Lumeponi

Lasin ennast kusagile maale vanama juurde ära tassida. Ei tahtnud üldse algul. Aga siis tuli saun ja inimesed ja lumi... kannatasin ära kuidagi. Mulle tegelikult saun eriti ei meeldi. Jube palav on ja raske hingata. Kuni 80 kraadi elab muidugi üle, eriti kui lumekamakas abiks kaasa võtta. Peksa sai ka. Vihaga. Aga ma andsin ikka tagasi ka. Kunagi jõime Linnu.. kalja ja polnud nagu vigagi. Seekord tassisime ka ühe kaasa, kuna pood oli õigest kraamist lage, aga see L oli nüüd küll täielik piss. Paljude asjadega juhtub nii, kui omanik vahetub. Lihtsalt pole enam see.


Get up, pony! Valget asja valgel taustal pole üldse kerge pildistada. Lumi oli tegelikult selline kahtlane ka, et ei julgenud peeneid kujusid teha. Niisiis tuli Paks. Mulle on alati meeldinud lumeloomi teha. Mõnda vanakat mäletan siiamaani. Ükskord viie-kuuesena tegin lumest pardi ja vedasin teda salvokaga ümber maja. Üks teine kord tuli kaelkirjak, kelle teised lapsed kiirelt maha tapsid. Teda mööda sai päris kõrgele turnida. Suures tuhinas ei pannud ajakulgu ega pimedust üldse tähele ja jõudsin koju kell 11. See oli ainus kord, kui mind õhtusöögist ilma jäeti. Tõenäoliselt ma polnud isegi kuigi kurb, sest teisi kiusati palju rohkem. Vahel kuulasin ukse tagant pealt, kuidas sõbranna oma emalt õueluba nuias. Mõnikord ei saanud ka. Mina võisin tulla-minna nii kuidas tahtsin. Lumega võtsin alati suusad või kelgu ja viitsimise järgi läksin kas Pirita jõe äärde mäkke või lähemale soojatrassi künka otsa. Ja alla. Ikka alla ja üles. Lõputult.

Kevad tuleb. Seda ütleb linnumüra tallivahel keset kõige õhtumat õhtut. Nagu kummist piiksumänguasju väntsutaks. Karvad võtavad ka sõna. Kui neid hobu küljes kummiharjaga segada, siis kargavad nutsakate kaupa varrukasse. Hobul muidugi mõnu ots, unustab hetkeks heinad ja sätib ennast sirgu, keerab kõige sügelevamad kohad ette. Küüslaugugraanulitel on mingi lummav lõhn... tuhk või mis... ? Maitsesin neid ka -- olid mõnusalt kibedad küll. Peab veel mõne aja kannatama, et koplist saadud sõjahaavad paraneksid. Siis saaks jälle pooltäiega võhma ja lihast kasvatama hakata. Ja trennides osalema. Siit ja sealt, kokku tuleb nagu abipakett. J on öelnud, et vahel peab treener 4000 korda mõnda asja üle rääkima, et päriselt külge jääks. Oleks ju targem ja odavam mõned asjad ise endale külge harjutada või mis?