Ikka veel olen suurema osa elust elanud Tallinnas, aga poolitav piir on juba üsna lähedal. 20 aastat tagasi kolisin Lõunasse. Töö pärast. Nüüd olen ka samas hoones tööl, kuigi vahepeal käisin mujal ja praeguse ettevõtte nimi ja omanikud on muutunud. Algul olin täitsa üksi, siis tulid järele H, T1 ja Metsik. Nüüdseks on T1 pere kõige pikem ja praegu pealinnas tagasi, H (endiselt) kõige vanem ja Metsik... veel on. Aastanumbri poolest 23. Viimane aasta on talle raske olnud.
1. jaan. Magasin poolde päeva, kiiret ei kuhugi. Mu valge MiKE sõidab ikka veel, kuigi tema piirjooni märgistavat metalli jääb aina vähemaks. Ilm on lõpuks talvine, -8C ja lumigi on maas, kuigi õhemapoolne. Kütus maksab enamvähem 1.4 €/l, sendid sinna-tänna. Talliteel kulus keskmiselt 4.9 l/100km. Sõda kestab ikka veel, aga sel aastal peaks ta ometi läbi saama. Makse kohe praegu vist enam ei tõsteta, aga eelmistest tõusudest põhimõtteliselt ei taastugi, kuna nad jäid ju kehtima.
Tallis muidugi kaob muu maailm täiesti ära. Hobuse silmavigastus on stabiilne, hall pilveke püsib sama suur. Pildistan igaks juhuks ikka. Kaks lammast istumise alla ja sadulata sillerdama. Galopis tahab Hiireke muudkui jalgu vahetada, eriti paremale. Jalavahetused töötavad järjest paremini, otsesusega peab veel tegelema. Tegelikult tunnen puudust niisama jooksmisest, nii nagu seda metsavahel teha saab, aga mets on praegu külmunud ja sinna me ei trügi. Uued tulijad ei leidnud maneežitulede lüliteid üles, näitasin ette. Need käivad nüüd ju rõõmsalt sisse-välja, on heledamad ja kulutavad vähem elektrit. Pimeseiklusi polegi enam olnud, paar aastat vist. Uustulnukaid täitsa palju, tulid parema elu otsijate asemele.
Mängisime rummyt, aga kaartidega. Terve põrand oli kombinatsioone täis. Võiks ju päris mängu ka hankida, aga kaks kaardipakki võtavad ikkagi kokku vähem ruumi.
2. jaan. Mis nii viga tööaastat alustada -- reedel! Külmkappi hakkab mingeid vabasid auke tekkima. Aastavahetusel oli küll nii pungil täis, et osa kraami pidi rõdule kolima -- kartulisalat ja kirju koer näiteks. Hallid hobused on päeva teema. Üks jooksis kordel, teine kõndis, kolmas pukitas värske perenaise maha. Oh seda optimismi (et noored ongi kohe valmis). Me saaks hallidest kasvõi suure kadrilli kokku. Sain ühest bemmust inspiratsiooni ja panin üle pika aja VR käima, et natuke Beat Saberiga lõbutseda. On see vast üks tore leiutis.
3.jaan. Hakkasime O-H koolitöid uurima. Tuli välja, et oli plagieerimist katsetanud ja siis imestas, et selle eest aplausi ei saanud. Proovisin ka natuke seda kalisteenika värki. Mul pole niisama ka eraldi treenimisvahendeid, aga nii on peenem nimetus lihtsalt. Näiteks kasutad kätekõverdusteks tugitooli, kätelseisuks seina ja ripud ukse küljes, tõstad igal erineval moel iseennast. Kolmas päev oli jalapäev. Harjutusi tehakse 3 seeriat, vahele natuke puhates. Lugesin ühe satsi kirjelduse valesti ja taipasin seda alles siis, kui tehtud sai. Tuli siis see osa korrata. Pärast sessiooni oli jalgu kõverdades keeruline püstigi püsida. Hiirekesega kappasime lumel ja ta oli nagu aururong. Tallatud maad olid krobelised ja kõvad, tuli leida kohevamad. Lapshall sai mängiva raadio kõrvalt maneeži ja tagasi, jalutamist ka midagi. Kitseke lendles üle tee. Venezuela juhtum ja presidendivargus. Enam ei jaksa imestadagi.
4. jaan. Vaatan saateid järele, lootes leida midagi naljakat. Millal see naljategemine ära lõpetati...? No pole enam. Kusagil. Kui kaua ikka annab vahtida vanu kreisiraadioid ja tujurikkujaid, kus on uus nali?! "Röst" ei olnud. Jalad on täitsa tuksis, võinoh, lihased. Ratsutamist ei sega. Mulle ei meeldi üldse niisama sahmimine ja ülereguleerimine, aga pesin täna Hiirekese saba alumise poole ära. See peaks olema lumivalge, aga pole enam ammu olnud. Q sai väikese jalutuskäigu. Ehmus endal saba püsti, aga käest lahti ei tõmmanudki. Selle aasta esimene kraaviauto ära nähtud.
5. jaan. Ühtäkki oli ilmamiinuseid kogunenud 20. Lumi hakkab siis sädelema ja krudisema. Sädeleski kogu jõust, ilus. Hiirekesel oli teki all kakk kohas, kus asub laudja pealmine pool. Et kuidas see siis käis, magas, jalad taeva poole, oma hunnikus, tõusis püsti, nii et torn seljale püsima jäi ja lasi endale siis õueminekuks teki peale tõmmata, nii et keegi kuhilat ei märganud. Teine variant, et koorus õues tekist välja, paigaldas teki sisse hunniku, mätsis kinni ja tõmbas teki tagasi peale. Nii vist oligi. Q oli paremasse tagumisse jalga augu organiseerinud. Näpp jäi üle libistades märjaks. Hirmutasime korraks maneežitajaid ja siis sai kohe tükk aega spaamõnusid nautida. Eemalt enamasti siiski. Einoh, ega ta ju tohutult kartnudki, tuli ja lakkus sooja vett ja sai ka esimesed jalad märjaks, aga vot tagumistele ligi ei pääsenud. Need kas vehkisid õhus või eemaldusid koos hobusega. Tegin siis jala lumega puhtaks hoopis. Üks rünne toimus ka, see oli ootamatu.
6. jaan. Rahvas on ennast Hanno trennidesse bukkinud, enne ööd ei saa üldse peale, kui just õue minna ei taha. O-H tegi poppi. Enam ammu ei saa salaja. Ja enam ei jaksa jõuga ka viia. Pole enam palju lõbustusi ära korjata. Äkki leiab teisedki peidulised kodus tuhnides üles, kui me tööl ära oleme. Oleks pidanud need ka tööle kaasa võtma.
Talliskäik oli hiline ja rõõmutu. Telefonikõne, et koolikud pooleli. Kust tulid ja miks?! Boks junne täis, sõi nagu ikka. Hetk hiljem valudes ja väriseb. Valuvaigistiga sai pehmeks tagasi, junnitas ka. Jõi isuga sooja vett (aga mitte paaniliselt; ilmselt on soe vesi vahelduseks lihtsalt meeldivam kui jääkülm). Kõhu katsumisele enam ei reageerinud. Nüüd ma ei julgegi enam... mitte midagi ei julge.
7. jaan. Öö läks mõnevõrra tuksi, sest oli vaja hobust (osastav k millegipärast) mõelda ja mingeid sõjalisi harjutusi teha. Ühte ilmsi, teist unes, aga kurnav oli ikka. Ja tegelikult on Hanno trennid hoopis täna, seega jään jälle hilja peale ja järgmine öö tuleb liiga kiiresti kukile. Vähemasti Q oli viks ja viisakas.
8. jaan. Jalgrattaga ei viitsinudki täna, sest lumepudrus käib kets ikka ringi. Võitlesin mingite kontaktijamadega nii et küll ja rohkem sai. Algul LEDide värvimõõtja (toode nagu jõulupuu), pärast mingi paarituhandese testpunktiga tondiga, kus mõnes ahelas nendega siiski koonerdatud oli ja seega ei saanud ka guardida, kus väga oleks tahtnud. Peab mingeid ümbertnurga eritrikke leiutama. Vähemalt oli tall sama kaugel kui alati, või siis ehk natuke kaugemal, kuna läksin tik-tokiga (sest see miniauto teeb suunda näidates tik-tok). Sellele meeldib hoopis suvi ja hulga väiksem lumekogus. Hobustega õnneks mingeid seiklusi polnud, hall tiirles nööri otsas ja pisisuurhall õpib kordel olemist. Ja seltskonnas olemist. Mulle tundub, et ta vaatab teisi liiga suure huviga, eriti kui need lollusi teevad.
9. jaan. Junnid läksid ülikooli. Hommikuse tipptunni ajal ei tahtnud Tartu poole vasakpööret teha, seega tuli rammida läbi tuisuvaalude mööda teed, mida lumega väldin kui... paksu lumega teed. Hallil oli õhtuks boksis liiga vähe toodangut ja see tegi mind ekstra murelikuks. Jootsin ta sooja vett täis ja midagi nagu hakkas mulksuma, isegi kõhutuult jätkunuks väiksemale purjepaadile. Väikesuurhall sai puhata.
10. jaan. T1 on külas, sest tuli judovõistlustele appi. See tähendab, et eelmine õhtu venis pikaks ja ma ei teagi, kui kaua see jauram veel kestis. Igatahes ei olnud O-H- le kella kümneks ärkamisvaimuga pihta saanud. Aga puder oli ja jahtus. T1 läks siis O-H jutule: "Aeg on üles tulla, lehm tahab lüpšmist." "Las Mart teeb."
Sajab lund ja on külm. Peaks mõnda suuremasse linna retkele minema.
Haha, hea, et neljaveolisega sai minna. Parklatesse pidi sisse ja välja rammima, jalgrattaga oleks täitsa hätta jäänud. Peaaegu oleks naernud, kui L küsis, kas metsatee on sõidetav. Lihtsalt et üldse pole naerutuju praegustel aegadel. Talliteid pole näha, lai valge põld ees. Loendasin junne ja proovisin meelitada halli neid juurde tootma, nii südamerahuks.
Õhtul tegime lõpuks laua korda ja hakkasime peadega puslet kokku panema. Tegelikult pidid need mingid päris tegelased olema, aga minu jaoks kuhi tundmatuid. Magama saime hilja. Võinoh, vara.
11. jaan. Ilm peaaegu nagu vanasti talviti. Paksulumine. Ruumi veel on. Tegin hommikuks tatraputru, kuna ei viitsinud tellimusi küsima minna. Meil tavaliselt on nii, et kui soovitakse hirsi- v tatraputru, siis teen mina, muul juhul H. Pusle panime kokku ära, vahele piparkookisime natuke. Ahjukana läks lõunaks valmistuma. Duolingo hääldas "dorogaja", rõhk teisel o-l. nagu oleks mõne teetöölisega tegemist. Mängisin Oskariga matši malet ka, kukkusin algul viiega miinusesse, aga mati ta sai ikkagi.
12. jaan. Arvutiuuenduste nädal. Kõik toimub korraga ja mitte miski ei tööta. Kellel riist- ja kellel tarkvara lonkab, kes ei saa kohtadesse ligi. Ja siis on hobustel kehv ja siis ei jõua mõni päkats trenni, sest tuhat takistust. Ja siis kutsutakse laagrisse! Ahhh.... ma pole ammu päriselt galoppigi teha saanud, mis laagritest siin veel. Olen lapikuks vastu maad surutud ega tea, kuidas edasi jaksata. Hobusejant rammib öödessegi, võitlen ka teises maailmas pahanduste joru vastu, samuti lootusetult.
13. jaan. Ühelt poolt on surve kõik jaamad korraga ära muuta, teiselt poolt -- me ei jõua iialgi kõiki projekte korraga uuendada. Pole Võimalik. Ja siis on üks MegaLiiniPeatus. Einoh, täna sahmisin umbes 2% ära. Ei mingeid pause ega kellapealt kojuminekut. Tavatöö on ju ka veel kusagil üle õla vahtimas. Teen nagu ei märkaks. Läksin ikkagi veel enne ööd talli ka, halle jalutama. Ühega pole enam tükk aega midagi peale poputamise teha saanud, teisega veel ei saa. Selline isepäine tüüp, aga samas kõige kaisukam ever. Nja, see poputamist ka ei saa, muidu patrullib taskud ja käed täitsa küljest. Kõige paremini toimib maiusevabalt, siis ta saab lõdvestuda ega pea muretsema, kust järgmine tükk pudeneb.
14. jaan. Otsutasime ära, et vajadusel pöörame mõned uuendatud vanaks tagasi ja kohe hakkaski parem olla. Siis on aega jupphaaval nokitseda ja paanika väheneb. Asjad muudkui kuhjuvad juurde, just Nüüd ilmuvad kusagilt kapi alt uued tulijad, mis vajavad süvenemist ja programmide/rakiste ümbertegemist. NII PALJU ON TEHA. Aga noh, teemegi. Ja paratamatult on keegi pahane, sest peab ootama.
Külm rullib peale. Maneežiukses on auk ka kuidagi suuremaks kasvanud. Jalutasin jälle halle. Oli selline rahulikum päev. Ussitõrje ka. Vereanalüüs targemaks ei teinud, klassikaline seleeni-vähe-tsinki-palju-muidu-normis. Mõni tulemus on veel tulemas. Jasiis, kui lõpuks sodiks kurnatuna koju jõudsin, oli vaja Oscari vastu malematš võita. Proovisin nii ja naa, aga ikka sain kaela või tuli viik või isegi patt. Siis ta astus kaks sammu tagasi ja läks lollimaks, mispeale ma lihtsalt pidin võitma.
15. jaan. Viimane installipäev, nii kiire, et ainult niuksu. Ühel hetkel tuleb paralüüs. See on vist nagu ummistus, et kraami ja survet on, aga edasi ei liigu mitte midagi. Teel talli jäin ka lumme kinni. Kaevasin, kuni labidast jäi vaid vars alles. Ikka välja ei saanud, kets käis ringi. Ilmusid Abivalmid Onud. Lükates-tõmmates ja jalamati abiga, aga lõpuks sikutas üks neljaveoline välja. Vedasin silo ja Hiirega käisime üldse lumes sumpamas. Kaevas endale muru välja ja maiustas.
Insar lahkus.
16. jaan. Silume konarusi, seda saab veel pikalt teha. Rahuldame neid, kes ootama pidid. Ka seda saab pikalt teha. Pühendasin mõne hetke mõttele, et mitte keegi ei saa kunagi aru, millega me just hakkama saime. Mitte ükski tiim maailmas poleks sama suutnud, liiga spetsiifiline olukord. Lahendasime järjest pahandusi, mis tavaliselt ükshaaval tekivad ja võiksid isegi nädala võtta, kui oleksime hoolduslepingule lootma jäänud. Samal ajal käis tootmine edasi. // Õhtul oli tall tühi nagu kell, sain Hiirega mängida. Nagu ikka, meeldis see talle hulga rohkem kui mingi trenn... mida niikuinii pole pikalt teha saanud. Jookseme võidu ja ta tuleb juurde nii nunnult. Pärast sai lõpuks (üle paari nädala??) telekat vaadata, Rakett69! Ja isegi T1 oli seal, seekord mängunupuna, mida kombinatsioonides liigutati. Läksin jälle Kvarki kanalist pikemat versiooni otsima -- aga seda polnudki. Küll aga oli seal suvine maiustuse arvutamine ja see oli kohe ekstra äge. No see kollane mõnus maius, pmst kass Arturi kook. Taheti ääre- või eriti nurgatükke saada (rohkem iirist!), aga vahel ei tulnud välja. Hakkasid siis uurima, et kui suurel plaadil teda toodetakse, kui suur on tõenäosus sattuda "keskmise" tüki peale, millel kõik ääred on lõigatud ja seepärast iirist vähem ja pallid poolikud. Tegid suvi otsa statistikat ja tõepoolest arvutasidki välja, et plaadi suurus on 40x50cm (no nii umbes vist, äkki mäletan natuke mööda) ja see lõigatakse 5 x 6 = 30 tükiks. Pärast küsisid tehasest järele, et kuidas päriselt on -- ja kõik klappis! Imeilus noh.
17. jaan. Ongi päris talv. Isa arvas, et leidis ühelt taimelt palvetajaritsika. Ei kosta tõenäoline. Kapist haihtus purk nutellat ja röstsaiapakk. Kas sõitsid ka Päikesesse ja sulasid ära? Hiireonu jalutas ja natuke jooksis kordel, noorhall lonkas vahelduseks. Kusagilt soe, auguline, paistes ega midagi polnud. Mingi lollakas uudis, et kui Gröönimaad üle ei ulatata, siis tulevad ekstra-tollimaksud ja mingid imed. Kuidas on võimalik, et suurimaid pätte kinni ei võeta? See on juba palju suurem kui elevant portselanipoes.
18. jaan. Nii mõnus on magada, kui pole vajadust ärgata. Pooleliolevaid lugemisi on nii palju, kõik ei püsi meeleski. Üks neist selline ulmekas, mis naabrite pool ära keelati, põhjuseks mingi sugude värk, aga tegelikult tundub, et pigem (sõja- ja riigipidamise) filosoofia. Liiga tuttavad tunduvad mingid isikute ja olukordade kirjeldused. Uskumatult pikk nädal oli, tohutult väsitav ka.
19. jaan. On vist esmaspäev? Aeg lippab nii kiiresti, tahaks jälle magada juba. Üks lühem ei saa kuidagi kodutöid tehtud -- vihikud on kadunud! Kuhu? Ei tea, otsib neid videotest ja robloxist. No ei leia. Liinipeatusi oli lausa 17. Päris kobe kogus. Mõned asjad sai käima ka. Draiverid minevikust. Hobuke sai seleenipuuduse leevendamiseks söödalisandi, mis maitseb nagu küpsisepuru. Söö või ise. Sööngi.
20. jaan. Puud-põõsad ja üldse kõik on valge. Taevas ka. Selle valguse taga on juba kaks päeva kõikvõimsad virmalised, mida pildistatakse poole Euroopani, kui just udu ja pilvi ees pole. Peaks kõik testrite tõrked magnettormi kaela ajama. Pealetulev põlvkond vahib muudkui telefonis ja arvutis, aga mitte midagi sealt üles ei leia. Lasin siis otsida, mis ilm eelmine nädal oli olnud ja et millal stardib I.K. Tartu maratonil. Ta päriselt hakkaski aadressiribale kirjutama "millal stardib I.K....". Kirjavigadega, võinoh, isegi see otsitav nimi oli valesti. Tuli rida vastuseid, kus hulgas oligi tegelik nimi (??), aga aasta vale. Sealt andis ka õigesse kohta paari klikiga jõuda, mida otsija küll ise tähele ei pannud. Seda et... meil olid omal ajal netist asjade otsimise võistlusedki, kus otsingu täpsus määras kõik. Väga hoolikalt tuli valida. Nüüd siis... OEHHH.
21. jaan. Sass, muudkui sass. Vaimne väsimus. COM-ide taltsutamine on piinarikas. Ühildamatud versioonid ja poolkadunukesed. Muudad-ootad-ei aidanud, sellist tsüklit on läbitud juba 21 korda vist, iga kord on lootus, et äkki just see oli see õige hoob. Ei olnud. Veel ei anna alla. Peaksin kohtadesse regama, isegi kui milleks-see-kõik tahab vahele trügida. Ihaste ja Toominga.
22. jaan. Käisin teed ületades rattaga käna, külg puha kraabitud ja sinine. Jää peal ikka liiga järsku kurvi võtta ei saa. Täitsa valus oli, võttis värisema mõneks ajaks. Aga vähemalt saime COM-id lahendatud. Pidi (jälle) kõik maha võtma ja uuesti alustama, aga seekord paremini. Nüüd enam ei tea, aga ehk oleksime ise omas tempos uuendustega puhtamalt hakkama saanud, niimoodi teenusena läks esiti üsna palju võssa. Ikka on veel palju avastamis"rõõmu".
23. jaan. Mingi tont ei läinud kooligi täna. Ega siis pärast ka mujale, sest niikuinii tuleb korjandus. Oli teleka lausa ise ära võtnud, et mina seda teha ei saaks. Telf läks puhkusele ja ka arvutisse pole mõnda aega asja. Õhtul ründas kurbus, sest hukas on korraga mitu. Vähemalt külma raamatu sain eest ära loetud, nüüd tuleb muu kraam järele lugeda. Koolikul on järgmisena kavas "Kilplased". Ta pole isegi seda multikat näinud. Olid seal kohtlased või mida iganes, kõige õudsem koht oli muidugi hobuse söömine. Kas kõik ikka teavad, et kilplased elasid Kalkunimaal ja et lolliks läksid nad omal soovil ja planeeritult? Mina ei teadnud.
24. jaan. Ihaste oli hea valik. Tuli välja, et mingid mõtted olid juba ammu õhus ja nüüd hakkavad nad materialiseeruma. WE, working equitation (eestikeelset vastet pole veel välja mõeldud) on üks lähedasim väljund. Saame tema tükke oma vajaduste järgi kohandada. Lehmaajamise peab võib-olla välja jätma, kui Vanessa just oma karja ei rakenda (khm). Wolfgang Csar. Muudkui reklaamis Tšiili hullult rikkaid või rikkaid hulle. Üle tüki aja ronisin Hiirekese otsa ja läksime lumme ronima. Nii liikusime samal kiirusel ja ei tekkinud ebavõrdseid radu. Lasin tal ringi tuustida ja minna, kuhu soovib. Hiireke on tohutult uudishimulik, läheb uutesse kohtadesse ja uurib treilerit ja kive, puid, traktorit ja aiatraati, vahele närib leitud toidupoolist. See üks hetk, kui ta pead aeglaselt langetas, nii et ninasõõre libises mööda kuivanud kupardega taime... ta on NII ilus.
Tagasi kodus, üritasin lugemiste ja asjadega järjele jõuda, jäin keset podcasti magama. Ja siis kõne tallist -- jälle koolikud!
25. jaan. Tellisin probiootikume. Koolikute kellaaeg on seni sama olnud -- 7-8 kandis õhtul, see on ainuke leitud ühine osa. Pole olnud vahet, kas on enne liikumas käinud (trenniks ei nimeta enam ammu). On juhtunud enne ja pärast õhtusööki, mis nüüdseks on vaid mõni krõbin. Hein pole päris otsas olnud enne kui uue saab (see on pärast krõbinaringi). Kas peaks söögitunniks mujale viima? Väriseb valust, kõhupiirkond on tundlik. Saab valuvaigisti, siis rahuneb 10 minutiga. Peaks olema gaasikoolikute tunnus, mitte ummistus, see viimane ei laheneks nii kiirelt. Pole olnud vahet, kas saab vahepeal (pärast sissetoomist) sooja vett või mitte. Selle dets-jaanuari teema, varem pole midagi olnud. Majandamises midagi minuteada ka pole muutunud. Külm jätkub vist paar nädalat.
26. jaan. Ei julge hobustele otsagi vaadata -- äkki on rikkis? Maiustusi ei saa hallile anda, köhib kohe piinarikkalt. Siiski tahab tervituseks kallistada, kuigi talle see isegi ei meeldi (arvan nii; preemiat tahab hoopis ilmselt). Nööri otsas jalutame, ei muud. Metsik isegi jookseb M-iga mingid maad, aga pole ka temal kerge. Ja need, kes vahepeal vähem köhisid, köhivad nüüd jälle natuke rohkem. Vist. Mõni on saanud ab-kuuri, keegi on hormooni peal, siirupeid ja teesid keedetakse kokku, aga miski nagu ei aita. Ega ma ilmselt postita seda jura ka enne kui midagi on selgunud. Ehk siis võibolla mitte kunagi. Ei reganudki end koolitusele, kuigi minna saaks ka selleta, ega nad tagasi lükkama hakka. Aga kas ma tahan?
27. jaan. mingi väiksem inimene muudkui testib. Ei läinud trenni, sest "ei teadnud, kas see toimub, kuna oli e-õppe päev". Arutles, et järgmise vanuseklassi trennini oli 7 minti, pani judogi kotiga ajama. Sõbra kottu jõudis, mitte kaugemale. "Aga ma ei öelnudki, et trenni lähen." See oli eile. Täna oli neil Tallinna-reis, prototehas ja skypark (vnnoh, batuudimaja), lõbu laialt. Ainult et buss pidi väljuma jube vara, juba 7:40. Magama ei saanud minna, sest ei tea, mis karpi võikusid panna, ja pood pole nii vara üldsegi lahti! Gaa! Ei saa minna magama! Kas ja kuhu ta lõpuks läks, kes teab.
Töökogunemisel anti teada, et üks operaator on vähem. Küsisin, et kes siis nüüd äkki ära suri. "Vassili." Oli kohatu nali. Ja Vassili oli üks headest, tark ja abivalmis. Ta polnud isegi kuigi vana, poolel teel seismekümnesse. Oli läinud magama ja nii jäänudki.
28. jaan. Külmanädal, aga läksin ikka jalgrattaga. Poleks vist pidanud -- käisin jälle käbla kurvis. Jää moodustab renne, kust välja ei saa. Olin ette valmistunud, kukkusin ainult käele. Vaatasin telfist pilte, ma olen nii palju taevaid pildistanud. Eriti loojanguid. Ja ühtlasi on näha, kuidas päikesekaarte pikkus erineb. Vähemalt pole enam tööle minnes-tulles kottpime. Võibolla tuleb kunagi isegi kevad.
Tohutu põnev oli vaadata, mida see boksikaamera ära salvestas. Nja, kahjuks pimedat aega mitte, polnud vastavalt seadistatud. Nüüd ma ei teagi veel, millal Hiireke pikali on, kui kaua ja kuidas. Kavatsen muidugi välja uurida.
29. jaan. Lõpuks tuligi see kinnitus, et on borrelioos. Aga et -- ei ravita! Et enne tuleks teha kõiksugu lonke-, gastroskoopilisi ja teisi mõeldavaid uuringuid, sisehaigusdiagnostikat, soolte ultraheli nii et midagi ei leita ja siis ehk. Kostab nagu et peaksin hobuse uurimisobjektiks ohverdama ja seni laskma tal piinelda. Ma ei ole iga hetk vaatamas, et äkki nüüd on vaja kiirelt tegutseda või kasvõi valuvaigistit anda, et ei peaks valudes värisema.
Tööl jagati plätude asemele turvajalanõud. Ma olen seal testrijumalatele verd ja püksitaskuid ohverdanud küll, aga ühte näppudest ja teisi reiepiirkonnast. Varvastele pole veel midagi kukkunud.
Auto käivitus alles viiendal katsel. Q lõpetas lonkamise. Silo on jääs.
30. jaan. Jalgrattaga oleks kiiremini saanud, aga igaks juhuks ei hakanud. Tallis oli külm nagu... ühes eriti külmas kohas. Taevas oli vatti mähkunud, kõik oli hallvalge ja krudises. Jalutasime hobuseid, tegime ussi üle latirea; Hiireke tegi lisaks küljele ja tagurpidi liikumisi ka, et oleks natukenegi põnevam. Vahele pakkusid natuke jooksu ka, aga kopsud ei lubanud. Metsiku jootja oli jälle jääs. Esimese sulatuseks toodud kuuma vee imes ta sisse. Tuli siis puhuriga toimetada, aga samal ajal tõmbas ta veel kaks ämbritäit keresse. See ja siis heinast leitud pikk nöör (1 ots Metsiku hammaste vahel) -- muretsemiseks leiab nii palju põhjuseid. Veel mõni päev oodata, siis tuleb kopsuuputus ja saadud proovidest võiks midagi selguda. Kõik kisub tegelikult ammu juba sinnapoole, et talliõhk hobus(t)ele ei sobi.
31. jaan. Arusaamatu, kuidas mingi -17C nii külm tundub. Varem oli peaaegu iga talv vähemalt 1 paarinädalane -30-ne seeria, vot siis oli nagu jahedavõitu. Õli tahkus ja... Nüüd siis pole kahes kümneski ja juba külm. Metsikul on jootja pidevalt jääs. Kui vett annan, siis kaanib kaks ämbritäit kohe sisse ja kolmandaga mängib. Lund lakub igal võimalusel.
1. veebr. ... või tunneb kere külmenemist teisiti? Öösel oli ikkagi -29C ära ja hobused jäid sisse. Magasin pool päeva maha ja teise toimetasin hobustega. Päris mugav, et saan 2 korraga jalutada. Nööri otsas käituvad kui viielised, lahti lastes läheb mängimiseks. Võinoh, Hiireke üritab mängida ja Metsik ei võta üldse vedu. Soojaveeallikad on ka jääs, nii on mashitamine paras jõuproov. Võibolla peaks ämbri välja vahetama millegi tervema vastu, millel on 2 sanga alles. 1 kahesangaline on ametis jooginõuna, kuna Metsiku jootja on lootusetult jääs ja ta kardab seda ka millegipärast. Loodetavasti pole sealt särtsu saanud, muidu jäägi käsitsi jootma, ega ta nii lihtsalt andesta.
Zinga-Zanga lahkus.
2. veebr. Loen hingetõmbeid, neid on palju, pealiskaudsed. Loen tunde kolmapäevani. Sinnamaani peab mured riiulis hoidma, on lihtsam. Ei saanud hakkama, murdusin.
3. veebr. Jalgrattareis hambaarstile. 1 kare nurk häiris nii palju, et tahtsin teda korda saada, olgu et midagi pilbasteks polnud ega valutanud. Ütles, et hammaste kulumine. Nagu mõnel vanal hobusel. Seda viimast muidugi ei öeldud, ise mõtlesin välja. Rääkisin Hiirekesega, mis homme juhtub. Ta polnud enam nõus maneežist lahkuma, muudkui keeras ümber, kui ma uksele liginesin. Lõpuks tuli ikka minna. Jälle keeras teistpidi ja jäi aknast jõllitama. Varem polegi nii olnud. Isegi kui tegelikult pole mitte midagi varem olnud, aga ühtlasi on kõik olnud. Uudised on jätkuvalt jaburad. Niimoodi ei saa enam mingit ulmet välja mõelda, pole piisavalt eriline.
4. veebr. Hobused uputatud, ootame tulemusi. Kõiki võitlusi ei võida. Uuemad Win-id ignoorivad ajalugu. Paistab, et pean hakkama FEASA-ga otse suhtlema. Räägid pika jutu maha ja vastu tuleb "OK". Räägid või tahad vastust liiga kiiresti -- "SYNTAX ERROR". Vähemalt reageerib. Mingeid numbreid väljastab ka vahel. Peaks jalgrattalambi diagnoosimiseks appi võtma, see on mahlaselt punane.
5. veebr. Külm ei taha järele anda. Millegipärast on ilmateade hetkeolukorda väga mööda hakanud näitama. Ütleb, et -12C, aga käegakatsutavad termomeetrid on ühel nõul, et -19C. Äkki on kusagil mingid ühendused pooleks? Oleme E-ga detektiivid. Mis kõik pidamises pahandust teha võib? Saime pika nimekirja. Nöörid heinas, heinade pundardamine, maa mittesilumine, maade mitte uuendamine, heinte hoiustamine ja sortimine hobustega samas ruumis, OSB plaadid ehituselemendina, mis pidevalt niiskust saavad ja hallitavad, matialuseid ei puhastata kunagi, lõpmatult ämblikuvõrke, tuulutust pole, tuuletõmme on, tuvid on, tuve pole (pole kuude kaupa ühtegi tuvi näinud), valitud hobustele sitem hein, isegi põhk, tallipealsed täidetud lahtise puistevillaga, mis tuulepuhangutega sõidab, kuhu soovib, koplites pole püsivett, põletatakse kohapeal prügi, ...
6. veebr. Hea on midagi välja lubada, kui ei tea teostatavusest. Üks valge ronib kasvõi mööda seinu üles, et aga pääseda süstlatäiest ravimisegust. Ei mingit torkamist, ainult paha maitse (on ikka tõesti ilge). Küll mu Hiireke on alles tore hobukene, üldse ei pea temaga sõdima. Vähemalt saab ravida. Algul mõtsime, et paneme mitmes osas, esiteks ab otse kurku ja pärast söödaga rögalahtisti, aga no ei ole mõtet lollitada. Tuleb kokku ajada poole süstlatäie veega ja lähevad kõik rõõmsalt koos sisse. Küll siis pärast saab nende krõbinate ja mashidega lohutada. Neid vaadatakse küll eriti kahtlustavalt nüüd.
7. veebr. Ravi saaks ka spordiks muuta. Kui kiirelt jõuab kõik 3 ära teha? Mis järjekorras teha? Kas kõige metsikum jätta viimaseks, kuna siis saavad esimesed kindlamini ravimi kätte? Metsikul sulab vesi lähipäevil lahti ilmselt. Kui õues on -7C, siis sees kipub ikka pluss olema.
8. veebr. Tähistasime T1 kodusolekut, õigel päeval on ta jälle kaugel. Tuli välja, et meil peres on päris vähe inimesi, kes tahaksid Tallinnas elada. 1 "võib" ja 1 ei teadnud veel oma plaane. Viimasega on arusaadav, kuna ta ei suuda ühte päevagi ette plaanida, kui see just kuidagi tema enda erihuvi pole. Sellisel haruldasel juhul pole järjekindlamat tüütust olemaski.
Veed ei olnud sulanud ja metsikud olid veel metsikumaks läinud. Proovisime nii, et 1 toimetab kõigiga ära, siis ei pea igaüks 2x päevas kohal käima. Oma inimene saab oma hobusega kõige paremini hakkama, aga mis siis kui see millegipärast võimalik pole? Kui see hobune ikka rohtu ei taha, siis palju midagi ära teha pole. Uskumatu, kui kiiresti käitumine muutub. Ühele sain alustuseks 2x vaid päitseid kasutades sodi sisse (eks ta ikka paras trenn oli), aga siis paar päeva hiljem ei saanud enam päitseidki kohe peale, sest hobuse selle otsa külge, mis ta kiirelt presenteeris, need ei mahu kuidagi. See rohi on oksemaitseline, arusaadav, miks nad ei taha. Ainult Hiireke on (veel?) üliviisakas, ohkab vaid ja võtab kõik vastu.
9. veebr. Tahvel oli LS-idest punane, saab jälle lahendama hakata. Üksikud pusled on ka riiulis. Täna nt üks selline, millel elpar lühist polnud leidnud, aga tester küll. Sain siis näidata, kuidas pistiku peale vajutades läheb RxD kokku GND-ga. Skräppi!
Hiirekesega käisime lumel tuustimas. Onu kaevus peaaegu raevukalt maasse, rabas sealt midagi murutaolist. Vähemalt nii ta ilmselt ette kujutas. Endal klotsid koiva otsas nii kohmakad, et kaabib ju mullani välja, nii et tuustid lendavad. Leidsime teisest tallist jäätunud joa ja klipatud hobuse, kes meeleheitlikult oli peast karvad välja lükanud, et natukenegi vähem külm oleks. Oli vast veider vaatepilt. Etsiis... miks õues elavalt hobuselt keset talve üldse peast karvad ära võtta? Ja kaelalt ka? Duud oli mahlaselt vaeva näinud, et mingi osa karvust pikemaks saada. Nagu... raielank seemnepuudega. Või karvutu koer mõne üksiku tuustiga.
10. veebr. Vahel on tehistarkusest natuke abi ka. Isegi kui ta palutud skriptikesele esiti mingeid ehteid külge riputada tahtis.
Talliõhk ajab inimesedki köhima, mis siis hobustest rääkida, kes sinna suuremaks osaks päevast kinni pandud on.
11. veebr. Arvete maksmise päev. Kabauhh! Tallis oleks saanud meemimaterjali: miks meestel on lühem eluiga. Hüppasid kaks tükki võidu peaga lakke. Enne et andnud alla, kui olidki vähemalt mütsi natuke lömmi saanud.
12. veebr. Vedasin jalgrattaga enda järel lõõtsaga liinibussi, rahvast täis. Just enne lõppu tuli lõik, kust tee läks eriti lainesse ja liivaliseks, ka kraavid jooksid läbi ja kusagile kallati veel koormatäied kruusa ette. Veel nii pikk tee on ees selle borrelioosiraviga, natuke üle veerandi on tehtud.
Millegipärast on maja peal arvamus, et meie laps ropendab valjuhäälselt. Juba mitmest allikast on kuulda olnud. Aga selline laps, kes hääle poolest suudaks (laulukooris on bass v bariton), ei ütle isegi "perse". Ja meie naabrid, härrased T.Küll ja Mida V. pole üldsegi meie lapsed.
13. veebr. Viimaks ometi sain kusagile selle feasaga. AI aitas välja. Kirun teda küll, aga vahel on ikka abi. Nähtamatud märgid rikkusid peo, kodeering vale! Inimsilmale kõik ühesugune numbrijada, aga tegelikult kusagil mingid muutujad peidus.
Hiireke oli jälle veider, kohe pärast sööki mingi värin sees. Tõesti pole seal midagi, kas kümme graanulitki? Aga mingi triki see teeb. Jabur.
14. veebr. Ilus hommik, kuigi külm. Rohutasin ja tassisin silo, lõikasin heinarullilt nöörid ümbert ära. Pole ime, et halvem eile oli, kui onud hobused olid rullile pealtpoolt augu sisse söönud. Vale asend ja tolmukott. Pfff.
Keemiaharjutus: kui ühel rohul on toimeainet 500mg/g ja teda peab andma 13g ühe korraga, siis kui palju peab andma teist rohtu, millel toimeainet 750mg/g ja soov on toimeaine kogust säilitada? Läheb ju küll keemiat päris elus ka tarvis vahel. Või on see ikka tavaline matemaatika.
Motiveeritud definitsioon valetamise ümber riietamiseks... kus see nüüd oligi...?
15. veebr. Õues oli 26 miinust ja kriiskavvalge lumi, tallis viis miinust ilma puuluubita, aga see-eest oli soojaveekraan jääs. Aga mul oli termosega soe vesi kaasas, hahhaa! Möksisin ab-segu ja sõidutasin selle halli kurgust alla. Ruudujutuni oli veel kolm tundi. Algul mõtsin, et vedelen selle aja kusagil tallikandis, aga külm ei lubanud, sõitsin ikkagi koju tagasi. Päev sai pikk ja mõtterohke. Leidsin ühist mu palgatööga -- lahendan probleeme mingi kogumi tööriistadega (ei mõtle vaid käegakatsutavaid), sisetunde järgi tekib vahendite katsetamise järjekord. Tihti paneb kohe esimesega kümnesse ja kõige vahvam on, kui eemalt monitoorides kohe tean, milles asi, jalutan testrisse ja panen näpu peale. Väga rahuldustpakkuv. Vahel jälle kasutad kõik oma tööriistad ära ja lahendust ei tule. Siis tuleb samm tagasi astuda ja eemalt vaadata, vahel ka loominguliseks minna. E-suitsuga lahendus meenub kohe ja... kruvi tihendiks või vajutusjälje registreerimiseks kleeppadja leiutamine jpt. Kah rahuldustpakkuv. Ja siis on need, kui kasutaja on sabotöör või tehnika ise lombakas. Ja siis need, mida ei mõtlegi välja.
16. veebr. Olen 7:02 tallis, lootusrikkad näljased hakkavad kohe sahistama. Aga ma ei anna neile midagi ja vaid hall saab töödeldud. Ta teab juba ette, mis tuleb, hakkab suuga matsutama. Ab maitseb endiselt vastikult. Täna panin natuke mustasõstrasiirupit juurde, hobuke oli üllatunud näoga. Õuna saab anda! Seda ei köhi põrandale laiali. Lumes käisime ka, sööm-jalutamas. Lõpuks paistis ninast ka mingit tatti, muidu paugutas kuivalt.
17. veebr. Üldsegi ei munenud, aga ikka kulus hommikul enne tööd tallikäigule tund kümme. Enamus sellest autosõit. Hommikuti vähemalt ei jää rooli magama. Näen, kuidas päev järjest lähemale jõuab, täna enam ei pannud kaugtulesidki kusagil.
Kuuldavasti käib mujal ka muudkui tallide vahel vibreerimine. Põhjused on erinevad, kohati kohutavad. Läheb see hall kah silo peale, kuigi kardan kõhu pärast, igas mõttes. Esiteks need ennustamatult tekkivad tõrked, aga suurus ise ka juba. Onu ise ahmiks igal võimalusel, hirnus mulle, et peotäie kiiremini kohale toimetaksin.
18. veebr. Rabarberite kilekotis olid mustad sipelgad, neid lausa pulbitses varte vahelt välja. Kotist välja hüppas aga hoopis verivorstiuss, jäme, aga poolik. Vingerdas mu jala vastu ja pidin teda eemale rapsima.
Ärkan enne äratust mitu korda ja siis pean aru, et kas on mõtet veel edasi vedeleda. Põhimõtteliselt ma ju ei kaotagi midagi, kui kujutan ennast suveaega. Küll aga on ära jäänud suurem osa niisamategevusi. CC-st võõrutamine on imelihtne, lihtsalt pole aega. Proovin veel midagi ära lugeda, aga loetavate järjekord hoopis pikeneb.
Maitea, nagu ei edene asjad. Ikka hingeldab. Vahel ma kujutan ette, et on nagu parem. Et võtab sügavamaid hingeampse. Äkki on sootuks midagi muud viga? Miks ei muutu midagi?
19. veebr. Pool puugikuurist on nüüd tehtud. Ilgelt pikk aeg on see 4 nädalat. Loodetavasti peab hobune ikka vastu ja saab kunagi natuke rõõmsamaks tagasi. Eriti koledad uudised lahe tagant, EHV1. Hiireonul kontrolliti EHV5, seda tal igatahes pole.
20. veebr. Hüppasin jääkaruga üle jaburalt kõrge aia, tal oli pea viltu nagu Hiirekesel, kui ta lõuga liiga kõrgele lükkan, et ab kindlamini torust ala sõidaks. Jälle reede. Uudistes öeldi, et nüüd on 51 sulavaba päeva järjest olnud ja see on haruldane. Tommi teeb hommikul tervituseks naljakalt sirisevat häält ja annab natuke Elvisele peksa, kui see liiga häid paisid saab. Elvis oli 1 nendest, kes kontaktihirmus lae all kügeles ja kellele ma kunagi kassivideosid näitasin. Tegelikult ta ikka naudib, kui silitatakse. Nüüd, pärast tervet igavikku põgenemist. Eks ta põgeneb ikka, aga vahel jääb seisma ka ja tuleb ligigi.
Erinevad hingamised, H:22/min, Hr: 7/min, T: 15/min. H alustas kusagil 18 peal, aga pärast pisikest õueringi tõusis. Praegu ta kuidagi nukker või loid v midagi ei tundugi, kargab uksele tähelepanu järele ja puha, aga see hingeldamine. Maneežis köhis ka palju, aga õues mitte kordagi.
21. veebr. Selle aasta esimene uisuring ja kohe viienda klassi hindele viis pluss -- tavalise viie said nad 2,5 km eest, aga meie nii vähe ei viitsinud.
Tegime viimased piparkoogitaignad ära ja glasuurid. Tekkis hobuseid ja onusid, muud kola ka.
22. veebr. Nüüd küll kere midagi üles ei ajanud, unetunde jäi puudu. Vahepeal oli maa kerkinud 10cm jagu ja tiktoki jäljed olid mitmes kohas esimesed. Talli juures tuli läbi vaalude rammida ja pikema sellise lõigu sisse oleks kevadeni kinni jäänud. Uisuplaanid tuli ka edasi lükata, küllap jääraja puhastajad ka vahel ikka puhkavad. Onu hobusel tundis parem olevat, kuigi ta köhis nagu rohkem. Pärast ab laksu väljastas valgeid pastalaadseid klimpe. Kas olid need rohutükid või päris röga? Lohistasin ta köhahoo keskelt õue jalutama. Kordagi ei köhatanud enam. Tahtis hoopis imelikesse kohtadesse minna nagu ületee kraav või niisama sutotee. Eks teed mööda oligi lihtsam liikuda.
23. veebr. Küll alles oli ilus päikesetõus, eriti värviline ja triibuline. See puhas valge lumi suurtes vaaludes... 10 päeva ab veel!
Duud oskab ab-d kuidagi põske peita ja lödistab osa välja. Tee siis sellisele selgeks, et tahan teda aidata. Või ma kah enam ei tea. Arvasin, et toimub mingi kiire paranemine, aga mitte mingit muutust ei märka. Ikka hingeldab. Noh, jah, köhib vähem, aga ikka midagi teha ei saa peale ravitsemise ja murusöötmise -- see on Hiirekese lemmik. Kaevab nii agaralt ja mõlema jalaga läbi paksu lume, lausa imeb neid rohetavaid varrekesi sisse. Hea asend tati väljutamiseks, vahel nagu paar niret midagi on olnud.
Ma olen seda malet varem ikka paar korda mänginud, aga en passant?! Ma olen seda ainult ristsõnades kohanud ega teadnudki, et see selline veidrus on. Minu peal pole kunagi kasutatud ja ilmselgelt pole ma ise ka. Isegi vangerdada ei taha kuigi tihti.
Tegin endale sinimustvalged küüned. Hindasin oma küünetehnikuvõimeid selgelt üle, aga midagi ikka.
24. veebr. Mõnus värske õhk. See miinusviis on täitsa paras olemiseks. Hobused reisivad kahe heinajaama vahet nagu lootes, et teises tornis on parem.
Õhtul tegi Hiireke natuke vabajooksu maneežis. Algul köhis ära ja siis enam mitte, aga hingeldas korralikult ja... võbeles nagu. Hirmutav. Mõõdan juba mitmendat päeva hingamise sagedust eri olukordades ja noh, ta hingeldab kogu aeg samamoodi, vahe on minimaalne.
Ei taha avalikuks teha praegu seda joru, aga tohutu pikaks on veninud. Eks ta mingi teraapiline tegevus on, aga ta ei ravi, ainult aitab mingit järge pidada.
Q tegi oma parimad korderingid ja vahele baleriiniharjutusi, Eriti kontrastne.
Logistikaime, aga plaanisin alles hilja õhtul ühepajakat teha. Igaks juhuks jätsin juhised lauale, et kui kellelgi teisel peaks tekkima tuju ise süüa teha. Koju tulles oligi üllatus valmis, ühepajapuder, mille nimi pidi olema puder ja kapsad. Ma ei tea, mis maagiaga kapsad pudrusse saadakse?! Maitse oli täitsa õige, ainult vorm ebatavaline.
25. veebr. Viimaste aegade rekord, 17-18 bpm (breaths per minute). Midagigigi. // Õhtul siiski hullem, ninaaugud nagu ämbrid, jalad paistes ja köhis ka (mitte siiski hullult). Jalutades sai jalad siledaks, isegi porgandi peale ei köhinud, polegi ammu proovida julgenud.
Uskumatu on see "Totu Kuul", ammu juba kirjutatud, aga ikka nii aktuaalne. Isegi suunamudijad on seal mainitud, kuigi teise nime all -- populariseerijad.
Ja siis ma õppisin, et vaateratas on Ferris Wheel (sest Ferris leiutas selle) ja ka Riesenrad, ehk hiigelratas. Eestikeelne on mumst kõige täpsem.
26. veebr. Jalapaistetuse teema. Peaks olema silole üleminekuga seotud. Aga miks H-le vastasboksis sellised pakud ühtäkki alla tekkisid? See pistab heina. Ja varasemalt pole madalrõhkkonna tulekul nii suurt mõju olnud.
27. veebr. Maailm oli jääga kaetud, hommikune tallireis seikluslik. Kui seikluseks nimetada paigalt mitte ära saamist. Mõtlesime E-ga veel ühe pahapanustaja välja: heinaauruti. See on ka üks asi, mida meil tallis varem polnud, alles eelmine aasta tuli sauna tekitama. Niigi niiske ja seeneline õhkkond pidi kindlasti veel seenesõbralikumaks muutuma.
Kass oli õhtul kuidagi eriti nõudlik, muudkui tungis ligi ja hüppas turjale. Jalutasin hobust nööri otsas ja kassi turjal.
28. veebr. Lumi sulab täiskiirusel. Veed on valla ja põllust paistavad rohelised karvad. Päikest ei luba nädal aega. Vist algas veel 2 sõda, Pakistan -> Afganistan, USA ja Iisrael -> Iraan. Hobune hingeldab veel rohkem. Nüüd on tal palav, ma arvan, sest kar-va-ne. Siledad pehmed ja mõnusad katsuda (v.a. nendest kohtadest, kuhu pissi-junni laigud on maganud). Kuna karvust veel loobuda nagu ei kavatse, tundub kevad kauge.
Lõpetan kuu ootuses, et vähemalt see ab-kuur saab peagi läbi ja saab keskenduda ainult hingamisele. K sai Q-ga käekõrval joostud, ilma et keegi kellegi alla oleks jäänud, ja eks ole areng seegi.
