Juhtus jälle see, mis terve eelmine aasta endast märku anda tahtis. Eelmine aasta tegin nimelt rekordvähe trenni, kuigi osalesin kõigil tartu maratoni üritustel(5 rallit/maratoni), ja tulemused olid väga sarnased nende aastatega, mil ma vähemalt natuke ikka olin treeninud. Vähe trenni tähendab kõigest ühte-kahte korda üks nädal enne põhiüritust. Nii siis tänagi: teist korda sel talvel suusad all ja see poolik maraton võttis ikka sama kaua aega kui tavaliselt. Tegelikult tähendab see vist, et ma pole kunagi päriselt trenni teinud. Mis teha, hobused võidavad alati, kui on valik...
Kui mõni monotoonne tegevus kestab mitu tundi, siis jõuab selle ajaga päris mitu asja läbi mõelda. Küll kere tegeleb ise sellega, mis käsil on -- ei pea üldse muretsema. Isegi tehnika hakkas vahepeal toimima, kuigi väsimus/jõuetus segas hoolega vahele. Igatahes ketras peas mingi muusika (kokku jõudis neid olla nii umbes 5) ja hobumõtted. Kuidas viimased trennid läinud on ja kui hirmusväga nunnu see Metsik ikka on ja et miks ometi tulevad jube head võtted justkui juhuslikult meelde ja lahendavad kasutades mingi probleemi ära. Miks nad siis varem ei või meelde tulla? Midagi nii lihtsat nagu välimise ratsmega pöördel järele andmine. Kuidas põrgu päralt see hobune peaks suutma kurvis korralikult painutada, kui välimine käsi kohe üldse järele ei anna? Jaa, isegi järele andes saab sinna kätte hobust sõita. Muidugi on võimalik välimine karmilt paigas hoida, aga siis -- eeldusel, et ma ikka mingit painet liikumise suunas hobuselt soovin -- peaks hobune ise kurvis oma kuju muutma. Siis ta peaks kaela lühikeseks tegema ja kõrgemale tõstma. Ma tahan küll olla võimeline hobuse kaela asendit suvaliselt muuta, aga kindlasti mitte seda endale teadvustamata. Nii lihtne see ongi.
Veidi suusareklaami ka. Kõigepealt suusa libisemine kriitvalgel lumel. See on lihtsalt nii ilus. Ka mäesuusatamisel, kui sind üles rehitsetakse või p***eroolitakse ja kõik on nii vaikne, ainult suusa libisemine -- siis on sama tunne. Teiseks: lumijahutus soojaks rahmeldanult. Sellel on kaks meeldivat sorti. Üks on õrn lumetuisk vastu kuuma nägu. Täna oli seda lahkelt välja jagatud, aga mitte just seda õrnemat sorti. Teine mõnus jahutus on -- eskimonaljad eemale! -- lume söömine. See töötab jällegi ainult soojana. Peotäis puhast lund sisse ahmida, see on ju-ma-lik. Sellepärast ei keela ma ka lastel lund süüa. Ainult et reegleid peab järgima. Söö ainult värsket lund. Söö kohast, mis pole kellegi kemps ega prügikast. Võta või puu oksalt. Ma ei saa olla ainuke veidrikust lumeõgija, ma ei usu!
Ahsoo ja see kassaff, keda ma muudkui sadularuumist välja pillun, on kättemaksuks mu sadula otsas küüsi teritanud. Pehmesüdamed-kassiarmastajad: kass leiab endale ikka hea sooja koha, ja see ei pea olema justnimelt sadularuum. Tema jaoks näikse see pealegi olevat hoopis kemps-küünetreeningruum.
Kui mõni monotoonne tegevus kestab mitu tundi, siis jõuab selle ajaga päris mitu asja läbi mõelda. Küll kere tegeleb ise sellega, mis käsil on -- ei pea üldse muretsema. Isegi tehnika hakkas vahepeal toimima, kuigi väsimus/jõuetus segas hoolega vahele. Igatahes ketras peas mingi muusika (kokku jõudis neid olla nii umbes 5) ja hobumõtted. Kuidas viimased trennid läinud on ja kui hirmusväga nunnu see Metsik ikka on ja et miks ometi tulevad jube head võtted justkui juhuslikult meelde ja lahendavad kasutades mingi probleemi ära. Miks nad siis varem ei või meelde tulla? Midagi nii lihtsat nagu välimise ratsmega pöördel järele andmine. Kuidas põrgu päralt see hobune peaks suutma kurvis korralikult painutada, kui välimine käsi kohe üldse järele ei anna? Jaa, isegi järele andes saab sinna kätte hobust sõita. Muidugi on võimalik välimine karmilt paigas hoida, aga siis -- eeldusel, et ma ikka mingit painet liikumise suunas hobuselt soovin -- peaks hobune ise kurvis oma kuju muutma. Siis ta peaks kaela lühikeseks tegema ja kõrgemale tõstma. Ma tahan küll olla võimeline hobuse kaela asendit suvaliselt muuta, aga kindlasti mitte seda endale teadvustamata. Nii lihtne see ongi.
Veidi suusareklaami ka. Kõigepealt suusa libisemine kriitvalgel lumel. See on lihtsalt nii ilus. Ka mäesuusatamisel, kui sind üles rehitsetakse või p***eroolitakse ja kõik on nii vaikne, ainult suusa libisemine -- siis on sama tunne. Teiseks: lumijahutus soojaks rahmeldanult. Sellel on kaks meeldivat sorti. Üks on õrn lumetuisk vastu kuuma nägu. Täna oli seda lahkelt välja jagatud, aga mitte just seda õrnemat sorti. Teine mõnus jahutus on -- eskimonaljad eemale! -- lume söömine. See töötab jällegi ainult soojana. Peotäis puhast lund sisse ahmida, see on ju-ma-lik. Sellepärast ei keela ma ka lastel lund süüa. Ainult et reegleid peab järgima. Söö ainult värsket lund. Söö kohast, mis pole kellegi kemps ega prügikast. Võta või puu oksalt. Ma ei saa olla ainuke veidrikust lumeõgija, ma ei usu!
Ahsoo ja see kassaff, keda ma muudkui sadularuumist välja pillun, on kättemaksuks mu sadula otsas küüsi teritanud. Pehmesüdamed-kassiarmastajad: kass leiab endale ikka hea sooja koha, ja see ei pea olema justnimelt sadularuum. Tema jaoks näikse see pealegi olevat hoopis kemps-küünetreeningruum.
No comments:
Post a Comment