Kuna kell 11 pidi tallis Midagi toimuma, siis ei läinudki hommikul kuhu varem plaanis, vaid hoopis õhtuseid toimetusi hommikupoole ära tegema. Ilus ilm oli. Uskumatu, kuidas number kraadiklaasil ei klapi selle soojatundega, mis talli ääres peesitades peale tuli.
Kuna ühel tegelasel polnud hambajälgi enam ebasobivates kohtades näha, läks tema esimesena loosi. Tuli ilusti koplis vastu oma ilusate valgete sokkidega. Pole võimalik, mõtlesin mina, õhtuti on ta ju nagu kilpkonn igalt poolt. Valgete sokkide otsas olid mustad klombid ja kusagil seal sees kabjad. Maneež oli kinni ja ilm ilus -- polnud just kaua vaja mõelda, kuhu minna. Ikka väliplatsile ja teisele. Siis see hakkas: "all we are is dust in the wind....". Kummitas mis jaksas, kuni igaks juhuks peakilbi pähe tirisin. Vaatasin siis iga samm hoolega ette, et kuhu oleks ja kuhu mitte pehmem kukkuda, aga seekord tõesti ei juhtunudki midagi põnevamat. Galopp oli nii mõnus, et ei tahtnudki lõpetada...
Aeg tiksus mis kole, aga mida polnud, see oli see Sündmus, mida ma üldse ootama olin läinud. Andsin Metsiku sepale riivida ja ajasin eelviimaseid porgandeid taga. Nende porganditega on üldse üks veider lugu. Ka keset kõige ilgemat hallituselöga leidub isendeid, kes ümbritsevast keskkonnast väljagi ei tee ja kõlbaksid porgandireklaami esinema. Arvatavasti annaksid ka nemad lõpuks järele, aga nad peavad muutumatuna vastu olulisemalt kauem kui mingi selgelt sodisuunaline enamus. Eks sama kehtib nii paljudes kohtades. Kui kusagil midagi väga kanni läheb ja midagikedagi selle kanni pärast hukka saab, siis leidub, vähemalt mõnda aega, ikka selliseid, kellele just see kann ei mõju. Nagu mingi veider filtrisüsteem. Seda õrna elukest on maapeal palju alles ja kraami, mida filtritest läbi ajada, jagub. Või...?
No comments:
Post a Comment