Friday, December 30, 2011

V

Veeris, vahva orlovi traavlist täkk. Hõbehallid karmid karvad, pikk laines lakk ja saba, ühest silmast pime. Käis tantsupeo paraadil tõrvikut vedamas, filmivõtetel, maikrahvitamistel, oli viiekate raudvara. Üks Ellu metsahobustest (teine oli Pingur), usaldusväärne ratsu. Teadis, et on täkk, ja andis sellest ka teistele teada, nii et ettevaatus oli asjakohane.


Veranda, unistuste mära, tumekõrb otse kasvandusest tulnud hüppekas.


Viira, hiiglaslik jämeda kondiga raudjas karvane tori mära. Ükspäev oli Viira boksis keegi teine, aga silt jäi samaks, niisiis veel üks


Viira, siledam, madalam, peenema kondiga, lauguga raudjas tori mära.


Viktoria, koolisõidumära, suur ja šokolaadivärvi, valgete sokkidega ja suure peaga. Läks kiirelt üle lahe, lubadusega peagi tagasi tulla. Ei tulnud midagi.


Vigvam, tumekõrb traavel, tumedate lehvivate lokkidega ratsanikuga (kiivrid polnud veel teema).


Versia, jämedama kondiga mära, keda väänanud ja kellega kakelnud mitmedki tegelased. Kõige pikemalt jäi püsima hoopis grupihobusena.


Vilva, peaaegu nagu Versia, aga peenem ja väiksem. Peamiselt meeles Volvo WC ajal harrastajate sõidus tehtud kukerpalliga, mis lõppes mingit sorti närvivigastusega. Vilva komberdas platsilt ja oli justkui murtud. Akontaktne. Ma polegi teda hiljem näinud, aga kuuldavasti sai veel varssu ja oli peaaegu nagu päris hobune.


Vulkan, must ruun. Õrnakene ja närviline. Kartis vana Villemit, kui see hüppetrenni andis. Ükskord nägin, kui nad raudlatitasid teda. Hobune oli nii närvis, et pissis jooksu pealt. Loomulikult ei saanud temast mingit asja niimoodi, närvid täiesti pooleks. Õnneks-õnneks-õnneks sai endale hea kodu üle lahe otse muinasjutuaeda.



Vopros, jõuline täkk ja pärast ruun. Tõeline macho tüüp. Kuna polnud nõus hüppama, läks koolisõitu. Liikumist rohkem kui küll, aga eest ei usaldanud enam üldse. Ka kinni ei lasknud ennast siduda, tõmbas kahed päitsed korraga lõhki. Sai äärmiselt hästi läbi Johannaga, kes ta ka hiljem endale võttis. Kahjuks tuli mitu korda silmast kasvajat lõigata ja suri vähki, vist kõri-.



Vernisaz, must täkk, heasüdamlikkus ise. Ilus ja hea, ja nagu kõik taoline, leidis oma tee lahe taha.


Vimpel, hall tuulelohe. Väikese peaga, kõrge, kerge. Saba lehvis lipuna taga, kui D. temaga ringi hõljus. Vimppeli-Tomppeli ütlesid soomlased tema kohta. Ja tassisid üle lahe. Kummalisel kombel tuli Vimps esimesel korral ka tagasi. Oli siis täiesti kõhnaks aetud, nagu luukere. Kui sai liha luudele tagasi, läks jälle minema. Lõplikult.


Vavilona, minu kullakallis Notsu. Suur šokolaadikarva mära, kes kunagi mära moodi ei käitunud. Täkkusid polnud tema jaoks justkui olemaski. Leidsin, et täitsa minu moodi. Olin temasse täiesti armunud. Alguses ei olnud ma temast üldse vaimustatud. Lonts tassis Piretit mööda maneeži ringi, aerutas kolme sammuga ühest otsast teise. Nagu auruvedur. Vaatasin seda rallit uksepealt ja mõtlesin, et parem kui ta kunagi koolisõitu ei tuleks. Pille muidugi proovis Notsuga hüpata ka, aga ühe parema pingutuse pealt läksid sadulavööd pooleks. Mina neid tagamaid ei tea, aga koolisõitu ta igatahes tuli. Ega ta mingi kerge hobune olnud, aga uusi harjutusi õppis küll nagu muuseas. Mine tea, kuhu ta kõik jõuda oleks võinud, kui poleks olnud seda põlveviga. Lonkama kippus muudkui. Peale vaadates oleks võinud arvata, et hoopis esijalad saavad talle piduriks -- üks oli deformeerunud ja luumunaga (eks ta sellepärast meile üldse tuligi vist) -- aga ei. Notsuga teenisime koos mitmeid medaleid ja karikaid, ja ta oli parim viieaastane koolisõiduhobune. Kõige raskem skeem, mida koos teha saime, oli Keskmine I, KÜR. Üks osa muusikast oli Prokofjevi Romeost ja Juliast, teine laulukujuline Lemon Tree. Kahe tagant jalavahetused tegin kaare peal, rohkem ei mäleta (vahelepõikena -- see Lemon Tree ei tundunud üldse imelik, sest ükskord sõitis Margit Vopsiga Prodigy järgi ja Kupil oli üks muu kord lausa mingi traktoripõrinaga lugu). Lonts oli alati rivis, kui soomlased tulid. Me vihkasime neid soomlasi, kuigi tegelikult oleksime pidanud oma viha küll kusagile mujale suunama (ükskord tegin Dianale 1. aprillil trennipäevikusse Vimpli taha Jukka Pekka. Ai, kuidas vihastas. Tervitused, D, ei olnud paha pärast! :P). Mingil ajal oli Lontsil jälle kerge longe ja sommid majas. Teatasin H-le siis, et ma ei kavatse teist trenni peale teha. Vastus ei olnud mingi "olgu pealegi", vaid -- no siis võtan talt kaera maha! ***hiljem*** Kui vahepeal oli palju aega mööda läinud ja kõik hobujäljed kadunud, sõitsin juhuslikult jalgrattaga sisse Maie talli. Vaatasin nimesid ja hobuseid, aga Aila nime taga oli hoopis Notsu! Oh kus oli alles üllatus. Tema oli ja mina olin... me olime üsna ühel maal ümmarguseks olemisega. Maie kutsus kohe ratsutama ja sain endale ühe noorekese kõrvale ka Notsu liigutada. Ta mäletas kõike ja oli nii.... oma. Käisime koos mere ääres ja metsas, kuni enam ei tahtnud. Kõht hakkas liiga ebamugavalt loksuma. Pärast olid meil ühevanused lapsed. See on ka üks teine lugu. Veel hiljem sain Notsut mõne korra külastada Viljandi lähedal karjamaal. Kõige viimane kohtumine oli sünge, taevas oli tume, müristas ja lõi välku. Tervitasime, tavapärased kallid ja esijalatere, siis keeras ta selja ja vantsis minema. Mina ka, teises suunas, auto juurde tagasi. Notsu on mulle siiamaani kallis, kuigi nüüdseks surnud. Teada sain sellest ka nii jutujätkuks ja seda hetkel, kui olin parasjagu kogu südamest õnnelik. Mulle ei jõudnud kohe päralegi. Pärast nutsin terve päeva.


Vikont, šokolaadihobune. Mulle tundus, et ta ongi just see Maailma Kõige Ilusam Hobune. Notsu vend, aga veel ilusamat värvi. Valged sokid ja puha. Käisime ukselt piilumas, kuidas Alla temaga mööda platsi lendles, jalad kõrvade taga. Leidis endale Auli. Auli istus hobuse otsas täitsa viltu ühele küljele, aga kui Pille talle seda ütles, siis sai vastu "ma olen niimoodi harjunud". Ka Aulit me vihkasime, kuigi jällegi täiesti ülekohtuselt. Auli omakorda leidis Marko Björsi, kes käis ja proovis pooli "Vozgonisid" ja edasi ei läinud kaua aega, kui Viku üle lahe põrutas (kõik eelmised kaheksa siin nimekirjas on Vozgonist, tulid korraga nagu teisest maailmast).


Vietnam, väiksepoolne hüppekas.


Viktooria, raudjas grupihobu, kes aina lonkas. Käis ära pikemal puhkusel, kus kuuldavasti tegeles kõige muuga peale lonkamise.


Viksur, heasüdamlik hiiglane. Minu isa pole ratsutamist õppinud, aga tassisin teda paar korda trenni kaasa. Sai Viksurit proovida. Hobune käitus nagu tõeline džentelmen, käis nagu nööri mööda. Seletasin, kuhu panna jalad ja käed, et hobune tõuseks galopile. Isa tegi nii -- ja hobu tõusis hetkega täpselt nii nagu vaja. Müts maha selliste hobuste ees, nad on kulda väärt.

Wednesday, December 28, 2011

Kaitseprillid ja joomine

Ma ajan hobused jooma. Seni olin arvanud, et Metsikul ongi selline komme, et kargab pärast sõitu peadpidi jootjasse. Pole suurt vahet, et kui palju me trenni teinud oleme, ikka joob. Praegu külmaga ei lähe üldse higisekski... hmm... üldse läheb harva, aga sellest on eespool ka juttu olnud. Igatahes on nüüd külalishobu kombe üle võtnud. Varem ta nii ei teinud. Vist.




Teine, mis täna mõtteainet pakkus -- kaitseprillide vajalikkus. Kui ikka mudakilbistatud hobuse vastu harjaga üles astuda, siis peaksid silmad mingi katte taga olema. Eelmine kord pudistas mulle mudakäraka otse silma, seekord jõudsin napilt kardinad ette tõmmata. Muidugi see prillivajadus meenub alles siis, kui kahju juba tehtud. Kui mitu korda ma velodes putukaid silmast koukima pidanud olengi...? Väga Mitu.




Huvitavat juhtub veelgi. Kui lapsed lausa lendavad valgele jääkoorikule kandadega peale, siis hobused hoiavad hoopis eemale. Väga mõistlik, eksole. Välja arvatud siis, kui ikka tõesti kusagile minna vaja on, aga jääkoll kõrval ei luba. Nooreke sai täna natuke jääd õppida. Kui alguses oli "ei kunagi" nägu ees, siis veidi aja pärast "olgu, aga kiiresti" ja sealt veel edasi "mis vahid, kas siin oli ka midagi?". Oleks juba alguses "nääh, olgu" teinud, poleks ta mind muudes asjades ka uskuma pidanud.




Autoinvaliid olen ka edasi. Ja öelge veel, et karma ei tööta. Asendusautol tõmmati ukselink ära. Lihtsalt niisama, ette hoiatamata tuli lahti (mina ei teinud! :)). Mõne päeva pärast selgus, et remondis oleval sidrunil oli ka ukselink ära tulnud. Uskumatu. Täpipealt link lingi vastu.




Ja veel. Lõpuks jõudsid vabad päevad sinnamaani, et sain mõne ajakirja oma pikast järjekorrast ära loetud. Oma Hobu viimane jutukatke on Veskast. Ja natukesekene Fritzust. Ta on mul F-tähe all kirjas ka, aga seda ma igatahes küll ei mäletanud, et ta täisverelisest ukrainlane oli, mingit sorti koondise varuhobune kah veel. Seal jutus ta lonkas ja ma väga loodan, et ta seda pikalt ei teinud, sest ringi jooksis ta täiesti nauditavalt kenasti. Tahaks teada, kuidas tal läks...

Thursday, December 22, 2011

Mäng

Tähed hakkavad otsa saama. Ma olen neid vahepeal salaja aegajalt täiendanud ka, kui keegi tagantjärele meelde tuleb. Järgmine on V, sellest saab viimane pikem nimekiri. Mõni täpilisem täht ähvardab küll lausa lagedaks jääda. Pole hullu -- võidutäheks olemine mingit auhinda kaasa ei too... On lihtsalt selline mäng. Nagu näiteks põdramaja mäng, kus asendad kõik täishäälikud kordamööda ainult ühe täishäälikuga. Näiteks padral maja matsa saas, vaaksast aknast valja vaatab... jne. Võidab see täht, millega laulu jääb kõige rohkem tähendusega sõnu alles. Olen vist kunagu ammu palju bussiga sõitnud. Raamatuta. Muidu oleksin ju lugenud, mitte mänginud. Eks need trenni ja tagasi sõidud siis olid, lasnast oli nii tondile kui veskasse pikk maa minna. Lasnast jalgrattaga vääna, see oli veel pikem ja üle kahe korra ei viitsinud... Nojah, aga need bussimängud. Vahel lugesin kelli, mis tee peal ette jäid. Teadsin kõiki kesklinna ja tondi vahelisi seinakelli peast. Kui hakkas kogu aeg sama arv tulema, võtsin lisaks käekellad. Oijah. Neid oli palju. Nüüd oleks vast jälle vähem, kuna taskud on hoopis telefone täis. Autode numbrimärkide tähtedest pidi sõnu moodustama. Just selles järjekorras, milles nad seal esinesid. Näiteks BDG oleks võinud olla buldog. Mida lühem sõna tuli, seda parem, ja tegutsema pidi nii, et kõik vastutulevad autod said nime. Tipptunnil läks täitsa raskeks, nagu kiuste tuli x-e ja z-e nagu torust. Reeglid lubasid x-i asendada ks-iga, c võis olla ts jne.




Elu ise on ka nagu mäng, ainult et restardi koha pealt selline kehvakene. Elusid on ka vähevõitu. Mitte nagu Mac-i minesweeperis. Seal lendad miini otsa, naerunägu mossitab korra ja lubab mudas edasi tuhnida. You failed -- try again. Milline lõpmatu andestamine ja halastamine. Ju siis on nii vaja, kui midagi päriselus võimatut mängudesse sisse kirjutatud sai.






Tuesday, December 20, 2011

U

Unter Ohvitser. Tuli, oli, läks. Kuhu, ei tea.

Uranus van Lange Weeren, veidra seljaga nagisev koolisõidutalent. Hõljuvad kahekesi oma ratsanikuga kui pilvede peal.






Sunday, December 11, 2011

Iroonialaks

Eelmine kord julgesin mainida midagi ajapuzzlest. Kuidas ühe asa juhtumine viib teiseni. Ma pidasin tookord silmas häid kokkusattumisi, sest need olid äsja toimunud. Sealt päev edasi kerida ja... kõik oli teisiti.



Pikem hala vahelt ära jätta -- olen nüüd jalamees. Kohe täiega. Kuidas nüüd hommikuti vidin aeda viia, ei tea. Jalgsi tunnine jalutuskäik. Jalgrattaga saab kiiremini, aga nüüd lumelögaga jagatakse haiglapileteid üsna lahkelt välja. Magav meeter ei tee ka minekut kergemaks.



Kõige rohkem teeb haiget, et talli ei saa. Iga minut sööb sisikonda seest välja. Ma teadsin, et olen sõltlane, aga et nii hullusti... Kohati võtab lausa hinge kinni.

Thursday, December 8, 2011

Reality check

Tõmbasin I. trennis esimese käigu sisse ja mõtlesin, et sellest piisab nii madalate takistuste jaoks küll. Tegelikult jäi väga puudu. Hobul oli aega takistust põhjalikult uurida, siis ennast kokku kerida ja üle volksata. Nojaa, aga meil polnud ju ometi mingi uurimustöö parasjagu käsil. Võibolla on mul hoopis kiirusemõõdik rikkis?

Veider, kuidas rahval muudkui sarnaseid asju juhtub samal ajal. Näiteks seljapunnid. Need tulid mitmele korraga, kuigi varem polnud midagi olnud. Erinevate inimeste erinevad kabjalised. Ja siis mingid veidrad haavad esijalgadel, verenired ja puha. Pole sama kopli rahvas ega midagi. Vei-der.

Aga veidraid asju juhtub mujal ka. Mul viimasel ajal näiteks puzzletükkidena kokku sobivad ajalõigud. See käib nii, et mingil hetkel juhtub midagi plaanimatut, aga justnimelt see plaanimatu juhtum võimaldab millelgi järgmisel juhtuda, mida muidu kuidagi olla poleks saanud. Selle mängu see level on sihuke tihe.

Üks nunnu mäng on Hoshi Saga (tähekese otsimine), mille leiab näiteks friv.com leheküljelt (praegu ülemine rida, kuues mäng). Esimene versioon on kõige andekam, järjelood lahejmad. Sedagi juhtub mujal ka :)

A'ja ühtäkki on kõik järjekorras trenne andma. Varem oli selline ikaldus, nüüd ei jõua trennikuulutusi kokku lugeda. Tore. On valikut. Mina söön vist Metsiku ära ükspäev, ratsutamisest ei tule midagi välja.















Monday, December 5, 2011

T

Tamiga, kiitsakas kõrge kõrb traavlimära, viievõistlejate käpa all. Juhtus nii, et ühtedel võistlustel ei suutnud viiekas teda ära roolida. Seepeale vihastas (aga mitte enda peale), tõmbas hobusel pea püsti ja raius siis kätega järsult alla. Tulemus -- nii sügavad lõhed hobu suunurkades, et igasugused suulised kadusid pikemaks ajaks päevaplaanist ja hobuke jäeti meile sõita. Pähe hannoveri kapsel, millele külgedelt ratsmed külge poogitud, ja käis küll. Metsavahel oli galopilt pidurdusmaa küll veidi pikem kui tavaliselt, aga juhtimisega muidu mingeid probleeme ei tekkinud.

Taavi, raudponi. Tegi kõike, mida nõuti, välja arvatud siis, kui ei nõutud piisavalt hästi.

Tukkar, hall poni, kellel nimekaime leidub mitmes tallis. Kadus kiirelt, ilmselt kusagile Soome.

Tõller, üks saaresaadikutest, kadus kiirelt kusagile. Nimi kah selline veider. Eks see saarerahvas ongi veidi isevärki. No kes see võtaks endale kangelase, keda isekeskis peab nimetama "Suur Töll", sest keel ei paindu teisiti... Tervised siinkohal mu saare-sugulastele :)

Taara, võik kiitsakas mära.

Tuular, poni, kellest meeles ainult nimi, ei muud.

Truman, kukekas.

Thursday, December 1, 2011

Dust in the wind

Kuna kell 11 pidi tallis Midagi toimuma, siis ei läinudki hommikul kuhu varem plaanis, vaid hoopis õhtuseid toimetusi hommikupoole ära tegema. Ilus ilm oli. Uskumatu, kuidas number kraadiklaasil ei klapi selle soojatundega, mis talli ääres peesitades peale tuli.

Kuna ühel tegelasel polnud hambajälgi enam ebasobivates kohtades näha, läks tema esimesena loosi. Tuli ilusti koplis vastu oma ilusate valgete sokkidega. Pole võimalik, mõtlesin mina, õhtuti on ta ju nagu kilpkonn igalt poolt. Valgete sokkide otsas olid mustad klombid ja kusagil seal sees kabjad. Maneež oli kinni ja ilm ilus -- polnud just kaua vaja mõelda, kuhu minna. Ikka väliplatsile ja teisele. Siis see hakkas: "all we are is dust in the wind....". Kummitas mis jaksas, kuni igaks juhuks peakilbi pähe tirisin. Vaatasin siis iga samm hoolega ette, et kuhu oleks ja kuhu mitte pehmem kukkuda, aga seekord tõesti ei juhtunudki midagi põnevamat. Galopp oli nii mõnus, et ei tahtnudki lõpetada...

Aeg tiksus mis kole, aga mida polnud, see oli see Sündmus, mida ma üldse ootama olin läinud. Andsin Metsiku sepale riivida ja ajasin eelviimaseid porgandeid taga. Nende porganditega on üldse üks veider lugu. Ka keset kõige ilgemat hallituselöga leidub isendeid, kes ümbritsevast keskkonnast väljagi ei tee ja kõlbaksid porgandireklaami esinema. Arvatavasti annaksid ka nemad lõpuks järele, aga nad peavad muutumatuna vastu olulisemalt kauem kui mingi selgelt sodisuunaline enamus. Eks sama kehtib nii paljudes kohtades. Kui kusagil midagi väga kanni läheb ja midagikedagi selle kanni pärast hukka saab, siis leidub, vähemalt mõnda aega, ikka selliseid, kellele just see kann ei mõju. Nagu mingi veider filtrisüsteem. Seda õrna elukest on maapeal palju alles ja kraami, mida filtritest läbi ajada, jagub. Või...?