Friday, January 27, 2012

Mhhh

Täiesti reedetud. Just see tunne ongi praegu. Teen ise need treikuload ära ja hangin auto ega looda enam kellegi peale. Või peab tagasi põhja kolima? Siis on asjad rohkem käeulatuses...
Ma ei taha põhja, tegelikult ei taha üldse kusagile. Üles kah ei plaani enam tõusta.

*****

Tõusin ikka. Pole sel ilmal häda midagi, ainult tuju on kehv. Ainuke hea asi on see, et patse ei pidanud tegema. Samas ei lohuta see üldse, sest nägime hopsiga võitluseks valmistumisel kõvasti vaeva. Sain nädalate kaupa koju nii hilja, et jõuda ainult järgmiseks päevaks kiirelt ära magada. Kõik tühja.

Monday, January 16, 2012

Just sit on your butt

Iga kord, kui mõni treener talli satub, mõtlen enne: nüüd ma talle alles näitan, mis me kõik oskame! Siis ta muidugi imestab, et kui tublid me ikka oleme ja näed, kui ma nüüd näpuotsakese teisiti paneksin, siis toimuks veel mingi suur hüpe paremuse poole. Kas ma üldse pean mainima, et päris elus on natuke teistmoodi? Ähin ja puhin mööda maneeži ringi leekida, kuni selgub, et kui ma selle rahmeldamise ometi lõpetaksin, toimiks kõik hulga paremini. Naljakas oli ka. J ronis hobuse otsa ja näitas, kuidas see vähem tegemine välja näeb. Tema märguanded olid teravad, äkilised, ja hobune justkui hüples ringi. Märguannete vahepeal oli vaikus. Mina tahtvat iga sammu kontrollida ja muudkui tegelevat roolimisega, kui tegelikult oleks just hobuse asi reageerida märguandele ja jätkata seni, kuni tuleb uus märguanne. Siis ta näitas, kuidas mina teen. Hobune nägi äkki jube nunnu välja, samm oli pikk ja võimas... aga J aerutas ka seal otsas mehemoodi. J ütleski, et ta ei sõida ilu pärast, vaid et oleks efektiivne. Mina jälle ajan muudkui välist ilu taga, aga suund on puusse -- nii ei saa ju kuidagi seda ihaldatud kergust tekkida, kui ma kogu aeg ise hobust püsti hoian. Hmm... see pole ju üldse naljakas tegelikult, pigem selline kurvapoolne... aga see ei takista mind mõtlemast: küll ma talle veel näitan järgmine kord, mida me suudame!

------------------------------

Unes olin pooleteisemeetrimehega koos vanama juures kartulipõllul vööni mudasse vajunud. Üritasime jalgu välja tirida ja tagasi minna. Ei saanud hakkama. Proovisime siis edasi -- oli veel sügavam, kaelani! Selline paks vedel muda, raske üldse liigutadagi. Ütlesin timiuhkinile, et ärgu muretsegu, aitan ta välja, jalgade all on veel kõva pinnas.

------------------------------

Enne J trenni nägin unes, kuidas Metsikuga jalavahetust tegin. Oli päris kerge. Ootamatult kerge. Mul jälle hea meel, sest ma näengi selliseid asju ette. Päriselus olidki jalavahetused, aga kahjuks mitte Metsikuga.

------------------------------

Vahele jäi terve logelemispühapäev, aga üks hobu mäletas täpselt, et galopis toimub nüüd midagi kummalist. Sipsis tagant üles lüües muudkui jalgu vahetada! Nii hea mälu sel taksohobusel... mul polnud plaanis lähiajal uuesti proovidagi, sest äkki muidu hakkab ennetama. Säh siis, hakkas veel enne kui ma ennetamist ennetama jõudsin hakata.

Wednesday, January 11, 2012

Täheots

Õ, Ä, Ö, Ü

Õieti Ärgu Öeldagu Ühtegi...

X, Y, Z

Zodiac, valgesokiline lennukas pisike ruun. Mul ei tahtnud ta nimi mingi trikiga meeles püsida ja vahel vihastasin ennast seaks, kui üritasin meenutada. Midagi E-ga vist... No ei olnud! Pille ratastatud hobune. Andis mulle korra proovida. Oli nii kuulekas ja mõnus sõita, et see hea tunne on meeles siiamaani.

Zurnak, punaste vennaskonnast. Antu sõita. Marju möllas ka vahel.

Zorro, kraanakael. Küll ikka oli hobusele kaela antud. Paari lühemakaelalise jagu. Raudjas, valgete märgistega.

William Wallace, õunajahtijast šetikas. Omanik veeretas õuna mööda maad eemale, poni pani kappadikappadi järele. Kindlasti filmimist väärt vaatepilt.

Wilton's Surprise, helekõrb kena ponitäkk, valgete märgistega. Üllatav tema juures oli ehk ainult ebatäkulikult seotud susserdav liikumine. Võibolla hiilgas ta just neil hetkedel, kui ma ei juhtunud vaatama.

X läheb ka kaotajate juurde.

Sellega on tähestik läbi käidud, võitis V nagu lemmikhobune ja kaotasid täpitähed ühes saarekate lemmiku ja mingi tundmatu x-iga.

Ilmselt poleks seisu kuigivõrd muutnud kõigi pähekargavate nimede loetlemine ja nagunii on endal ikka huvitavam meenutada natuke tuttavamaid.

Seoses pähekargamisega... Külalishobune oli pettunud, et pärast jalaga seina kolkimist ei tulnud tervitusampsu õunast. Puhastasin teda ja rääkisin L-iga ja äkki tuli mulle peale Hue Jazz (nagu ütleks Bart Simpson). Lihtsalt vajus otsa täiesti sihipäraselt ja samas ootamatult. L. taipas kohe, mis toimus: hobune tahtis mulle kõige selgemini öelda, et mingu ma p-sse ja palun, siin ta on.

Thursday, January 5, 2012

A nagu auto

Vahepeal suures autohädas olles mõtlesin muudkui neljarattaliste peale. Ühel hetkel oleksin olnud valmis esimese ettejuhtuva ära krabama. Kuidagi läks nii, et otsingud aina venisid. Nõidusin endale siis abi piparkookidega. Tegin sellised šokolaadised ja glasuuritud, nagu värskelt värvitud. Soovidega on muidugi nii, et need kipuvad täituma. Saingi endale täna täiesti uue auto, ühe väikese võistluse auhinnaks. Elektrika. Sinise ja puha. Ainult et suurus jätab veidi soovida -- see auto mahub pihku ära. Otsin edasi.






Täna meenutas elu mulle saunaskäiku. Keegi virutab mõnuga leili, ma tõmban kõverasse ja katsun laine üle elada. Jõuan vaevu toibuma hakata, kui jälle uus sahmakas. Selline udune sõnatu kannatamine.