Läksingi ja nägin, et mets on. Hobuseid mitte. Hakkasin radu mööda luusima, reetlikke junnikuhjatisi oli vanemaid ja värskemaid -- tähendab, nad on tõesti kusagil siin! Või seal...
Peagi hiilis mulle ligi tervitusmeeskond. Suur raudjas torikas ta keegi väiksem tumekõrb. Inspekteerisid taskuid ja kui neist midagi välja ei pudenenud, lubasid mul edasi minna. Kõmpisin edasi ja tagasi mööda radu, aga metsikut polnud kusagil. Oleks võinud mõne koera appi kutsuda, mõtlesin. Platsi kõrval oli just hundikoerte trenn pooleli. Ninad on ju neil kõigil küljes, isegi kui näitusetraavi õpivad. Koer peab "vedama" ja nurki lõigata ei tohi. Tjahh... hobuseid nad ka vaadata ei tohi. Pea püsti ja uhkelt edasi. 
Õnneks polnud kõrvalist abi tarviski. Põõsas krabistajatest vasakpoolne oli just see, keda vaja -- mu väike armas metsik. Jah, sel pildil on tõesti kaks hobust. Maskeerumist tuleb mehikesel veel harjutada, aga peaaegu mahub ju puu taha ära küll? Kõik metshobused on paljapäi, nii pole ohtu, et keegi ennast kuidagi puusse seob. Ilus, lihtsalt ilus on see pilt metsa ja hobustega. Tulevad ja lähevad maa tümisedes ilmatuma rahuga. Mingit rüselemist ega kaklemist pole. Seda teevad nad ilmselt salaja. Metsiku seljast on suur amps ära võetud, eile nägi see auk välja nagu toores peekon. Verine selline. Õnneks paranevad niisugused pindmised haavad kiiresti ja
Õnneks polnud kõrvalist abi tarviski. Põõsas krabistajatest vasakpoolne oli just see, keda vaja -- mu väike armas metsik. Jah, sel pildil on tõesti kaks hobust. Maskeerumist tuleb mehikesel veel harjutada, aga peaaegu mahub ju puu taha ära küll? Kõik metshobused on paljapäi, nii pole ohtu, et keegi ennast kuidagi puusse seob. Ilus, lihtsalt ilus on see pilt metsa ja hobustega. Tulevad ja lähevad maa tümisedes ilmatuma rahuga. Mingit rüselemist ega kaklemist pole. Seda teevad nad ilmselt salaja. Metsiku seljast on suur amps ära võetud, eile nägi see auk välja nagu toores peekon. Verine selline. Õnneks paranevad niisugused pindmised haavad kiiresti ja 
pealegi pole mul kunagi plaanis olnud kellegi nahka turule viia, ei pea iluvigade pärast muretsema. Karjaelu miinused ja plussid. Kui metsik oli koplis üksi, siis tiirutas muudkui ringi ja hõikus teisi taga. Kui mind nägi, tormas kohe juurde -- võta mind! Järelikult polnud rahul. Suures karjas aga hoiab uue sõbraga omaette ja mõnuga peadpidi maas kinni. Kaasa tuleb ainult kutsumise peale. Järelikult -- eluga rahul.
Eile käisime maastikul. Mina ja isa, metsik ja Adelheid. Adelheid on eestlane, suur nagu maakera, aga õrn ja hoolitsev nagu üks korralik mamma kunagi. Õpetas mu isale kergendamist. Hakkama said.
Minu puhkusetallis on üldse imelised hobused. Kõik kolm, keda lähemalt katsuda olen saanud, võiksid olla laste kõige lemmikumad. Ilusad, rahulikud, tundlikud. Eestlased. Fänn olen. Metsaradade fänn olen ka. Vähe sellest, et saab kiiresti kaugele, aga ka pähkleid korjata on hobuse otsast eriti mugav. Õige pähkliaeg on küll umbes kuu aja pärast, aga meie oleme siis juba mujal.
Puhkus... see saab kohe läbi. Ei tahagi päris ellu tagasi minna enam. Kõik see töö ja kool ja lasteaed ja arvuti ja telekas ja remontimata kodu. Järgmine, mida oodata, on Animated Dreams. Sinna on väga palju aega.
No comments:
Post a Comment