Rattamaraton

Ma ei teinud jälle üldse trenni. Sellega ei tohiks vist üldse kelkida... võibolla oleksin kümnete tundide trenniga säästnud pool tundi sõiduaega. Võibolla ka mitte. Sest ma ei kujutaks ette, et mu ratas saaks veel tublim olla. Ta on ju linnakas. Seal mätaste ja kruusa otsas kappas ta nagu poolpöörane kolmevõistlushobune ega komistanud kordagi. Logises ja kolises küll -- porilaud ja vist ka pakikas -- nii võimsalt, et puuduvat rattakella ei tulnud kordagi taga nutta. Poolistak päästis päeva, vahel tärises ratas all nii hullusti, et pidasin temaga kontakti vaid jalgadega. Taguots oli õhus ja sõrmed rõngana lenksu ümber, vaevu rauda puutumas. Mõned järsemad vallid olid nagu peneroll... Korra pildus mu kõige täiega sadulast välja ka, ainult põlved hoidsid veel kuidagi rattast kinni. Maandudes sain enne järgmist takistust pedaalid jälle jala alla õnneks. Kõige mõnusam on järsust tõusust hooga üles minna, aga seal on ettevalmistus eriti tähtis. Vahel oli mõni tee peal ees, rattad püsti. Need ei seganud, kes olid kõrvale jäänud keti või mõne muu olulise jubina purunemise tõttu. Neist oli kahju, ma tundsin iga karvaga, kui lähedal ma ise samale saatusele olin. Mul on ees veel originaalkumm, eelmisest sajandist! Minu nunnu :) Aa, ja eriti tore oli finišis Merle käest täpselt samu kogemusi kuulda, poolistak ja kõik muu ;)
Tervitused ka jõulukskojudele, head tiimitööd on ikka ilus näha.
*******
Teine nunnu oli vähem nunnu -- sügas nina ja köhis. Veel vähem nunnu oli väljavaade ühendada enda taguots tema seljaga. Teeks vabahüppeid? Aga ei, kui isegi hingamisega kuigi hästi hakkama ei saa. Liikuma siiski pidi, see teeb tati lahti ja olemise korrakski kergemaks. Reisisimegi niisama ringi ja ta kartis rohtu ja maa-auke. Ja lillepotte. Mingeid nähtamatuid metsakolle ka. Jalgratturit ei kartnud :D See oli ilmselt meie eelmise metsareisi tulemus. Sel päeval liikles teedel ohtralt jalgrattureid, teadagi, miks! Oli üksikuid ja paarikaupa, ma hõikasin neile juba kaugelt, et nad hoogu maha võtaks, kui võimalik. Tavaliselt nad ei kuulnud ja tegid metsiku juures blokiga pidurit. Kumb oli enne, kas pidurisahin või metsiku tagumik kraavis, ei mäletagi. Igatahes osutus iga järgmine jalgrattur igavamaks kui eelmine ja kui viimaks oli üks neist meile ringiga pähe teinud, et meile uuesti vastu tulla, ei teinud metsik midagi. Rattur ise ka pani tähele ja nentis, et näe, harjub. Tema oli see sama, kes mu ennist kraavi oli ajanud ja seepeale küsinud, et kas kardab :) Loodetavasti läks tal ka maraton sama hästi kui mul ja tuhandetel teistel, ta oli mul nii hea trenni abivahend.