Monday, May 28, 2012

No Superhero

Rulatasin Tartus kaubamajade ristis väljakul, kui taevast midagi äkki alla kukkus. Tundus, et jälle UFO. Olin paarisaja meetri kaugusel ega viitsinud kohale joosta, sest teised olid nagunii lähemal ja oleksid ammu enne kohal olnud. Sõitsin aialipi-rulaga hoopis. Hiljem selgus, et oligi tulnukas ka, pikkade tumedate juustega morn mees. Ma hakkasin õues ringi lendama. Tulnukas lendas mööda ja hõikas mulle: "Sa pole mingi superkangelane!" Ma siis vastu, et pole sellist väitnudki, lendan siin lihtsalt niisama ringi. Ja panin vuhinal otse üles kõrgemale.  See jälle järele: "sa pole mingi superkangelane!" Mul jälle sama vastus, et pole jah midagi sellist. Siis nägin klaasseinalt iseenda peegeldust: mul olid suured musklis õlad, sinine kostüüm ja rinnal kollane kolmnurk, mille keskel suur punane "S". Põrkasin jahmunult vastu seina.

* * *

Siis ühes teises elus uppusime tõepoolest liiva ära, kuigi üritasime kõigest väest pinnal püsida. Teises skeemis kiskusid käed-jalad jubedalt krampi, ilmselt veepuudusest. Me pole mingiks selliseks konkurentsiks üldse valmis. Ega vist saagi. Tegin kahe skeemi peale kokku kolm viga. Esimeses läks 2,5% sinna nahka ja mitu kohta. Täielik udupea.  Hobuke sai vähemalt varem koju kui mina. Patsid jäid pähe. Selleks ajaks, kui vabanesin, oli tall juba lukus. Hommikul tulin liivaponi päästma, see tegi näo, nagu oleks just plaaninud vastassuunas minema kroolida. Kinnitasin, et täna midagi rasket kavas pole, ja ta tuli oma puutumata patsireaga hooldusse. Sai nühkida ja süüa ja laka vabaks. Vsjo. 


Thursday, May 24, 2012

Liivasurf

Kõik algas siis, kui Laura G-ga, käed kõrval, galoppi vuhistas teha. Nii ei sõltu istakutrenn kordetaja olemasolust ega midagi. Inspiratsioonipuhang pani mind ka sama tegema. Kaks asja sai niimoodi täiesti selgeks: esiteks, kui mitte midagi teha, on istumine üsna kerge ja teiseks -- olekust, kus kõik toimib ja ei peagi pealtnäha enam midagi tegema, oleme kaugel kui kaubarongi nina sabast, kui puu taga passin ja tegelikult on jube kiire.See oli üks veidi kurb päev, kuigi uudislugu ei venitaks neist kahest leiust isegi hapukurgihooajal välja.Aga lugu läks edasi.
Täna oli üks järjekordne jubedamalt sääsene ja soe päev, ja kui hobune kõigest hoolimata peaaegu püüdlik tundus, tegin talle vastu. Traavis mingi ringi jagu pingutust (sääre eest ja küljenduste alged)
ja siis ratsmed ripakile ja lonkima. Ringike lonkimist, siis korjasin jooksu pealt ratsmed kätte, et järgmine lühike seeria pingutada. Niimoodi kohe mitu korda, just lühikesed sessioonid puhkust ja tööd vaheldumisi. Galopis ka. Ja tõesti oli mõnus. See vaba galopp, kui hobune ennast ise kannab, kusagile ei kuku ja ma lihtsalt istun ja jälgin kui tore see kõik on. Paneks veel mereääre ka kapjade alla ja saaks parem kui uni...
Reaalsus sunnib veel kolm päeva pingutama millegi nimel, mida kellelegi kõrvalseisjale päriselt ära seletada ei oskagi. No miks ma lähen oma poniga sinna liiva sisse uppuma? Vist sellepärast, et maailmalõpuaastal oleks eriti tobe igasuguseid asju tegemata jätta. Ja kui ka ei lõppe, siis jääb alles mingi mälestus, kuidas püüdlik poni liivakrooli teeb. Kuuldavasti pidi 90 kanti starte olema.

Sunday, May 20, 2012

L&M

Kes see ütleski, et ükski heategu ei jää karistamata? Eks ta ilmselt jagas värki... L pakkus välja, et aitab mu karviku ürituse puhuks korralikult pakendada ja M -- puhastada (hehee, tegelikult pakkus L, et M võiks, sest see tuleb tal nii hästi välja). Nohja. Kui siis Karvase püüdmiseks läks, oli see just mudaagu-SPAst püsti kerkinud ja lonkis kopli kõige kaugema nurga suunas. Mudarõngad silmade ümber ja päitseid polnud enam nähagi.

Igatahes, nad said hakkama. 

Ja mina taipasin järjekordselt, kui kaugel me järgmise nädala valmidusest oleme. Küljendused on ikka täitsa puudu, pikendustest ja muust kraamist rääkimata. Tossu jääb väheks ja upume liiva. Peaksin endale äkki puudli hankima ja hoopis seda silitama, nagu üks mu treeneritest soovitas. Pehmo!

Kahju ainult, et mulle puudlid üldse ei meeldi.

Pole ammu konnadest rääkinud. Nüüd nad istuvad tuletõrjetiigis ja teevad õhupallimulli rutjumise häält. Hästi mahlakalt teevad seda. Ja ma mõtlen iga kord, kuidas Metsik neid sisse jooks, kui ma ta jälle vee juurde peaksin tassima. Tea nüüd, kas toores konn üldse kuidagi talutavalt maitseb... eriti kui juhtud rohusööja olema.

Lõpetuseks soovitusi neljalt viimaselt treenerilt:
                         A                          B                            C                               D
jalused        pikaks                   lühikeseks             keskmised              veidi lühemaks
                    sõida ilma
tempo          aeglasemalt           nagu on                 kiiremini                 palju kiiremini
käed            koos,                    madalal                 oluliselt kõrgemal   kusagil vahepeal
                    pigem kõrgemal
ratsmed       keskmised           lühikesed               keskmised              ülilühikesed            
kapsel         kõvemini              pole jutuks             pole jutuks             nii kõvasti kui saab
                                                 tulnud                     tulnud


Kõik on nõus, et hobune peab olema tundlikum, siis ei pea teda nii palju sudima. Ja et tuleb ikka sadulas istuda, mitte selle kohal hõljuda.