Eile olid sõbrad kõige kaugemas koplinurgas peidus. Hankisin kõigepealt infot, kuhu tasub üldse minna, lihtsalt ei tahtnud enam lõpmatult kõikvõimalikke peidukohti läbi kammida nagu üleeile.
Kasutasin tagasi liiklemiseks juba võõraid jalgu, nii sai palju kiiremini. Volli oli juba ketis. See tähendas veel vähem tantsu ja tagaajamist. Eelmine metsakatse lõppes lehmade juurest põgenemisega. Polnud nad nii hirmsad midagi, aga metsikule kasvasid kõigepealt juured, siis hakkas süda paisuma ja kiiremini tuksuma, pea kerkis taevasse ja --lendu! Seekord polnudki nii pöörane kappamine kui ükskord vihmakilekaga. Kilekas ju sahiseb. See lisab tempot. Mida kiirem tempo, seda kõvemini sahiseb; mida kõvemini sahiseb, seda kiirem tempo. Selline nõiaring, mis katkeb näiteks kummihunniku juures, olles enne ise katkestanud platsipiirde.
Seekord lehmi ei olnud. Ainult üks lohiseva tiivaga lind, kes meid enda sappa meelitada püüdis.
Me ei läinud ja linnuke ei näinud sellest kurvemaks muutuvat. Esimene pikem väitlus tekkis
kahe järvekese vahel. Eemal haukus ja hüppas ketikoer. Mitu korda vahetasime suunda, kuni
lõpuks minu valitu peale jäi. Tubli. Metsas kostis uskumatut sädinat. Nagu...mingi veider raadio
või...linnupojad...? Kõheldes nihkusime edasi, mina otsisin silmadega majapidamist, mille juurde
pidi kindlasti suurem linnufarm kuuluma. Oli ainult kilekasvuhoone. Puud olid hoopis linde
täis, nad ei mahtunud õieti äragi. Eemal põllul müttas traktor, ilmselt keeras maad pahupidi ja ühes sellega -- ma ei taha mõeldagi, mida... loodetavasti vaid tühje kodusid. Hobune ehmus ja jalad nõksatasid. Sidin-vidin vaikis hoobilt, aga see-eest kerkis õhku suur tume sibelev parv.
Mõni hobusepikkus vaikust, ja hakkasidki puud jälle karjuma. Sünge oli. Kodutee möödus kiiresti. Vihma hakkas sadama.
No comments:
Post a Comment