Mitte jalka, nagu võiks arvata, vaid vasakusse silma lendas trenni jooksul 3 ja paremasse 2 putukat. Niisiis see silmakujulise putukapüünise idee tundub endiselt kulda väärt olevat. Võibolla ei tohiks ratsanikul kõrvatroppe olla nii nagu autojuhilgi, aga KÜRimuusika otsingute huvides proovisin täna ära. See on täiesti teine maailm. Loeb ainult muusika ja selle rütmis püsimine. Keegi ei ähi, kolise, karju ega mürtsata. Tere ka ei ütle. Sekka tuli teisi laule ka, ei hakanud shufflest maha tirima neid, ja seepärast karjuti vahepeal kõrva: "mine tee tööd, käi jala, mine nii, nagu sind poleks olnudki..." Kontratasime hoolega, see teeb galopi mõnusaks. Metsik on ära tabanud, et tahan talt jalavahetusi ja ta pakubki neid muudkui. Kahju ainult, et need tal üldse välja ei tule. See võte, et teha sammu või traavi kaudu ja siis vahet aina lühendada, tema puhul ei toimi. Nüüd ta susserdabki midagi kähku kokku ja hopsti teine jalg ees -- aga see ei käi ühe õhufaasi ajal, vaid mingi kiirsebimisega maadmööda. Ta kohe lihtsalt ei kerki maast lahti. Nahk sihuke olnud juba algusest saati, justkui kraabib ennast maad pidi edasi. Niimoodi meenutab ta mulle üht kooliõde: jooksis pealtnäha, nagu oleks munadega kandik käes, mida loksutada ei tohi, pikad kiired sammud ja justkui alati vähemalt ühe jalaga maas. Oli meie klassi kõige kiirem 100-s meetris! Oh ja see viimane osa võrdlust ei kannata, võidusõidus paneksid teised meist sammuski mööda. Ainult ehk hüpates läheb ulakaks ja saab oma otsad kergemaks, ja see on tore. Ehk saab järgmine nädal paar korda proovida, eriti kallis latitõstja on kohale tellitud, khm. Tuleb, jah, J. Veider, kuidas kuu ajaga nii palju alati ära taastub, et jälle tahaks talle näidata, kui ägedad me nüüd veel oleme. Järsku on see mingit sorti masohhism.
