Friday, April 22, 2011

Nahahoidjad

Me oleme mõlemad nahahoidjad, mina ja metsik. Esiteks, ettevaatlikud. Asjad tuleb mõelda hullemaks kui nad päriselt on, siis ei saa ka pettuda. Kõik võimalikud ebaõnned on juba ette mõttes läbi mängitud. Te ei suuda meid üllatada, me teadsime kõike juba ette! Teiseks, me oleme parem vait. Kõike, mida sa ei ütle, võib sinu vastu kasutamata jätta (metsik on helitekitajana väga tagasihoidlik, aga kehakeelt, peab tunnistama, kasutab siiski ohtralt). Kolmandaks, me ei higista. Trenni me armastame, teda me ei puutu ((šokolaadi me vihkame, seda püüame hävitada nii palju kui võimalik, eriti mina. Metsik vihkab samamoodi õunu)). Kui on vaja pingutada, teeme ühe korraga ära ja siis lähevad jalad seinale. Kuna pingutus kipub ähkima ja higistama ajama, siis tuleb teha rohkelt pause. Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et ega peale pauside suurt midagi olegi. Vahel pingutades selgub, et oleme tegelikult jube andekad. Kohe kahju, et rohkem trenni ei tee. Minetea, mis meistrid me kõik olla võiksime. Juba homme hakkame päriselt treenima! Tegelikult võidab muidugi nahahoidmine. Suurejoonelisi plaane saab ka lihtsalt peas teha ja nende elluviimist mõttes mängida. Ja kuna suured plaanid on ainult peas, siis pole neist ka mõtet valjult pasundada. Ei pea hingeldama ega midagi. Nahahoidmine toidab iseend.
*********
Küll oleks tore päris nimesid kasutades kõiksugu huvitavat juttu rääkida. Nii palju huvitavat toimub ju kogu aeg. Ja mitte kivide-kändudega, vaid kindlate isikutega ja kindlas kohas. Kõige põnevamaid juhtumeid pole võimalik niimoodi kirjeldada, et keegi laksust nimesid juurde panna ei oskaks. Võiks ju kasutada ohtralt metafoore ja mõelda päris lugudele mingid tunde poolest samasugused asemele. Aga selleks peaks juba sõnaproff olema ja loomepiinades vaevlema ja, noh, higistama...;) Niisiis on lihtsam vait olla. Ma ei kirjuta isegi oma päevikusse nimesid. Päevik on muidugi parimal juhul kahekuuik, kuhu mõtete ületulva mõned korrad aastas kõige kergemini juhtida saab. Kuidas need häbelikud ikka muidu välja elatud saavad. Mmm, ja ma olen häbelik latatara.

Saturday, April 16, 2011

Elukevad

Kevad on minu aeg. Pea lõikab ja asjad lähevad hästi. Juhtub ilusaid asju. Sulamine ja lilled, pikemad päevad, iga päev uus maailm! Hommikul on sillakäsipuu üks pool härmas ja teine päikesesoe. Jõe õiget asukohta ma mäletan, aga näha saab seda hiljem, siis kui kanuu kõrghooaeg läbi saab. Akna taga karjuvad hakid. Neid on vähemalt miljon, või siis 999999, sest ühel hommikul vedeles tee kõrval peata hakk. Pea kaotamisel võivad tõsised tagajärjed olla. Kui talvel oli metskitsi ühe- või kahekaupa näha, siis täna kappas 10-pealine kari metsast metsa, üle põllu. See polnud enam talvine põgenemine, vaid mingisugune omasoodu kulgemine, kus pealtvaatajaist end häirida ei lasta. Madalamates kohtades on teele tekkinud konnade pinnalaotused. Mõned ruumilised konnad on ka. Nad on hulga aeglasemad kui sügisel ja ainult suured. Kord oli üks kolmemõõtmeline konn ennast autoratta teekonnale sättinud. Panin ohutuled põlema ja läksin uurima, miks ta seal niimoodi pargib. Ta oli VEDEL. Ei julgenudki teda kuigi agaralt tagant torkida, sest puuoks oleks tast veel viimati läbi läinud. Tal oli imelik punakas reie kohalt õhuke jalg ja suust oleksid nagu soolikad natuke väljas. Siis tegi konnakujuline sült hüppe õiges suunas ja ma sain edasi sõita. Võibolla nad kuivavad pärastpoole päris konnadeks tagasi? See oli täpselt samasugune vedelus, nagu värskeltsündinud asjadel ikka, olgu see inimene, hobune või rott. Teisi ma väga lähedalt kohe näinud pole. Käisin endise metsikuga tiiru metsavahel ja ümisesin laulu, kus konni lõhkiläinud panniga püütakse. Metsas peab ju ikka laulma, või siis vähemalt vilistama. "Jookse ruttu, karu tuleb! Jänes hirmust silmad suleb. Kartes kisast sõgeneda, tuleb lihtsalt põgeneda," oli teine, mis ka rohkem peale tükkis. See oli väga asjakohane. Kuigi metsik pole enam ammu mingi metsik, siis jänes on ta aegajalt ikka. Me oleme küll põhimõttelisele kokkuleppele jõudnud, et mina valin suuna ja kiiruse, aga vahel jään ma rooli tukkuma ja siis on natuke aega põnev. Jääme ikka kokku? Jah! Vaja ainult ratsmed kiirelt kokku lapata ja kaks kaugenevat raskuskeset jälle lähestikku ajada. On tulusamaidki tordihobuseid, õnneks.