Tuleb välja, et pühapäeval on võimalik muudki teha, kui õndsas rahus poole päevani end sodiks magada. Näiteks minna varahommikul talli ja leida eest üks imearmas saepurupehme hobune. Puhas, pehme ja sile... ainult mõned valged purud küljes. Soojaks saab jalutada vihmases rinnuni rohus, kust aegajalt volksab välja mõni paks hiigeljänes. Täiesti mõttetu on hobusel keelata rohu järele krabada, sest see kõditab tal kaelagi, suust rääkimata. Pealegi, mõtlen ma alati, et pahmajal härjal suud kinni ei seota. Ega see ütelus nii üks-ühele üle kantav ole, aga väga mööda ju ka ei lähe.
Oleme pärast J viimast külastust ratsmesillaga sõitnud, mis on suu ühtlasemalt vahutama pannud ja käed rohkem kõrvuti hoidnud, aga jube rohmakas tunne on. Ja väike näpp on paiste ja valusaks läinud, aga võibolla millestki muust. Selle elab veel üle, aga muusikaga hakkab juba liiga kiire olema, mitte kohe ei leia seda õiget. Klapid kah kõrvas ei püsi ja kui välja kukuvad, hakkavad üksteise vastu peksma nii mis koliseb. Siis pole muid edasiajavaid vahendeid tarviski.
No comments:
Post a Comment