Tähed hakkavad otsa saama. Ma olen neid vahepeal salaja aegajalt täiendanud ka, kui keegi tagantjärele meelde tuleb. Järgmine on V, sellest saab viimane pikem nimekiri. Mõni täpilisem täht ähvardab küll lausa lagedaks jääda. Pole hullu -- võidutäheks olemine mingit auhinda kaasa ei too... On lihtsalt selline mäng. Nagu näiteks põdramaja mäng, kus asendad kõik täishäälikud kordamööda ainult ühe täishäälikuga. Näiteks padral maja matsa saas, vaaksast aknast valja vaatab... jne. Võidab see täht, millega laulu jääb kõige rohkem tähendusega sõnu alles. Olen vist kunagu ammu palju bussiga sõitnud. Raamatuta. Muidu oleksin ju lugenud, mitte mänginud. Eks need trenni ja tagasi sõidud siis olid, lasnast oli nii tondile kui veskasse pikk maa minna. Lasnast jalgrattaga vääna, see oli veel pikem ja üle kahe korra ei viitsinud... Nojah, aga need bussimängud. Vahel lugesin kelli, mis tee peal ette jäid. Teadsin kõiki kesklinna ja tondi vahelisi seinakelli peast. Kui hakkas kogu aeg sama arv tulema, võtsin lisaks käekellad. Oijah. Neid oli palju. Nüüd oleks vast jälle vähem, kuna taskud on hoopis telefone täis. Autode numbrimärkide tähtedest pidi sõnu moodustama. Just selles järjekorras, milles nad seal esinesid. Näiteks BDG oleks võinud olla buldog. Mida lühem sõna tuli, seda parem, ja tegutsema pidi nii, et kõik vastutulevad autod said nime. Tipptunnil läks täitsa raskeks, nagu kiuste tuli x-e ja z-e nagu torust. Reeglid lubasid x-i asendada ks-iga, c võis olla ts jne.
Elu ise on ka nagu mäng, ainult et restardi koha pealt selline kehvakene. Elusid on ka vähevõitu. Mitte nagu Mac-i minesweeperis. Seal lendad miini otsa, naerunägu mossitab korra ja lubab mudas edasi tuhnida. You failed -- try again. Milline lõpmatu andestamine ja halastamine. Ju siis on nii vaja, kui midagi päriselus võimatut mängudesse sisse kirjutatud sai.
No comments:
Post a Comment