Keemia

Kui oled juba päris mitu aega elanud, siis paratamatult paned tähele, mis omaenda kehaga toimub. Mis teeb pahaseks ja kuidas see vere keema paneb või kustkohast suriseb, kui ootad või kardad midagi; mis juhtub, kui e-räägid kellegagi, kes korda läheb; kuidas vahel ainult mõttestki võib elektrilöögi saada ja nii edasi. Ma ju tean, et suures plaanis kirjutab kuu ette, mis tuju mul on. See on nii tüütu! Nagu puldiga robot. Mingi näiline vabadus on ka, aga keemia võidab ikkagi. Kirjutatakse ja räägitakse neist ka, kes keemiast üle on. Tavaliselt on nad ennast muust maailmast osavalt eraldanud, karmimal juhul kasvõi kuhugi maetud. Pissil peavad ju ikka käima?

Täna oli poes veider kogemus. Millegipärast oli väga piinlik mitte midagi muud kui ainult üks madjakas osta. Ei ühtki söögiasja, hooldusvahendit ega präänikut, ainult piits. Pajud las kasvavad edasi. Homme tuleb J. Kui külm enne ära ei võta -- loodetavasti mitte! Millegipärast tundub -18C palju hullem kui näiteks -27C. Vist on oma osa selles, et äkiliselt peale tulnud soojalaine puhul koorisin ühe kihi kaitsekilpi maha. Mulle tundus täna, et hobusel on üks tagumine kabi viltu riivitud, välimine külg on justkui pikem. See on see paksu kannaga jalg ka. Pole hea. See jällegi on, et kui hobust puhastan, triblab ta mööda boksi eest ära muudkui, aga kui läheb saduldamiseks, siis astub ukse juurde stardivalmis. Ampsab suulised ise suhu, ükskõik mis asendis neid pakkuda. Nagu tahakski trenni tulla. Ma vahel räägin talle, kuidas ta väiksena pea katsumist meeletult kartis ja kuidas nüüd on kõik hulga lihtsam. Sadula ja valjasteta pole ka mingit probleemi ringi kablutada (suure külmaga muudmoodi ei kujuta ettegi). Olin taksohobusega ükskord sadulajärjekorras ja kargasin talle külma eest põgenemiseks otsa. Seal oli küll hirm nahavahel. Lihtsalt ei tunne teda nii hästi veel.