Ainult üks veel

Kas ma kunagi konnasid olen maininud? Njaa, nad lihtsalt trügivad mu ellu. Eile pesin suulisi, poolkuuma veega nagu tavaliselt külma ilmaga ikka -- ja mis ma näen: konn istub nurgas aurupilves ja mõnuleb ilmselgelt. Nad käivad seal SPAs kohe voorudega; järgmine oli juba ootel, aga passis viisakalt ära, kuni sööda-kaerakäru mööda oli läinud. Olen neid vahel õue tagasi tõstnud, aga see neid ei häiri. Võibolla arvavad selle õhureisi hoopis mugava lisateenuse olevat ja kiidavad sõpradelegi. Aga... kui kassil-koeral on veel elamisega küllalt tegemist pärast kabja all ära käimist (noh, tavaliselt), siis konna suhtes on mul rohkem kahtlusi. Pehmekesed... Miks elevandil on tallaalused kurrulised? Et anda sipelgale viimane võimalus.

* * * * * * *

Kardan neid tulevaid võistlusi, aga ootan ka, sest sellega on suur osa aastaplaanist täis. Rogain ainult veel ja kogu moos! Alla andma ei lähe, aga konkurendid on tugevad.

* * * * * * *


Ma ei osanud J-st midagi ette arvata. Teadsin, et tal on andunud fännkond ja siis on teised, kes peavad hinda kalliks, eelistavad teisi treeningvõtteid või sattusid praegu muul põhjusel "teiste" sekka. Unes nägin siiski ette tunnet. Siis tekkis pisikeseks ja kehvaks olemise tunne trenni hilinemise pärast. Päris elus oli tunne sama, aga teemaks mina ise, eriti mu käed-jalad, mis tegutsevad omasoodu. It's YOU, not your horse, oli diagnoos. Hmm, aga nii ongi enamasti. Ja ma teadsin... Tema aga oskas seda veel ilusamini öelda: "the horse would function 10 times better without you". Valus laks, aga jällegi pihta. Tagajärg: veelgi rohkem loppi pekstud ego, rekordskoor ja paar sinimustvalget. Aitäh asjaosalistele (J, R, J, A, L. Mm, ja oleks tahtnud J.Ö.-le W-ga P-maalt öelda, et ilus sõit!). Tasakaalu huvides oli hommikul olnud õunajuhtum Maximas ja auto bensiinitoru lõhkemine talli parklas. Kõik jäid ellu.

Järgmisel hommikul pärastkuue paiku (muidu keeraksin ma sel ajal alles voodis teist külge ja rõõmustaksin, et pole veel niipea tõusta tarvis) teel J trenni (viimane võimalus moraalselt peksa saada!) üritasid mitmed seda viga parandada: linnud lendasid metsavahel madalalt auto eest siuhti läbi. Üks puudutas autot tiivaotsaga. Äkki hüppas teele orav. Ma ei teadnudki, et neid sealkandis üldse elab, kährikuid ja rebaseid on seal kõigi jaoks liiga palju. Hüppas ja jäi istuma. Sain mööda roolitud. Viimasel sirgel lendas vaevu 5 meetrit enne autot teele kass, kimas kui pöörane oma allesjäänud elude eest. Ma ei julgenud enam ammu mingil päris kiirusel sõita, nii et piduritriibud said just enne kassi otsa ja kasslennuk edukalt üle tee.

Mis ma siis lõpuks arvasin? J-ga on tore, nagu osaleks Wallace'i ja Gromiti multikas. Mõnus madalhäälne inglise keel ja mis ka ei juhtuks, lõpuks on ikka kõik hästi. Kõige karvasemaid kutsutakse "good girl" ja "good boy", teisi rohkem "what y'ar'doing now". Vahel kostab ka "there!" või "how does that feel?". Siis on hästi.

Rattamaraton

Ma ei teinud jälle üldse trenni. Sellega ei tohiks vist üldse kelkida... võibolla oleksin kümnete tundide trenniga säästnud pool tundi sõiduaega. Võibolla ka mitte. Sest ma ei kujutaks ette, et mu ratas saaks veel tublim olla. Ta on ju linnakas. Seal mätaste ja kruusa otsas kappas ta nagu poolpöörane kolmevõistlushobune ega komistanud kordagi. Logises ja kolises küll -- porilaud ja vist ka pakikas -- nii võimsalt, et puuduvat rattakella ei tulnud kordagi taga nutta. Poolistak päästis päeva, vahel tärises ratas all nii hullusti, et pidasin temaga kontakti vaid jalgadega. Taguots oli õhus ja sõrmed rõngana lenksu ümber, vaevu rauda puutumas. Mõned järsemad vallid olid nagu peneroll... Korra pildus mu kõige täiega sadulast välja ka, ainult põlved hoidsid veel kuidagi rattast kinni. Maandudes sain enne järgmist takistust pedaalid jälle jala alla õnneks. Kõige mõnusam on järsust tõusust hooga üles minna, aga seal on ettevalmistus eriti tähtis. Vahel oli mõni tee peal ees, rattad püsti. Need ei seganud, kes olid kõrvale jäänud keti või mõne muu olulise jubina purunemise tõttu. Neist oli kahju, ma tundsin iga karvaga, kui lähedal ma ise samale saatusele olin. Mul on ees veel originaalkumm, eelmisest sajandist! Minu nunnu :) Aa, ja eriti tore oli finišis Merle käest täpselt samu kogemusi kuulda, poolistak ja kõik muu ;)
Tervitused ka jõulukskojudele, head tiimitööd on ikka ilus näha.
*******
Teine nunnu oli vähem nunnu -- sügas nina ja köhis. Veel vähem nunnu oli väljavaade ühendada enda taguots tema seljaga. Teeks vabahüppeid? Aga ei, kui isegi hingamisega kuigi hästi hakkama ei saa. Liikuma siiski pidi, see teeb tati lahti ja olemise korrakski kergemaks. Reisisimegi niisama ringi ja ta kartis rohtu ja maa-auke. Ja lillepotte. Mingeid nähtamatuid metsakolle ka. Jalgratturit ei kartnud :D See oli ilmselt meie eelmise metsareisi tulemus. Sel päeval liikles teedel ohtralt jalgrattureid, teadagi, miks! Oli üksikuid ja paarikaupa, ma hõikasin neile juba kaugelt, et nad hoogu maha võtaks, kui võimalik. Tavaliselt nad ei kuulnud ja tegid metsiku juures blokiga pidurit. Kumb oli enne, kas pidurisahin või metsiku tagumik kraavis, ei mäletagi. Igatahes osutus iga järgmine jalgrattur igavamaks kui eelmine ja kui viimaks oli üks neist meile ringiga pähe teinud, et meile uuesti vastu tulla, ei teinud metsik midagi. Rattur ise ka pani tähele ja nentis, et näe, harjub. Tema oli see sama, kes mu ennist kraavi oli ajanud ja seepeale küsinud, et kas kardab :) Loodetavasti läks tal ka maraton sama hästi kui mul ja tuhandetel teistel, ta oli mul nii hea trenni abivahend.

Konnad...jälle!!

millal juba tuleb konnamaarjapäev? Saaks nad maamudasse eest ära magama. Muidu läheb autosõit kaks korda pikemaks kui kaardi järgi arvata võiks -- nii palju tuleb konnaslaalomit tehes teepikkusele juurde. Eile läks trenn pikale, läksin väliplatsile junne korjama poolpimedas. Pooled junnid hüppasid eest ära! Kas on nad kõik suureks kasvanud või olid väikesed juba magama läinud, aga hiigelsuuri konnapatsakaid kargas siin ja seal. Ma proovisin mööda heledamaid pindu käia, nii oli natukenegi rohkem lootust maad- mitte konnapidi käia.

Puzzled

Suvepäevadel tuli välja, et Esti on puzzlefänn. Tal on lausa lemmikpuzzled, mida regulaarselt kokku-lahti teeb. See on meil erinev, mina juba kokkupandut enam lahti teha ei taha ja aina uuesti laduda ei tunne vajadust. Aga, aga. Meil on sarnaseid mõtteid, võtteid ja leidusid -- ja see on nii lahe.

Esimene etapp: panna kokku lihtsad objektid ja raam. See osa läheb kõige libedamalt ja tükke sorteerida on lihtne. Üksikud tükid jäävad algul märkamata ja hiljem nende otsa komistades on kohe teada, kuhu nad lähevad.

Teine etapp: värvi järgi paigutamine. Näiteks hele taevas, tume tevas, valge taevas, pilvetükkidega taevas, oksaraagudega taevas, rohekashall järvevesi, mullikestega sinakashall järvevesi, ümarate servadega lehed, sakiliste servadega lehed jne jne jne. See etapp võib minna sügavuti mitu astet. Kui näiteks algul on lihtsalt järvevee tükid, siis hiljem on neid näiteks nelja sorti: sinakashallid, rohekashallid, pruunikad, ebamäärased. Edasi võivad lihtsalt sinakashallidest saada näiteks mullikestega, pehme peegeldusega või lainelised sinakashallid. 3000-se puzzlega tavaliselt rohkem sügavuti minema ei pea.

Kolmas etapp: kuju järgi paigutamine. See on kõige tüütum, eristatavaid detaile enam pildi järgi pole, ainult tükkide endi "pead" ja "käed". Sorte on kuus: kaks pead, kaks auku vastaskülgedel (nn klassikaline tükk); kaks pead kõrvuti, kaks auku kõrvuti; 3 auku; 4 auku; 3 pead; 4 pead. On suured pead, väiksed pead, piklikud pead ja külje poole vaatavad pead; on laiad õlad, kitsad õlad, pikad või lühikesed õlad.

Väga mõnus tunne on, kui juba tükki kätte võttes tead, et ta sobib. Vahel ei usu ise ka, peab lausa tagaküljelt paberikiudude järgi vaatama, et kas nad ikka tõesti sobivad. Kuna mulle lahtilammutamine eriti ei meeldi, olen suuremad puzzled pärast kokkupanemist karpi tagasi pannud suurte lahmakatena. Nii on pilt ikkagi justkui koos, kuigi karbis ja pakitud. Olen proovinud ka poes müüdavat puzzleliimi, aga see on küll üks paras jama ega suuda ilmselt kaht õhukest paberitükki ka kokku liimida. Parem juba mõni lakk või kasvõi tapeediliim. Ilmselt läheb edaspidi käiku Lauri võte: puzzle tagantpoolt teibiga kokku panna ja käib küll! Viimane puzzle sai niimoodi tehtud ja ripub häirimatult seinas siiamaani.