on vahel lubatud.

Mõnel maal on lubatud suulisteta valjad.

Mõõdetakse kapslite kinnitamise tugevust.

On kasutusele võetud "hobuse heaolu nupp", mida kohtunikud vajutada saavad, kui mingeid kahtlusi tekib, ja siis C otsustab, kas vaja sooritus katkestada (suurvõistluste teema).

Hobuste kvaliteet on pööraselt tõusnud (või noh... teatavad omadused. Näiteks hüpermobiilsus on popp, aga kas ka jätkusuutlik tervise mõttes?)

Pikendatud sammus päriselt pikendavaid hobuseid on palju rohkem kui nn rollkuri aegadel.

Pikendatud traavis oli vahepeal moes esijalgade loopimist kõrgemalt hinnata, nüüd on hakanud tasakaalustuma, rohkem märgatakse paralleelsust. Võimalik, et Totilas lõi pahviks omal ajal ja siis  hakkas lummus tasapisi üle minema.

Hobuse vanuse alampiir, millest alates GP-d tohib sõita, on kunagise 6 asemel 8.

Enam ei või hobuse kõrvu ja nina täitsa tühjaks klipata.

Inimene on ikka mängu- ja võistlushimuline ja kokkuvõtteks pole vahet, milliseid mõõduvõtmisi välja mõeldakse ja mis reeglid kokku lepitakse, kuni keegi sunniviisiliselt piinlema ei pea.

-*-*-  -*-*  -*-*-  teemavahetus  -*-*-  -*-*-  -*-*-

Metsa, hobusteta! Ei mäletagi, millal me viimati nii ilusti õigel ajal Rogainile jõudsime, tegime plaani ja siis isegi täitsime selle. Oli seiklust ka ja kuiva jalaga ei pääsenud. Ilmaga vedas ja pohlade-jõhvikatega ka. Laulsime Emajõe ületamise laulu, ehitasime sildu ja mõned ületasid kõige laiema kraavi sootuks teivashüppe võtetega. Aja peale orienteerujad nentisid, et silda pole ja sumasid, vööni vees, otse läbi. Külmunud jäsemed said isa saunas pehmeks kuumutatud ja homme ma magan. või siis vaatan TIHSi ülekannet. Mmm, seoses selle kasevarrega kraavi ületamisega... T2 pani nagu akrobaat, imelihtne! H läks mütsuga, aga kindlalt. T1 võttis hoolega hoogu ja pani põmaki kõhuli sisse. See just julgemaks ei teinud ja otsisin kohta  mis otsisin, sättisin pulka nii ja naa, aga no ei julgenud. Mõtlesin Halli peale. Äkki tal on ka see tunne, et kohe üldse ei julge, aga piisava motivatsiooni (intensiivne tagant sudimine) peale silmad kinni minek, saagu, mis saab. Peaks sileda maa peal ära katsetama, kuidas see pulgatamine käib, siis enam ei kardaks, ma arvan. 

Kuna 1 päev oli tallis niikuinii vahele jäänud, tuli just kõige põnevamal ajal oma kanged sammud sinnapoole seada. Hobune oli ülemeelik, ilm soe, keegi tuppa tulla eriti ei soovinud, küll aga jooksid niisama suvaliselt ringi ja ajasid mu halli lennukiks. Vahepeal pani suureks kasvanud Väike Jüri TIHSi peasõidu kinni. Täiesti uhke lugu ju. Seekord jäi Tallinna suurvõistlus mitmesaja kilomeetri kaugusele ja tuli leppida ülekannetega. Tahaks tasuta järele vaadata ka, aga vist pole seekord võimalik. Ootamatu, et see KS osa nii lühike sai. Põnevust ju nagu oli ka, aga noh, aga. Muidugi see, et mis see netikuulsus Kaliber siis teeb. Esimesel päeval olid väikeseauhinnalised eriti elevil ja keksisid ringi nagu valgusvihku sattunud metsikud jänesed. Laupäeval hakkas juba looma.  

Ja siis tuli koolipäev. Ega ma direktori kabinetist kaugemale jõudnudki tegelikult ja poole tunniga saime hakkama. Pahandusi on varemgi olnud ja teistega ka, aga sedamoodi lausa esimene kord.

Tahaksin sättida nii, et vaktsineerin korra aastas. 6 kuud + 21 päeva... suur ahvatlus on minna Kukusse viimasel lubatud päeval võistlema. Soovitud klass on täitsa olemas. Hobune valmis veel pole; üksikult saab kõik tehtud, aga mitte alati ja kinnistamisega läheb aega. 

He-he, paningi kirja. Nüüd pole lootustki und saada. Juba eelmine öö käisin võistlemas, juba oli starti kutsutud, aga natuke oli kohtunikke puudu ja mul lagunes varustus laiali. Kapsel oli mingi helepruun, peenike ja mehhiko (??), tagurpidi lõua all pusas ja rihm pooleks. Ühtäkki polnud mul kiivrit, vedasin mingi paksu suusamütsitaolise kuhja endale nööriga pähe kinni ja hakkasin kusagilt seina pealt hobuse otsa ronima, kui ärkasin.

Uskumatu, aga see on üle tüki aja võistlus, kuhu täitsa tahan minna. Üks pingutus, sinna saab kontsentreeruda. Patsikumme on tarvis, need said lõpuks otsa. Taaskasutan neid ja see viimane karp pidas vist mingi 5 aastat vastu, aga nüüd neid lapikuid enam terve kaela jagu pole.

E-rehkendus oli äge. Peale selle osa, et ainukesena lahendamata jäänud ülesanne (need pagana pool-laisad töölised) nii palju aega võttis ja tulu oli null (pidin koosolekule minema ja lahmasin sinna suvalise numbri lõpuks, et tobedalt pooleli ei jääks). Üks lemmikuid oli nurkade ülesanne, kust mõned tuttavad (tervelt 3!) arkustangensi abil läbi rammisid, aga polnuks tarvis. Ja siis mõne lahenduskäik oli naljakas, ilmselt mitte see, mida ülesande välja mõtlejad ette kujutasid. Igatahes olen tulemusega peaaegu rahul, 11/12.

Kukulinna tulemusega muidugi pole rahul. Arvestasin, et saan ikka need asjad talutavalt tehtud, mis juba kaua aega lihtsad tunduvad. Läks teisiti. Aeda sisenedes läksid hobusel jalad pulgaks ja iga päikeselaik ja aialipi vaheklots oli koll. Iga sammu pidin vajutama nagu arbuusi läbi küüslaugupressi ja seina äärde välja ei jõudnudki. Ei osanud kuidagi ette ka valmistada, kuna soojendusel polnud vihjepoegagi, et mingi kartmine tuleb (päikselaike ka polnud ega aianäidist). Ükski harjutus ei tulnud päriselt välja. Nüüd ma pean ju uuesti, et saaks selle jama üle kirjutada. See ka, et treikul läks rehv ribadeks ja autos vahetusvahendeid polnud. Õnneks tuli abimees ja ravis olud korda, aga meie Halliga käisime vahepeal Saadjärves surfareid jõllitamas.

Kahjutunne möödub aeglaselt, oleksin tahtnud teistele ka näidata, kui tore see Hiireke on, aga ta lihtsalt polnud minuga need 5 minutit.

Wordle läks ka hästi teemasse.

Nüüd küll enam kusagile võistlema ei lähe ja peab hakkama mingeid muid lollusi välja mõtlema.

SMV-dele ei tulnudki vanasid piisavalt kokku. Oh well! Võibolla näksas kvalifikatsioon natuke tagumikust. Olen ikkagi kvallide poolt, on ausam hobuste suhtes.

Üks ilmus juurde, samuti nagu teade silmapõletikumatuse kohta võistluste lehele. Taustalooga täpselt kursis pole, aga sündmuseid on igasuguseid viimasel ajal. Äkki see on sügisele omane, külm süngus ja vältimatud valikud. [aga miks räägitakse ikkagi tiitli(te) kaitsmisest jm, kui rahvast jääb puudu?! Miks reeglid kõigile ei kehti? Nagu mingi aeg ka lävendi kaudu teise ossa pääsemine -- suva sellest, sest oluline on, Kellele reeglit rakendada. Meh. Tuleks teha sellised reeglid siis, mida täidetakse]

Sain kodus ka (jälle) proovida, kuidas hobune kusagil mujal on. Õhtupimedas tegid kassahvid aia-akrobaatikat ja hobusel ei mahtunud enam silmad pähe. Täie hoo pealt lauspidureid, suunamuutusi, hüppeid. Tal on praegu nii hea olla, parasjagu jahe ja koormust vähe, aga jõudu oi kui palju. Ega see kottpimedas ralliv märakari ka just abiks olnud ja eikusagilt vahel ilmuv Metsik ka, M nööri otsas kaasa jooksmas. Hea, et mul nii pikad jalad on, muidu oleksin 10 korda liiva või muru maitsta saanud.

Uh, metsik olemine jätkub. Ma nii tahan anda need ratsmed pikaks ja vahepeal niisama töllata, aga siis need spurdid. M-il oli selle kohta oma teooria. Kuna lemmikud pidid minema omaniku nägu, siis nii ka Hiireke. "Mh?" ei saanud ma aru. Kuidas see meie juhtumile rakendub, ma ei kargle ringi ju? Aga mina ka reageerin mingitele sündmustele energiliselt, pehmelt öeldes. Mõtlemiskoht. Esimeses järjekorras mõtlen, et hoiaksin käsi teadlikult rusikas, mitte vahepeal väikese sõrmega lisaks timmides. See lihtsalt murdub ootamatu spurdi käigus ikka ja jälle tagurpidi.

Maneežis on hobuke ikka mõistlik, huh. Või tuli see eilsest galoppimisest? Südame sammusime, ülejäänud oli traav/galopp ümber heinamaa, üle pisikrossitõkete, suurel liivaplatsil, igal pool. Päriselt tahaks muidugi metsa, aga pärast tööd õhtupimeduses nagu ei hakka.

Hall kardabki pimedust. Soe mahe ilm, õhk liigub, pinnas mõnus -- ainult et valgust pole. Neli lahjat platsilampi panid algul südame läbi sadula tuksuma. Pingutasin ekstra, et käed oleksid pehmes rusikas ja veel eriti ekstra, et hobune püsiks otse ja tagajalad astuksid vabalt alla.  Lasin hobusel hirmsates kohtades pead kergitada -- jalad püsisid all. Ei lasknud -- hakkasid hakkima, pidurdama, hobune oli ka rohkem spurdivalmis.

 

Olime turismireisil. Väljasõidud bussiga mingitesse kohtadesse, siis tagasi. Piletimüüja küsis, millist kohta tahan. Mul polnud aimugi, milliseid on saadaval. Lisaks oli mul suur koer kaasas. Sain peotäie kaarte, kleepse ja vidinaid. Üks punane kleeps tuli panna istmele, midagi läks ümber käe ja lisaks oli vaja id-kaarti näidata. Kui me just katakombides uurisime ja matkasime, tuli teade, et kohe tuleb üleujutus ja vaja kibekähku sääred teha sealt maa alt. Mul oli olnud taskus kahte sorti tablette, c-vitamiin ja kange valuvaigisti. Millegipärast olin väiksema just ühele kaasreisijale andnud. Ex-narkomaan, ja politsei ka tuli midagi uurima. Kuis ta nüüd niimoodi laksu all põgeneb üldse?! Saime torustikust välja, tuli otsida kõrgem koht ja ühtlasi loobuda ülearusest pagasist. Mul oli seljakott ja kaks kilekotti jalanõudega. Viskasin need jalanõud ära. Toru ots oli kusagil kõrgemal, tuli alla vette hüpata, sest polnud teada, kui kiirelt uus vesi tuleb. Mööda tänavaid otsimine, inimesed  läksid puude otsa. Kui see veelahmakas tuli, siis hoog oli suur, paks kiht oksarisu peal. Nii kiirelt tuli, et ära joosta poleks jõudnud. tagasi tõmbas veel kiiremini ja tuli siis ühe korra veel.

Tallinna-tripp ja kellakeeramine, vahele natuke ratsutamist. Nagu ikka. Esmaspäev algas kiuslikult, tõmbasin vihmavarju jalgratta kodarate vahele (meenus 1 teatav meem) ja väravas oli veoauto möödujatele ainult kriipsujagu ruumi jätnud. Litsusin oma veloga sealt läbi nagu lutikas, nii tore. Nüüd on klaaskiud näppudes, kätte ma neid ei saa, aga valu teevad küll.

Hobused tulevad nüüd varem sisse ja Hall tavaliselt tukub boksis, mokk töllakil, pea rippu, kui tulen. Metsik elab ikka õues ja kui ta koplikaaslane vahepeal trenni on võetud, ootab ka väravas. Muidu need tondid kondavad kusagil pimeduses ja on täiesti nähtamatud seal. Mingi päev võtsin Metsiku ka oma trenni kaasa, et ta nii üksi ei peaks olema. Jooksma teda ei sundinud siiski (ta oskab küll imeline nööriponi olla), vaid päästsin ta nööri otsast lahti ja muru kallale, Halliga tiirutasin kusagil ümbruses. Onud on vahel nii targad.