Jaanikoi

Kuu alles algas ja kohe mingi tigeduse laine. Inimesed suhtlevad haukudes ja hammustades. Ärrituvad asjadest. Ma ka. Täiskuu on alles mõne päeva pärast. Oleks võimalus orienteeruma minna selle nädala lõpus, aga ei taha kohe üldse midagi teha. [kasutasin võõraid karvu, ma omasid pole kunagi püganud... heh, v.a. miljon aastat tagasi Tondil angoora-Aadam, apteegikääridega.  Ja see võttis kolm miljonit aega ja ta polnud ju päriselt minu oma]

Põder lennutati taeva poole, nii et ta seisis tagurpidise langevarju peal. Vist "Enderi mängu" lugemisest inspireeritud.

Metsikule meeldib asjade üleskorjamise mäng niiväga, et kui midagi suupärast parasjagu korjata pole, siis proovib mul kindaid käest tõmmata. Päitsed, jalutusnöör, korde, kabjakonks, stekk, hari, kinnas -- polegi vaja midagi eraldi õpetada, ta proovib kõike. Päriselt meeldib talle ikkagi see autasu, mis korjamise eest tuleb, aga naljakas ikkagi.

Mida teha ropendavate naabritega? Mis imeasju nad seal ajavad, mis paneb iga õhtu karjuma "mida v***u" ja "t*** küll", vahel ka peksavad midagi. Äkki nad teisi sõnu üldse ei teagi? Aga mu kõrvad on juba roppusi nii täis, et enam ei mahu, ja mu voodi on just selle seina kõrval, mille taga emotsionaalne, aga ühekülgne ropendus toimub. Laseks pistikupesa makrofleksi täis. Või keeraks mingi mussi põhja, midagi sõnumiga. Ammu olen tahtnud jalgpallipasunat...

Keset novembrit 10 sooja, hobune nii ei viitsi. Ikkagi ei lähe karva kallale, ootan jahedust. Muudkui lubab öökülma, aga see lükkub aina edasi. Puhkus hakkab tulema, pimedad ööd kutsuvad. Animated Dreams oli nii palju parem nimi.

Mida vanemaks, seda vähem saab üldse mingil teemal sõna võtta, sest... kogemused panevad suu vett täis. Nooremate maailm on palju mustvalgem ja absoluute täis. Kogu aeg igaks elujuhtumiks lahendus ja vastus ja diagnoos olemas. Laks ja valmis. 

Üritasin oma valgesse kahemõõtmelisse Teslasse istuda, aga ei leidnud teda esimese hooga lumekirme alt üleski, kuigi tal pidi hobutreiler taga konksus olema. Kraapisin oletatava esiklaasi asukoha juurest lund ja istusin sinnasamma maha. T2 oli autos sees, teda see kahemõõtmelisus nagu ei häirinud. Mingid õhtused tunnid pidid algama, aga potentsiaalsed küüdipakkujad toimetasid oma asjade kallal, M sättis seinamaale ritta ja A läks valgesse kuubikhotelli asjade järele, ja jäigi sinna. Tulemas oli mingi suurem kontrolltöö ja kooli tuli ikkagi minna. Parkla oli hobuautosid täis, neid ma ei tahtnud ärandada, seega hakkasin jala minema. Pidi minema teisele poole Piritat, aga see oli jälle kuju muutnud ja lained tulid igalt poolt peale, hüplesin oma botastega nende eest. Kus ma üldse olen? Pidin just telefonist abi otsima hakkama, kui sai otsa.

SMV on Kukus.

Hingehädalised hobused. Ei ole nagu lahendust ka.

Aegviidu, jälle Aegviidu! Käisime seal nüüd UAZidega metsavahel punkte otsimas. Mingid laines ja lombised teed, ei mingit probleemi. Kui ikka käigu sisse said. Või siis välja. Eks see seiklus ise oli ka parasjagu tore ja teistmoodi ettevõtmine, aga juhendaja oli lausa etendus omaette. Sellel pudenes kilde nagu varrukast. Mingi osa polnudki nali -- kolmanda ekipaaži tagapingirahvas olidki olnud nagu lotopallid seal auto kõhus. Käsipiduri kolm asendit OFF, OFF ja OFF; kuidas koeral ja hundil vahet teha; leiba vaja kaasa võtta, et hunt jala küljest lahti saada; mida teha, kui puu on vales kohas (näitas mootori kanti) -- neid on võimatu taastada, aga lihtsalt kuula ja imesta seda lõuavärki. Et kui see autoasjandus niiväga ei huvitagi, siis Väintsi juttu kuulama minna võiks ikka. 

Lux express vedas mind luksuslikult vihmasesse Tallinna (kuidas neil vahekäigupoolsetel toolidel seljatugi liigub, jäigi katsetamata). Sile, tume, märjad teed, mille äärtesse ja keskele ja kuhu iganes olid põimitud rattateed. Ainult kaks korda oleksin arutult kihutava tõuksi alla jäänud. Aga kui ma oleks koperdanud? Võibolla pole pealinnas koperdamine lubatud. Põikasin läbi kinnimineva keskturu. Oleks saanud pooleteise euroga sokke kahmata ja kollast granaatõuna osta. Aga ei, shortsid ootasid. Ja enne seda üks teine toiming... aga mis, wc on koodi taga?! Kood pidi piletil olema, aga kõige lühem seal olnuks kaheminutine toksimine, ei usu. Ja nii nad seal infoletis ilmselt muudkui vastasid kinoteemalistele küsimustele nagu "tahaks filmi vaadata, aga kuivade pükstega. Mis kood on?" Suitsuhaisu oli vähem ja seinajoonistusi rohkem. Pidin ööbimiskohta bussiga minema, aga need, tondid, olid numbrid, liinid ja peatused omavahel igatpidi ära vahetanud. Võin nüüd, käsi südamel, kinnitada, et ei tea pealinna bussiliiklusest enam tuhkagi. Aga mu uus lemmikliin on 42. See muudkui tuleb ja tuleb, ja isegi kui eest ära sõidab, tuleb kohe uuesti. 

Üks teine naaber oli ropendavatele naabritele politsei kutsunud -- sellepärast siis ongi olnud mõned täitsa vaiksed õhtud.

Arvasin, et teen Ekspressi lasteristsõna ära (st kõik ruudud täis ja enne ei tohi vaadata, kui aeg käima läheb) 2 minutiga. Panin siis T1, T2 ja H ka katsetama. T1-l läks natuke üle kahe, teistel kolm või rohkem minutit. Mul oli 1:12 ja 1:08, aga siis said viskamata ajalehed otsa. Järgmine väljakutse -- 1 minut. Selle suurema ristsõna mõõtsin ka ära, see läks 14 minti. Tahtsin veel proovida, aga uus leht oli juba osaliselt täis joonistatud. Keegi oli sinna helendava putuka kohale  kirjutanud "JAANIKOI".

Käisime veel korra Tallinnast läbi. Täielik logistiline ime sai sellest. Või ürituskorralduslik. Aga vähemalt sai palju jäätist ja natuke piparkoogimeistrite saladusi teada. Et nad ei panegi oma taieseid ahju, vaid föönitavad, näiteks.

Tallinädal sai niimoodi eriti hõre ja hobune oli pühapäevaks maakeraks moondunud. Kuidas tal see nahk pooleks ei rebene niimoodi?! Sellises olekus ei hakka mingil juhul mingit hüppamist toimuma, kuigi vahepeal see mõte nagu ründas jälle. Tea, kas pärast viimaseid murdelisi sündmusi teised ka üldse julgevad enam?

Härrased Mida V. ja T. Küll on tagasi. Mingid mängurid ilmselt, aga sellised kehvapoolsed vist, sest seni veel pole kuulnud ühtegi võidurõõmu väljendust.

Kaks esimest päeva tööl pärast puhkust on möödunud nagu keeristorm. See tõmbab hommikul sisse ja välja pääsen pool viis. Homme läheb edasi. Osalen kellegi teise malemängus. Uus Outlook mängib minuga peitust. Vahel ma ei viitsi ja kasutan otseteed - küsin AI käest. See nõustub, et tõepoolest on kohad kolinud ja vajalikke klikke nüüd rohkem. Kas vajad samm-sammulist juhendit? Aga ei, tahan lihtsalt teada anda, et mõned muudatused tunduvad olevat tehtud ainult sellepärast, et midagi teha. 

EEFi veebiseminar jälle, teemaks hobuse heaolu ja meedia. Ülioluline, et selliseid teemasid käsitleda võetakse. Elust enesest on palju näiteid võtta, kuidas läks ja kas nii oli hea. Ajas arusaamised muutuvad. Mis varem oli norm, ei pruugi nüüd enam üldse vastuvõetav olla. Huvitav leid nendest maadest, kus kangvaljastuse kohustus maha võeti (või suulisevabadust lubama hakati): rahvas ei hakanudki massiliselt kange nurka viskama (ega ainult kaelanööridega ja bitlessidega kohale ilmuma). Enamus pani ikka vanamoodi edasi, küll aga lisandus uusi huvilisi, kes muidu poleks võistlemist kaalunudki. Vereteema tuli muidugi ka üles -- et miks ikka takistussõidus nüüd suund niimoodi võssa läks, isegi kui suured ratsamaad vastu olid. Vastus -- poliitika. Üks ajendeid ilmselt meeskonnavõistlused, kus kellegi väljalangemisel on kõige suurem mõju. Ega see niimoodi jää. Koolisõidust oli hiljuti näide, kui hobusel läks enne starti keel üle suuliste, ratsanik kargas maha, sättis asjad korda ja ei saanud seetõttu enam starti minna. Sai aplausi ja suure kajastuse.

Mingi köhimise epideemia on lahti. Pool talli laseb paugulaulu, ratsutamisest ei tule midagi asjalikku välja. Metsik on niikuinii hingehädaline, ka temal on praegu raskemad ajad. Mingid ravivõtted eriti ei aita. Vilisemise sai maha, aga lõõtsutab ikka. 

Arutasime lõunasöögil loomanimesid, mis kohe kõigile arusaadavalt mingile liigile kuuluvad. Laika. Punik. E ütles, et neil saares oli lehm Össu. Ma siis küsisin et kas just Össu või ehk taheti panna Õssu? Kaks korda küsisin, ta oli sagaduses. Aga mis sa teisiti ütlesid?

Shortside võidufilmid vaatasime Tartus üle. Neist kahte olin enne näinud ka. Varasemalt nähtud võistlusprogrammide põhjal -- no ei piisa vaid võidukatest, isegi tunnetust ei saa kätte, jääb väheks. Mõtteid muidugi tekitab ikkagi ja unenäod said jälle süüdet juurde. Mingid piilurid, kellel ei tohi end näha lasta! Binokliga vahivad, ilmuvad kusagile akna taha näiteks ja ehmatavad üleski. Sai köiega maa alla sõita ja jääkirmelises jões ujuda, aga ka vee peal joosta. Seda veejooksu teen küll üsna tihti, kuna saab ujumisest kiiremini üle vete.

Mingi olendi päästmise käigus pidin ühe naisterahva sisu enda sisse võtma. Endasse pani ta lapse ja mulle tuli mingi kolmeharuline asi, millest kaks koondusid täissuuruses käelabaks. See käelabaga osa paistis siis mul alt välja, aga seda sai ka vahelduva eduga tagasi lükata. Näpud liikusid ja haarasid kinni, milleni aga ulatusid. Proovisin seda asjandust vetsus välja punnitada, aga vets oli umbes ja punnimine ei aidanud. Teised jaburdused unusid sellise nalja taustal sootuks ära. WTF?!

Ilm keeras nii äkki külmaks, et teade ei jõudnud järele. Pidi mingi 3-4 miinust olema, aga tuli täitsa 9 ära. Hobustel sellest kurvem ei hakanud, pigem tundsid end pareminigi.

Eile ei ajanud kitse alla. Selleks tuli natuke pingutada ka. Kitseke ise -- jalutas rahulikult oma teed, leebe nägu otsas.

Pimehooajal tuleb hobustega mängimine palju paremini välja. Kuna vete tahkumise tõttu enam õues nii pikalt olla ei saa, siis passivad sees ja igavlevad. Kõigil on arvatavasti pikalimagamise tunnid ammu täis ja üle, tahaks midagi teha. Metsik pääses ka maneeži tuterdama, pärast ei tahtnudki enam talli tagasi. Ometi puhus väljas kale tuul ja maa oli käkrus. Meil pole praegu üldse linde tallis ega maneežis. See saab tähendada kahte asja: kas on haigustesse maha surnud või siis pole piisavalt meeldiv keskkond. Teagi nüüd siis, kumb. Aga nagu öeldakse -- ruumi rohkem, haisu vähem.

Ei, tegelikult oli küll üks lind hiljuti tallis. Sedamoodi tallikassiga tuli. Lõunamaareis jääb sel ilmselt see aasta ära (kellegi teise videost röövitud tükike).

Võidusõit

Ühe küsitlusega seoses pidin minevikus sorima ja midagi kirja panema, et mis on KS muutunud. Mul on oma aeg ja selle jooksul midagi tõesti on teisenenud. Allpool kirjeldangi, kuidas KS võistlused olid siis, kui mina kunagi võistlemisega alustasin. [Siin pildil oleme pärast võistlust Saadjärves surfareid jõllitamas ja jalgu jahutamas. Eks tegelikult tegi mõlemat hobune. Täitsa värske lugu]

Niisiis vanasti:

Pinnas oli milline iganes. Kõige kõvemast (Hipodroomi jooksurada, see oli ju veel kaldus ka) pehmemateni (Niitvälja otsaplatsil vajus hobune sõrgatsini sisse), märjast (maapinda polnud näha, saapad sadasid sõidu ajal vett täis ja hakkasid üle ajama) tolmukõrbeni (teise platsi otsa ei näinudki). Ei tea, et keegi pinnase pärast midagi ära jätma oleks hakanud (teisalt, kes see lapsena ikka mingeid taustaasju teab). [Hobu-poni-siiski_hobu Aari Niitväljal]

Kõigi tasemete skeemid mahtusid ka väikestesse maneežidesse, nt GP Tondil -- jah, igatahes (sama TS kohta, paned selle kõrgema hüppe laetala alt eemale; kuidas sinna üldse mingi kõrgem parkuur ära mahtus? See pidi olema mingi maagia, aga see toimis). 5- või 6-aasalised jalavahetustega serpentiinid olid päris popid, andis ikka vingerdada seal.

Keskliin tähistati (tavaliselt rehaga veetud) joonega, keskmised tähed (D, L, X, I, G) ristijoontega, neid jooni värskendati võistluste käigus. Vahel olid keskliini tähtedel saepurukuhjakesed (nt Tondil, kus oli saepurupõhjaga maneež, värske helekollane oli tumepruuni taustal päris kontrastne).

Tervituseks tõusis kohtunik püsti, ütles "Palun alustada(-ge)" ja lõpus "(aitäh,) olete vaba(d)", helistas kella. Autodest ei hinnatud; kui majakest polnud, siis istuti lauakeste taga või niisama toolil. [[käisin mingil ajal tööl IT abina, kus kõnele vastasin "Y kuuleb" ja see lause tahtis skeemialgaja tervituseks ka kogu aeg tulla, pidi jõuliselt fookuses hoidma]]

Alati tõsteti aeda kinni-lahti, ei olnud praegust kõige levinumat varianti, et A-s on aed kogu aeg avatud. Praegu kõige tavalisemaid plastlippidest liidetud triibuaedu polnud, kõik aiad olid puust ja rasked, tavaliselt tuli kombineerida 2 eri pikkusega juppe.

Skeemi ajal oli lubatud hobuse otsast maha kukkuda (8 miinust) ja teha 3 viga, (2, 4 ja 6 miinust). Kõik vead olid kumulatiivsed, ei eristatud nn tehnilisi. Häälega edasi ajamine võttis igast "hääletatud" harjutusest 2p maha.

Kohtunikke oli alati 3. 

Skeemid olid trükimasinaga trükitud ja paljundatud. Kuna internetti polnud, siis ei saanud kusagilt laadimas ega kontrollimas käia.

Hindelehed olid lihtsalt nummerdatud paberiribad, kommenteeriti pigem harva.

Hinded löödi kokku käsitsi, mitu korda tuli kokku lugeda, et midagi kahe silma vahele ei jääks ja olid omad kontrollvõtted. Jooksvad tulemused tekkisid (kui tekkisid) seinale pastaka abil. 

Auhinnafond tuli stardimaksudest: 75% auhinnarahadeks, 25% korraldajale. Sponsorid ja esemelised auhinnad tekkisid ka, kui vene aeg läbi sai, ja mingi aeg olid ikka õige uhked auhinnafondid.

Kirjutajaid polnud, kohtunik ise vaatas ja kirjutas korraga.

Kiirabi, meediku, loomaarsti, sepa kohalolu ei nõutud (polnud vist korrapidajatki?).

Ainult täishinded, poolikuid polnud olemas (komaviied tekkisid 14 aastat tagasi).

4 üldhinnet alati: allüürid, impulss, kuulekus (allumine), istak. Kõik 4 koefitsiendiga 2.

Ainult valge valtrap, ainult valged kindad, ainult saapad (mida viksiti Orto saapaviksiga, tuubil kassi pilt; poolsaapaid+chapse polnud meie jaoks olemas).

Redingotiga käis peas kiiver (lõuaalust kummi ei kinnitatud), kangvaljastuses ja frakiga ainult silinder, kellelgi ei tulnud mõttessegi sinna kombinatsiooni kiivrit toppida (ja see poleks olnud kiiver, vaid kaska, sest kiiver käib ehitajatel ja mootorratturitel (kui ei tea, siis kaska on vene keelest otse laenatud)).

Stekk polnud kunagi üheski klassis lubatud.

Kannused olid kohustuslikud, imitatsioonikannuseid polnud olemas.

Patse tehti valge leukoplaastriga.

Laudja kamm-kaunistamine oli tavaline (enamasti nn malelaud). [Hiiresega Veskimetsas; kuna pinded on peal, siis ilmselt valmistume mõneks esinemiseks, kadrill vms. Niisama trennis pindesid ei kasutanud, vaid vajadusel nahast kaitsmeid (rihmadega; krõpsud ja nagad olid uuem kraam)]

Saba oli enamasti punutud.

Sadulad "sobisid" kõigile, olid lihtsad ja lamedad, põlvepatjadeta. Spetsiaalselt KS sadulad ilmusid kunagi Soome pühapäevaratsutajate kaudu, neid ei tohtinud iga päev kasutada, ainult võistlustel. Sadulavöödeks kaks valget riidest rihma üksteise peal.

Kapsli(te) tugevust ei mõõtnud keegi ja need olid lihtsad ühekorruselised rihmad. Metallsisendite ja samas pehmendustega variandid, aga ka tagasitõmmatavad tulid hiljem.

Rollkurist ei teatud midagi. Rullasendis ringi sõitmist polnud. Samas jõuga, eriti libiseva abiga asendisse panemine oli küll vägagi moes, aga seda muidugi võistlustel kasutada ei saanud.

Kärbsekõrvu polnud olemas, ja kui nad tekkisid, siis polnud nad KS lubatud.

Sabaga vehkimist, hammaste krigistamist karistati karmimalt. Üldse väga kõrgeid hindeid ei jagatud, 8 oli haruldane.

Ratsavõistluste tulemusi kajastati ajalehes spordirubriigis (kõigil käis siis mõni päevaleht, tihti mitu erinevat).

Harrastajaid polnud. Kõik sõitsid seda, mis vanusele (enda või hobuse) kohane.

-.-.-.-.-.-.-

Siis veel viimase aja muutused eraldi.

Silinder on asendatud kiivriga.

Rollkur on keelatud.

Kannused pole enam alati kohustuslikud.

Piits on vahel lubatud.

Mõnel maal on lubatud suulisteta valjad.

Mõõdetakse kapslite kinnitamise tugevust.

On kasutusele võetud "hobuse heaolu nupp", mida kohtunikud vajutada saavad, kui mingeid kahtlusi tekib, ja siis C otsustab, kas vaja sooritus katkestada (suurvõistluste teema).

Hobuste kvaliteet on pööraselt tõusnud (või noh... teatavad omadused. Näiteks hüpermobiilsus on popp, aga kas ka jätkusuutlik tervise mõttes?)

Pikendatud sammus päriselt pikendavaid hobuseid on palju rohkem kui nn rollkuri aegadel.

Pikendatud traavis oli vahepeal moes esijalgade loopimist kõrgemalt hinnata, nüüd on hakanud tasakaalustuma, rohkem märgatakse paralleelsust. Võimalik, et Totilas lõi pahviks omal ajal ja siis  hakkas lummus tasapisi üle minema.

Hobuse vanuse alampiir, millest alates GP-d tohib sõita, on kunagise 6 asemel 8.

Enam ei või hobuse kõrvu ja nina täitsa tühjaks klipata.

Inimene on ikka mängu- ja võistlushimuline ja kokkuvõtteks pole vahet, milliseid mõõduvõtmisi välja mõeldakse ja mis reeglid kokku lepitakse, kuni keegi sunniviisiliselt piinlema ei pea.

-*-*-  -*-*  -*-*-  teemavahetus  -*-*-  -*-*-  -*-*-

Metsa, hobusteta! Ei mäletagi, millal me viimati nii ilusti õigel ajal Rogainile jõudsime, tegime plaani ja siis isegi täitsime selle. Oli seiklust ka ja kuiva jalaga ei pääsenud. Ilmaga vedas ja pohlade-jõhvikatega ka. Laulsime Emajõe ületamise laulu, ehitasime sildu ja mõned ületasid kõige laiema kraavi sootuks teivashüppe võtetega. Aja peale orienteerujad nentisid, et silda pole ja sumasid, vööni vees, otse läbi. Külmunud jäsemed said isa saunas pehmeks kuumutatud ja homme ma magan. või siis vaatan TIHSi ülekannet. Mmm, seoses selle kasevarrega kraavi ületamisega... T2 pani nagu akrobaat, imelihtne! H läks mütsuga, aga kindlalt. T1 võttis hoolega hoogu ja pani põmaki kõhuli sisse. See just julgemaks ei teinud ja otsisin kohta  mis otsisin, sättisin pulka nii ja naa, aga no ei julgenud. Mõtlesin Halli peale. Äkki tal on ka see tunne, et kohe üldse ei julge, aga piisava motivatsiooni (intensiivne tagant sudimine) peale silmad kinni minek, saagu, mis saab. Peaks sileda maa peal ära katsetama, kuidas see pulgatamine käib, siis enam ei kardaks, ma arvan. 

Kuna 1 päev oli tallis niikuinii vahele jäänud, tuli just kõige põnevamal ajal oma kanged sammud sinnapoole seada. Hobune oli ülemeelik, ilm soe, keegi tuppa tulla eriti ei soovinud, küll aga jooksid niisama suvaliselt ringi ja ajasid mu halli lennukiks. Vahepeal pani suureks kasvanud Väike Jüri TIHSi peasõidu kinni. Täiesti uhke lugu ju. Seekord jäi Tallinna suurvõistlus mitmesaja kilomeetri kaugusele ja tuli leppida ülekannetega. Tahaks tasuta järele vaadata ka, aga vist pole seekord võimalik. Ootamatu, et see KS osa nii lühike sai. Põnevust ju nagu oli ka, aga noh, aga. Muidugi see, et mis see netikuulsus Kaliber siis teeb. Esimesel päeval olid väikeseauhinnalised eriti elevil ja keksisid ringi nagu valgusvihku sattunud metsikud jänesed. Laupäeval hakkas juba looma.  

Ja siis tuli koolipäev. Ega ma direktori kabinetist kaugemale jõudnudki tegelikult ja poole tunniga saime hakkama. Pahandusi on varemgi olnud ja teistega ka, aga sedamoodi lausa esimene kord.

Tahaksin sättida nii, et vaktsineerin korra aastas. 6 kuud + 21 päeva... suur ahvatlus on minna Kukusse viimasel lubatud päeval võistlema. Soovitud klass on täitsa olemas. Hobune valmis veel pole; üksikult saab kõik tehtud, aga mitte alati ja kinnistamisega läheb aega. 

He-he, paningi kirja. Nüüd pole lootustki und saada. Juba eelmine öö käisin võistlemas, juba oli starti kutsutud, aga natuke oli kohtunikke puudu ja mul lagunes varustus laiali. Kapsel oli mingi helepruun, peenike ja mehhiko (??), tagurpidi lõua all pusas ja rihm pooleks. Ühtäkki polnud mul kiivrit, vedasin mingi paksu suusamütsitaolise kuhja endale nööriga pähe kinni ja hakkasin kusagilt seina pealt hobuse otsa ronima, kui ärkasin.

Uskumatu, aga see on üle tüki aja võistlus, kuhu täitsa tahan minna. Üks pingutus, sinna saab kontsentreeruda. Patsikumme on tarvis, need said lõpuks otsa. Taaskasutan neid ja see viimane karp pidas vist mingi 5 aastat vastu, aga nüüd neid lapikuid enam terve kaela jagu pole.

E-rehkendus oli äge. Peale selle osa, et ainukesena lahendamata jäänud ülesanne (need pagana pool-laisad töölised) nii palju aega võttis ja tulu oli null (pidin koosolekule minema ja lahmasin sinna suvalise numbri lõpuks, et tobedalt pooleli ei jääks). Üks lemmikuid oli nurkade ülesanne, kust mõned tuttavad (tervelt 3!) arkustangensi abil läbi rammisid, aga polnuks tarvis. Ja siis mõne lahenduskäik oli naljakas, ilmselt mitte see, mida ülesande välja mõtlejad ette kujutasid. Igatahes olen tulemusega peaaegu rahul, 11/12.

Kukulinna tulemusega muidugi pole rahul. Arvestasin, et saan ikka need asjad talutavalt tehtud, mis juba kaua aega lihtsad tunduvad. Läks teisiti. Aeda sisenedes läksid hobusel jalad pulgaks ja iga päikeselaik ja aialipi vaheklots oli koll. Iga sammu pidin vajutama nagu arbuusi läbi küüslaugupressi ja seina äärde välja ei jõudnudki. Ei osanud kuidagi ette ka valmistada, kuna soojendusel polnud vihjepoegagi, et mingi kartmine tuleb (päikselaike ka polnud ega aianäidist). Ükski harjutus ei tulnud päriselt välja. Nüüd ma pean ju uuesti, et saaks selle jama üle kirjutada. See ka, et treikul läks rehv ribadeks ja autos vahetusvahendeid polnud. Õnneks tuli abimees ja ravis olud korda, aga meie Halliga käisime vahepeal Saadjärves surfareid jõllitamas.

Kahjutunne möödub aeglaselt, oleksin tahtnud teistele ka näidata, kui tore see Hiireke on, aga ta lihtsalt polnud minuga need 5 minutit.

Wordle läks ka hästi teemasse.

Nüüd küll enam kusagile võistlema ei lähe ja peab hakkama mingeid muid lollusi välja mõtlema.

SMV-dele ei tulnudki vanasid piisavalt kokku. Oh well! Võibolla näksas kvalifikatsioon natuke tagumikust. Olen ikkagi kvallide poolt, on ausam hobuste suhtes.

Üks ilmus juurde, samuti nagu teade silmapõletikumatuse kohta võistluste lehele. Taustalooga täpselt kursis pole, aga sündmuseid on igasuguseid viimasel ajal. Äkki see on sügisele omane, külm süngus ja vältimatud valikud. [aga miks räägitakse ikkagi tiitli(te) kaitsmisest jm, kui rahvast jääb puudu?! Miks reeglid kõigile ei kehti? Nagu mingi aeg ka lävendi kaudu teise ossa pääsemine -- suva sellest, sest oluline on, Kellele reeglit rakendada. Meh. Tuleks teha sellised reeglid siis, mida täidetakse]

Sain kodus ka (jälle) proovida, kuidas hobune kusagil mujal on. Õhtupimedas tegid kassahvid aia-akrobaatikat ja hobusel ei mahtunud enam silmad pähe. Täie hoo pealt lauspidureid, suunamuutusi, hüppeid. Tal on praegu nii hea olla, parasjagu jahe ja koormust vähe, aga jõudu oi kui palju. Ega see kottpimedas ralliv märakari ka just abiks olnud ja eikusagilt vahel ilmuv Metsik ka, M nööri otsas kaasa jooksmas. Hea, et mul nii pikad jalad on, muidu oleksin 10 korda liiva või muru maitsta saanud.

Uh, metsik olemine jätkub. Ma nii tahan anda need ratsmed pikaks ja vahepeal niisama töllata, aga siis need spurdid. M-il oli selle kohta oma teooria. Kuna lemmikud pidid minema omaniku nägu, siis nii ka Hiireke. "Mh?" ei saanud ma aru. Kuidas see meie juhtumile rakendub, ma ei kargle ringi ju? Aga mina ka reageerin mingitele sündmustele energiliselt, pehmelt öeldes. Mõtlemiskoht. Esimeses järjekorras mõtlen, et hoiaksin käsi teadlikult rusikas, mitte vahepeal väikese sõrmega lisaks timmides. See lihtsalt murdub ootamatu spurdi käigus ikka ja jälle tagurpidi.

Maneežis on hobuke ikka mõistlik, huh. Või tuli see eilsest galoppimisest? Südame sammusime, ülejäänud oli traav/galopp ümber heinamaa, üle pisikrossitõkete, suurel liivaplatsil, igal pool. Päriselt tahaks muidugi metsa, aga pärast tööd õhtupimeduses nagu ei hakka.

Hall kardabki pimedust. Soe mahe ilm, õhk liigub, pinnas mõnus -- ainult et valgust pole. Neli lahjat platsilampi panid algul südame läbi sadula tuksuma. Pingutasin ekstra, et käed oleksid pehmes rusikas ja veel eriti ekstra, et hobune püsiks otse ja tagajalad astuksid vabalt alla.  Lasin hobusel hirmsates kohtades pead kergitada -- jalad püsisid all. Ei lasknud -- hakkasid hakkima, pidurdama, hobune oli ka rohkem spurdivalmis.

 

Olime turismireisil. Väljasõidud bussiga mingitesse kohtadesse, siis tagasi. Piletimüüja küsis, millist kohta tahan. Mul polnud aimugi, milliseid on saadaval. Lisaks oli mul suur koer kaasas. Sain peotäie kaarte, kleepse ja vidinaid. Üks punane kleeps tuli panna istmele, midagi läks ümber käe ja lisaks oli vaja id-kaarti näidata. Kui me just katakombides uurisime ja matkasime, tuli teade, et kohe tuleb üleujutus ja vaja kibekähku sääred teha sealt maa alt. Mul oli olnud taskus kahte sorti tablette, c-vitamiin ja kange valuvaigisti. Millegipärast olin väiksema just ühele kaasreisijale andnud. Ex-narkomaan, ja politsei ka tuli midagi uurima. Kuis ta nüüd niimoodi laksu all põgeneb üldse?! Saime torustikust välja, tuli otsida kõrgem koht ja ühtlasi loobuda ülearusest pagasist. Mul oli seljakott ja kaks kilekotti jalanõudega. Viskasin need jalanõud ära. Toru ots oli kusagil kõrgemal, tuli alla vette hüpata, sest polnud teada, kui kiirelt uus vesi tuleb. Mööda tänavaid otsimine, inimesed  läksid puude otsa. Kui see veelahmakas tuli, siis hoog oli suur, paks kiht oksarisu peal. Nii kiirelt tuli, et ära joosta poleks jõudnud. tagasi tõmbas veel kiiremini ja tuli siis ühe korra veel.

Tallinna-tripp ja kellakeeramine, vahele natuke ratsutamist. Nagu ikka. Esmaspäev algas kiuslikult, tõmbasin vihmavarju jalgratta kodarate vahele (meenus 1 teatav meem) ja väravas oli veoauto möödujatele ainult kriipsujagu ruumi jätnud. Litsusin oma veloga sealt läbi nagu lutikas, nii tore. Nüüd on klaaskiud näppudes, kätte ma neid ei saa, aga valu teevad küll.

Hobused tulevad nüüd varem sisse ja Hall tavaliselt tukub boksis, mokk töllakil, pea rippu, kui tulen. Metsik elab ikka õues ja kui ta koplikaaslane vahepeal trenni on võetud, ootab ka väravas. Muidu need tondid kondavad kusagil pimeduses ja on täiesti nähtamatud seal. Mingi päev võtsin Metsiku ka oma trenni kaasa, et ta nii üksi ei peaks olema. Jooksma teda ei sundinud siiski (ta oskab küll imeline nööriponi olla), vaid päästsin ta nööri otsast lahti ja muru kallale, Halliga tiirutasin kusagil ümbruses. Onud on vahel nii targad.