Kui äkki ühel sügispäeval on ilm nii soe nagu suvel, tervelt 15 kraadi Celsiuse skaala järgi, siis lihtsalt ei saa minna maneeži hallitama. Kuna muda polnud kahe päikesepäevaga siiski taandunud, triikisime soojenduseks kuivemaid kopliääri, ikka edasi ja tagasi, S-T-G (ennevanasti märgiti algajate ja muidumeeste nime taha trennipäevikusse S-T-G, aga edasijõudnumatele rats. või hüpp., kõige hullemal juhul 3h jalut.). Iga edasitagasiga oli päev mitme tooni jagu tumedamaks läinud, kuni ühel hetkel eristus kotipimedast ainult väliplats. Tiirud sealgi üht- ja teistpidi, kuni paistma hakkas ainult öö. Mul tuli kohe lapsepõlv meelde! Metsiku lapsepõlv seekord. Kui ta elas maneeživabas tallis. Siis olidki õhtud pimedad või veel pimedamad sõltuvalt sellest, kas taevas oli näha terve kuu või vähem. Vahel polnud vahet, kas hoida silmad kinni või lahti. Tegin sadulavööd ja kapslirihma lahti, jalutasime viimase ringi kopliääre edasitagasit, ühel pea maas ja teisel silmad kinni, sest vahet nagunii polnud.
Leib on tegija. Õun ei saanud enam küljepainutustega hakkama, aga leib keeras hobukse rõngasse mis mühises. Tegelikult...ragises. Kuidas ma talle ütlen, et tehku rahulikult, küll see leib ära jaksab oodata.
Kui tihti selle diisliautoga õige "lõõre lahti" peaks sõitma? Kui muidu liiklen üsna madalatel pööretel, siis vahel tuleb turbotada ka -- ja mitte ainult enne ülevaatust. Kiiremat teeks aga enamvähem sooja autoga, just nagu teel tallist koju. Aga pime on. Konnad on mutta ära läinud, aga karvasemad loomad on päeva lõpus jube aktiivsed. Nagu teine vahetus tuleks peale. Päeval võidavad inimesed ja nende soosikud, aga öösel tulevad teised lagedale. Eriti paks kährik kappas üle tee. No mis ma seal turbotan niimoodi.
Ja joonejälgijad on tegelikult näpujälgijad. Eriti kui näpu küljes on sihvka. Uskumatu, aga mu rotid ei osanud algul sihvkadega midagi peale hakata. Vaatasid korra ja loopisid maha. Pidin neile mõned lahti murdma, enne kui nad asjale pihta said. Moodne värk, vajavad koolitust.
No comments:
Post a Comment