Võtsin viimase hetke pakkumise vastu ja sõitsin siiski talli poole. See oli üks nendest "kui on kiire, siis oota ja see läheb mööda" olukordadest. Tall oleks lihtsalt kinni pandud mõne aja pärast. Seekord niisiis ei läinud mööda. Taevas oli potisinine, aga päike paistis. Hobuksed kosusid koplis. Minu tagaaetav jätkas maskeerimismängu, puges samades värvides sõbra taha peitu. Kuna ma peituminemist pealt nägin, ei tulnud sest katsest midagi välja. Mitte nagu eile. Siis oli Metsik nähtamatu. Võtsin lähima sarnase ette, ütlesin tere ja no mitte ei tundunud asi õige. Nii veider... kuna ainus märgisteta kõrb oli parasjagu selline nagu ta oli, pidi ta ju õige olema, aga polnud üldse. Pidin just teisi kopleid läbi kammima minema, kui äkki seisis õige mehike ka sealsamas kõige oma pleekinud lakaääre, kuldse läike, õlapealse lohu ja rikutud kannaga. Selline "close enough" juhtum nagu 9gagis.
Plats oli hea, vihmast kinni taotud. Sääsed olid kadunud. Sooja umbes viisteist kraadi. Ideaalne trenni-ilm! Kõige parema hoo keskel hakkas sadama. Ja siis kahesadama. Ja siis rahesadama. Mitte ühtegi kuiva kohta ei jäänud mu külge alles. Püksid hakkasid ise sadulast kinni hoidma. Oli tore!
Pärast kuivatasin hobuse, väänasin riided välja ja tõmbasin varustuse üle. Jube külm oli. Nüüd köhin ja olen vist haige. Teised ka.
No comments:
Post a Comment