Rulatasin Tartus kaubamajade ristis väljakul, kui taevast midagi äkki alla kukkus. Tundus, et jälle UFO. Olin paarisaja meetri kaugusel ega viitsinud kohale joosta, sest teised olid nagunii lähemal ja oleksid ammu enne kohal olnud. Sõitsin aialipi-rulaga hoopis. Hiljem selgus, et oligi tulnukas ka, pikkade tumedate juustega morn mees. Ma hakkasin õues ringi lendama. Tulnukas lendas mööda ja hõikas mulle: "Sa pole mingi superkangelane!" Ma siis vastu, et pole sellist väitnudki, lendan siin lihtsalt niisama ringi. Ja panin vuhinal otse üles kõrgemale. See jälle järele: "sa pole mingi superkangelane!" Mul jälle sama vastus, et pole jah midagi sellist. Siis nägin klaasseinalt iseenda peegeldust: mul olid suured musklis õlad, sinine kostüüm ja rinnal kollane kolmnurk, mille keskel suur punane "S". Põrkasin jahmunult vastu seina.
* * *
Siis ühes teises elus uppusime tõepoolest liiva ära, kuigi üritasime kõigest väest pinnal püsida. Teises skeemis kiskusid käed-jalad jubedalt krampi, ilmselt veepuudusest. Me pole mingiks selliseks konkurentsiks üldse valmis. Ega vist saagi. Tegin kahe skeemi peale kokku kolm viga. Esimeses läks 2,5% sinna nahka ja mitu kohta. Täielik udupea. Hobuke sai vähemalt varem koju kui mina. Patsid jäid pähe. Selleks ajaks, kui vabanesin, oli tall juba lukus. Hommikul tulin liivaponi päästma, see tegi näo, nagu oleks just plaaninud vastassuunas minema kroolida. Kinnitasin, et täna midagi rasket kavas pole, ja ta tuli oma puutumata patsireaga hooldusse. Sai nühkida ja süüa ja laka vabaks. Vsjo.
No comments:
Post a Comment