Kas ma kunagi konnasid olen maininud? Njaa, nad lihtsalt trügivad mu ellu. Eile pesin suulisi, poolkuuma veega nagu tavaliselt külma ilmaga ikka -- ja mis ma näen: konn istub nurgas aurupilves ja mõnuleb ilmselgelt. Nad käivad seal SPAs kohe voorudega; järgmine oli juba ootel, aga passis viisakalt ära, kuni sööda-kaerakäru mööda oli läinud. Olen neid vahel õue tagasi tõstnud, aga see neid ei häiri. Võibolla arvavad selle õhureisi hoopis mugava lisateenuse olevat ja kiidavad sõpradelegi. Aga... kui kassil-koeral on veel elamisega küllalt tegemist pärast kabja all ära käimist (noh, tavaliselt), siis konna suhtes on mul rohkem kahtlusi. Pehmekesed... Miks elevandil on tallaalused kurrulised? Et anda sipelgale viimane võimalus.
* * * * * * *
Kardan neid tulevaid võistlusi, aga ootan ka, sest sellega on suur osa aastaplaanist täis. Rogain ainult veel ja kogu moos! Alla andma ei lähe, aga konkurendid on tugevad.
* * * * * * *
Ma ei osanud J-st midagi ette arvata. Teadsin, et tal on andunud fännkond ja siis on teised, kes peavad hinda kalliks, eelistavad teisi treeningvõtteid või sattusid praegu muul põhjusel "teiste" sekka. Unes nägin siiski ette tunnet. Siis tekkis pisikeseks ja kehvaks olemise tunne trenni hilinemise pärast. Päris elus oli tunne sama, aga teemaks mina ise, eriti mu käed-jalad, mis tegutsevad omasoodu. It's YOU, not your horse, oli diagnoos. Hmm, aga nii ongi enamasti. Ja ma teadsin... Tema aga oskas seda veel ilusamini öelda: "the horse would function 10 times better without you". Valus laks, aga jällegi pihta. Tagajärg: veelgi rohkem loppi pekstud ego, rekordskoor ja paar sinimustvalget. Aitäh asjaosalistele (J, R, J, A, L. Mm, ja oleks tahtnud J.Ö.-le W-ga P-maalt öelda, et ilus sõit!). Tasakaalu huvides oli hommikul olnud õunajuhtum Maximas ja auto bensiinitoru lõhkemine talli parklas. Kõik jäid ellu.
Järgmisel hommikul pärastkuue paiku (muidu keeraksin ma sel ajal alles voodis teist külge ja rõõmustaksin, et pole veel niipea tõusta tarvis) teel J trenni (viimane võimalus moraalselt peksa saada!) üritasid mitmed seda viga parandada: linnud lendasid metsavahel madalalt auto eest siuhti läbi. Üks puudutas autot tiivaotsaga. Äkki hüppas teele orav. Ma ei teadnudki, et neid sealkandis üldse elab, kährikuid ja rebaseid on seal kõigi jaoks liiga palju. Hüppas ja jäi istuma. Sain mööda roolitud. Viimasel sirgel lendas vaevu 5 meetrit enne autot teele kass, kimas kui pöörane oma allesjäänud elude eest. Ma ei julgenud enam ammu mingil päris kiirusel sõita, nii et piduritriibud said just enne kassi otsa ja kasslennuk edukalt üle tee.
Mis ma siis lõpuks arvasin? J-ga on tore, nagu osaleks Wallace'i ja Gromiti multikas. Mõnus madalhäälne inglise keel ja mis ka ei juhtuks, lõpuks on ikka kõik hästi. Kõige karvasemaid kutsutakse "good girl" ja "good boy", teisi rohkem "what y'ar'doing now". Vahel kostab ka "there!" või "how does that feel?". Siis on hästi.
* * * * * * *
Kardan neid tulevaid võistlusi, aga ootan ka, sest sellega on suur osa aastaplaanist täis. Rogain ainult veel ja kogu moos! Alla andma ei lähe, aga konkurendid on tugevad.
* * * * * * *
Ma ei osanud J-st midagi ette arvata. Teadsin, et tal on andunud fännkond ja siis on teised, kes peavad hinda kalliks, eelistavad teisi treeningvõtteid või sattusid praegu muul põhjusel "teiste" sekka. Unes nägin siiski ette tunnet. Siis tekkis pisikeseks ja kehvaks olemise tunne trenni hilinemise pärast. Päris elus oli tunne sama, aga teemaks mina ise, eriti mu käed-jalad, mis tegutsevad omasoodu. It's YOU, not your horse, oli diagnoos. Hmm, aga nii ongi enamasti. Ja ma teadsin... Tema aga oskas seda veel ilusamini öelda: "the horse would function 10 times better without you". Valus laks, aga jällegi pihta. Tagajärg: veelgi rohkem loppi pekstud ego, rekordskoor ja paar sinimustvalget. Aitäh asjaosalistele (J, R, J, A, L. Mm, ja oleks tahtnud J.Ö.-le W-ga P-maalt öelda, et ilus sõit!). Tasakaalu huvides oli hommikul olnud õunajuhtum Maximas ja auto bensiinitoru lõhkemine talli parklas. Kõik jäid ellu.
Järgmisel hommikul pärastkuue paiku (muidu keeraksin ma sel ajal alles voodis teist külge ja rõõmustaksin, et pole veel niipea tõusta tarvis) teel J trenni (viimane võimalus moraalselt peksa saada!) üritasid mitmed seda viga parandada: linnud lendasid metsavahel madalalt auto eest siuhti läbi. Üks puudutas autot tiivaotsaga. Äkki hüppas teele orav. Ma ei teadnudki, et neid sealkandis üldse elab, kährikuid ja rebaseid on seal kõigi jaoks liiga palju. Hüppas ja jäi istuma. Sain mööda roolitud. Viimasel sirgel lendas vaevu 5 meetrit enne autot teele kass, kimas kui pöörane oma allesjäänud elude eest. Ma ei julgenud enam ammu mingil päris kiirusel sõita, nii et piduritriibud said just enne kassi otsa ja kasslennuk edukalt üle tee.
Mis ma siis lõpuks arvasin? J-ga on tore, nagu osaleks Wallace'i ja Gromiti multikas. Mõnus madalhäälne inglise keel ja mis ka ei juhtuks, lõpuks on ikka kõik hästi. Kõige karvasemaid kutsutakse "good girl" ja "good boy", teisi rohkem "what y'ar'doing now". Vahel kostab ka "there!" või "how does that feel?". Siis on hästi.
No comments:
Post a Comment