Värvilised

Eile sõitsin emaga linna poole, ta pani mu enne sihtkohta maha. Kihutasin siis kaubamaja ristist ratastooliga teenindusmaja eest läbi Viru tänava poole. Küll lippas hästi! Tuli välja, et sihtmärk on kino. All uksel võeti koogikese-kohviga vastu, et ootamine lihtsam oleks. Kahekohalised ootepingid olid šahtis, igaüks eri korrusel.

Täna oli mingi uus ja tundmatu ratsakeskus, kus pidi kohe algama J. trenn. Riided-hobune-varustus olid kõik kusagil laiali ja aega vähe. Kui kohale jõudsin, selgus, et seekord mõõdetakse trenniaegu sekunditäpsusega. Kõik oli väga värviline. Mustsõstrad olid rusikasuurused ja veidi lõhki kasvanud. Krabasin ühe, oli õuna maitsega.

* * * * * * * * *

Päris elus oli värve vähem ja trenni jõudsin õigeks ajaks. J-l oli tänaseks plaan kõik ähkima saada. Vähemalt nii mulle enne oma etteastet mõista anti. Oligi õige... pidin tunde järgi peaaegu selili selga laskuma ja seejuures jalad korralikult sadulavöö juures paigal hoidma. Need hullud trügivad taha ju, ja mina kukun siis ninali. Kõige veidram asja juures oli see, et kui mina auruvedurina puhkisin, siis hobune ei hingeldanud üldse. Tavaliselt ähime ikka mõlemad...
Parem igatahes niipidi, sest soojemate-niiskemate ilmadega tuleb köha jooksuga tagasi hobuksel.

Statistika ütleb, et hobused saavad kõige rohkem vigastusi koplis, eriti kui nad on seal koos teiste hobustega. Neli korda vähem juhtub midagi boksis ja kolm korda vähem trennis. Võibolla olid boksid-trennid ka vastupidi, aga olulist vahet pole. Lihtsalt et hobuse jaoks justkui parim keskkond on talle kõige ohtlikum. Eks see kehtib hobuste kohta ka, et niisama tagumiku otsas istudes ei juhtu mitte midagi.