Monday, October 29, 2012

Superponi

5 päeva enne võistlusi jõudsin järjekordselt arusaamisele, et ma kohe üldse ei oska ratsutada ja loobusin minekumõtetest. Ei ole lihtsalt mõtet minna sinna loll olema (isegi mitte et lolli mängima, nagu tavaliselt öeldakse). Paar tundi enne regamistähtaja kukkumist juhtus midagi eriti tüütut: Laura rääkis mu ära. Ma ei tea, kuidas, aga ta tegi seda. Paningi ennast sinna kahevõistlusse laste sekka kirja.

Päev enne nädalavahetust moondus sügis talveks. Lumi tuli tuisuga maha, uudised olid autoõnnetusi täis (lõunaks üle saja) ja elektriliinid läksid pooleks. Öösel kell 5 sai auto naeltega rehvid alla. Kraadiklaas näitas miinus üheksat. Kindad jäätusid kogu aeg auto külge kinni. Jõudsin talli plaanitust veidi hiljem, hobu oli just mõned minutid tagasi koplisse läinud. Läbi mudamülgaste muidugi, teisiti ei saagi. Patse tegin vähe, näpud olid peenemaks tööks liiga kanged ja aega napilt. Treilerisse jalutas nagu kutsu mu järel, aga pärast maha... oijah. Kardab, kui kõrvad millegi vastu lähevad, tõmbab ennetavalt pea kuklasse, ja nii need kõrvad loperdavad garanteeritult vastu treikulae äärt. Hiljem harjutasime sentimeeter-haaval tulekut, sai parem.

Ihastes mahtus soojendama ainult 4 korraga, aga kuna skeem oli ülilühike, tähendas see kõige rohkem 15-20 minutit. Väljas oli lihtsalt jää, seal ei saanud midagi teha. Skeemi pärast väga ei muretsenud, seal polnud tõepoolest muud midagi, kui paar tiiru üht- ja paar tiiru teistpidi. Kujutasin ette, et vähesed suudavad seal alla 60% saada. Silly me. Ma ei saa aru, kuidas ABC skeemides saavad olla nii halvad tulemused nagu nad seda seal olid. 14 harjutust, paljud üleminekud tuli teha kahe tähe vahel, peatus läbi sammu... miks on õigete teede järgimise hinne seal nii madal? Ei julge või ei taha? Võibolla oleme kaasaegsete hiigel-liikumistega superhobuste nägemisest nii pahviks löödud, et iga tavalisem tegelane ei avalda enam üldse muljet? Aga mis siis, kui see täiesti tavaline tegelane on ka elastne, liigub ühtlaselt õiges taktis ja hea rütmiga, teeb korralikult oma harjutused ära, aga lihtsalt ei vehi seejuures jalgadega kõrvade taha? Kas see esitus on siis millegi poolest põhimõtteliselt halvem? ABC. Töötraav. Keskmine samm. Töögalopp. Millist lendamist seal oodatakse? Kui hinnatakse noorte hobuste potentsiaali koolisõidus -- selleks otstarbeks on leiutatud lausa kollegiaalne hindamine -- siis on arusaadav, et lendureid soositakse. Need lendurid sihivad tõenäoliselt GP-d. Praegu on mood selline, et hinnatakse efekti rohkem kui ratsastuse taset. Kui lennuk jalgadega hästi lehvitab, siis saab ta andeks selle, et pööretel pulksirge on ega paindu kehast üldse. Paralleelselt liikuvaid jalgu kiidetakse enamasti vaid raamatus, päris elus tunduvad esimesed jalad olevat koefitsiendiga 5. Koonduse asemel kõlbab hästi ka lihtsalt pea ja kaela üles tirimine, nõgus selg on ju sadula all peidus. Khm.  

Teise päeva väikese parkuurikese pärast ei saanud öösel korralikult magadagi. Muretsesin ja vaatasin uneparkuuri. Hobune hüppab need pisikesed vabalt ka kohapealt, aga mis siis, kui mööda tõmbab? Igatahes ta ei tõmmanud kusagile, ühe sinise staketiga tõkke kargasime kohapealt, aga teised kõik hooga. Juhhuu! Saigi nulliga tehtud ja kokku teine koht. Tagantjärele suur aitäh Laurale (ma oleks muidu niisama maganud selle nädalavahetuse) ja H-le, kelle abita oleks sajal korral asjad pooleli võinud jääda.

Võistlusisu on veel rohkem nullis kui enne. Miks me seda kõike teeme? Kõik viimased korrad olen võistlustel saanud veenduda, et Metsik on üks hiiglama vahva hobune, kes pingelises olukorras alt ei vea ja kellega koos on mõnus seigelda, aga kahjuks on sellest ikkagi alati väga liiga vähe. Me lihtsalt ei sobi sinna kusagile teiste hulka. Või siis... mina ei sobi ja tirin hobust kaasa samasse seisu. 

Naabritel olid äkki šetikad karjamaale siginenud. Kõik viis sobrasid lume vahelt kõrrekesi otsida.

Friday, October 19, 2012

Teine käik

Kui äkki ühel sügispäeval on ilm nii soe nagu suvel, tervelt 15 kraadi Celsiuse skaala järgi, siis lihtsalt ei saa minna maneeži hallitama. Kuna muda polnud kahe päikesepäevaga siiski taandunud, triikisime soojenduseks kuivemaid kopliääri, ikka edasi ja tagasi, S-T-G (ennevanasti märgiti algajate ja muidumeeste nime taha trennipäevikusse S-T-G, aga edasijõudnumatele rats. või hüpp., kõige hullemal juhul 3h jalut.). Iga edasitagasiga oli päev mitme tooni jagu tumedamaks läinud, kuni ühel hetkel eristus kotipimedast ainult väliplats. Tiirud sealgi üht- ja teistpidi, kuni paistma hakkas ainult öö. Mul tuli kohe lapsepõlv meelde! Metsiku lapsepõlv seekord. Kui ta elas maneeživabas tallis. Siis olidki õhtud pimedad või veel pimedamad sõltuvalt sellest, kas taevas oli näha terve kuu või vähem. Vahel polnud vahet, kas hoida silmad kinni või lahti. Tegin sadulavööd ja kapslirihma lahti, jalutasime viimase ringi kopliääre edasitagasit, ühel pea maas ja teisel silmad kinni, sest vahet nagunii polnud.

Leib on tegija. Õun ei saanud enam küljepainutustega hakkama, aga leib keeras hobukse rõngasse mis mühises. Tegelikult...ragises. Kuidas ma talle ütlen, et tehku rahulikult, küll see leib ära jaksab oodata.

Kui tihti selle diisliautoga õige "lõõre lahti" peaks sõitma? Kui muidu liiklen üsna madalatel pööretel, siis vahel tuleb turbotada ka -- ja mitte ainult enne ülevaatust. Kiiremat teeks aga enamvähem sooja autoga, just nagu teel tallist koju. Aga pime on. Konnad on mutta ära läinud, aga karvasemad loomad on päeva lõpus jube aktiivsed. Nagu teine vahetus tuleks peale. Päeval võidavad inimesed ja nende soosikud, aga öösel tulevad teised lagedale. Eriti paks kährik kappas üle tee. No mis ma seal turbotan niimoodi.

Ja joonejälgijad on tegelikult näpujälgijad. Eriti kui näpu küljes on sihvka. Uskumatu, aga mu rotid ei osanud algul sihvkadega midagi peale hakata. Vaatasid korra ja loopisid maha. Pidin neile mõned lahti murdma, enne kui nad asjale pihta said. Moodne värk, vajavad koolitust.

Saturday, October 13, 2012

Ajujahihooaeg

54. on kindel ei, teatas möödakiirustava NN tiimi üks liige. Seal on ajujaht pooleli, üks mees seisab püssiga tee peal ees, põder ja metssiga samas kõrval siruli! Kellega ta rääkis, ei tea, aga meil nii kaugele asja polnud niikuinii. Võtsime seekord kergelt ega jooksnud kokku veeranditki ajast. Ilm oli ka vaatamata jaama korduvatele ähvardustele ilus, mõned üksikud uduvihmahood ei jõudnud õieti kohalegi. Maastik pidavat olema valdavalt hästi joostav männimets. Kohapeal uurides nägi ta välja seesugune:

  Sinna ühte roopasse oleks vabalt terve väiksem sõiduauto mahtunud. Ühes mudapunktis tulid hobused robinal meelde. Mõistsin omaenda jalgade abil, mis tunne neil mutta raudu kaotades on. Kuidas on, kui üks jalg libiseb alt ära ja teine ei tule mingi trikiga maa küljest lahti. Saabas siia või õpid spagaadi selgeks! Miks need inimesed niimoodi sadade kaupa metsavahele trügivad, ei saagi aru. Kui palju lihtsam oleks diivanil arvuti taga nokitseda, võileivahunnik abiks kõrval. Ahsoo, see on siis, kui ON see diivan olemas muidugi. Mul pole... Aga ma lähen ilmselt veel, kui just mõni maailmalõpp peale ei tule või muud huvid. TIHS on alati samal ajal ja midagi veel, mille ma juba ära unustanud olen. Niipalju siis rogainist.

Täna, kui möödusin naaberlammastest, oli osa neist treilerisse aetud ja nad alustasid just sõitu. See, kui oled mihklipäeva elusalt üle elanud, khm, ei taga veel midagi...

Üle tee rippus paljas põder. Pead ka ei olnud ega soolikaid. Küll oli aga palju autosid hoovis ja enesetapjakoer lippas jälle ringi. See armastab eikusagilt ratta kallale karata ja siis nähtamatuks muutuda. Kunagi pole päris kindel, et kas ta ikka ellu jäi. Seni on jäänud. Või elab seal terve kari ühesuguseid väikseid nähvitsaid, kes end ükshaaval esitamas käivad.

Terve päev ei olnud vihma sadanud ja mul tekkis kohe lootus, et saab põllule minna. Aga tutkit. Vähe sellest, et poolel teel ikkagi taevas vedelaks muutus, selgus, et põld oli üles küntud ja ära silutud. No-go. Sisehooaeg tuleb mürinal peale. Kahju. Kahe nädala pärast on kahevõistlus. Tahaks seal parkuuri proovida, seda kõige väiksemat.