Kõik algas siis, kui Laura G-ga, käed kõrval, galoppi vuhistas teha. Nii ei sõltu istakutrenn kordetaja olemasolust ega midagi. Inspiratsioonipuhang pani mind ka sama tegema. Kaks asja sai niimoodi täiesti selgeks: esiteks, kui mitte midagi teha, on istumine üsna kerge ja teiseks -- olekust, kus kõik toimib ja ei peagi pealtnäha enam midagi tegema, oleme kaugel kui kaubarongi nina sabast, kui puu taga passin ja tegelikult on jube kiire.See oli üks veidi kurb päev, kuigi uudislugu ei venitaks neist kahest leiust isegi hapukurgihooajal välja.Aga lugu läks edasi.
Täna oli üks järjekordne jubedamalt sääsene ja soe päev, ja kui hobune kõigest hoolimata peaaegu püüdlik tundus, tegin talle vastu. Traavis mingi ringi jagu pingutust (sääre eest ja küljenduste alged)
ja siis ratsmed ripakile ja lonkima. Ringike lonkimist, siis korjasin jooksu pealt ratsmed kätte, et järgmine lühike seeria pingutada. Niimoodi kohe mitu korda, just lühikesed sessioonid puhkust ja tööd vaheldumisi. Galopis ka. Ja tõesti oli mõnus. See vaba galopp, kui hobune ennast ise kannab, kusagile ei kuku ja ma lihtsalt istun ja jälgin kui tore see kõik on. Paneks veel mereääre ka kapjade alla ja saaks parem kui uni...
Reaalsus sunnib veel kolm päeva pingutama millegi nimel, mida kellelegi kõrvalseisjale päriselt ära seletada ei oskagi. No miks ma lähen oma poniga sinna liiva sisse uppuma? Vist sellepärast, et maailmalõpuaastal oleks eriti tobe igasuguseid asju tegemata jätta. Ja kui ka ei lõppe, siis jääb alles mingi mälestus, kuidas püüdlik poni liivakrooli teeb. Kuuldavasti pidi 90 kanti starte olema.
No comments:
Post a Comment