Võistlemine kui hetkevormile hinnangu saamise vahend toimis just nii nagu karta oli: külm sahmakas kraevahele. Ei saa isegi öelda, et otse kehvad olime, aga teised olid igatahes paremad. Ja kahte skeemi päevas me ka välja ei vea. Esimene start oli hommikul, teine õhtul. Õhtuses olid hobukse jalad nii pehmed, et samme enam seljast eriti ei eristanud. Ühtlane siirupine voogamine. Kui võtsin ratsmed, siis hobune ainult ägises pingutusest. Sammus juba!
Selline tunne, et kõik ajab naerma, aga seest nutan nagu väike tüdruk. Ma tundsin, kuidas hobune pingutas, aga sellest jääb ikka väheks. Sest minu unistustes tulevad meil asjad paremini välja. Selline vastuolu lootuste ja tegelikkuse vahel väsitab hullu moodi.
Vahepeal räägiti midagi huvitavat ka. Kui ma muidu olen soomlasi pidanud ekstra-üli-jubekole-petuallergiliseks rahvaks, siis üks neist olevat hinnetelehtedele komaviisi taha joonistanud ja hiljem kurtma läinud, et punktid olevat valesti kokku liidetud. Seekord kohtunik mäletas, mis seal päriselt olnud oli ja nüüd kirjutatakse Soomes ka täisnumbrid tervenisti välja, ehk siis mitte lihtsalt 7, vaid 7.0. Jälle näide sellest, kuidas miski korrektsemaks muutub, aga põhjused on jamavõitu.
Ütled talle ja ta läheb, küsimusi esitamata. Vihmast lamandatud rohtu kartis! Ka mul oleks põhjust oma sööki karta. Täna lõin hambad täiesti rohelisse juustusaia, enne kui taipasin vaadata. Maitse polnud veel kohale jõudnud, aga pilt oli kole.
Aga see on... lendav UFOkaru, kurikas käes. Tanel teab täpsemalt ;)
No comments:
Post a Comment