Superponi

5 päeva enne võistlusi jõudsin järjekordselt arusaamisele, et ma kohe üldse ei oska ratsutada ja loobusin minekumõtetest. Ei ole lihtsalt mõtet minna sinna loll olema (isegi mitte et lolli mängima, nagu tavaliselt öeldakse). Paar tundi enne regamistähtaja kukkumist juhtus midagi eriti tüütut: Laura rääkis mu ära. Ma ei tea, kuidas, aga ta tegi seda. Paningi ennast sinna kahevõistlusse laste sekka kirja.

Päev enne nädalavahetust moondus sügis talveks. Lumi tuli tuisuga maha, uudised olid autoõnnetusi täis (lõunaks üle saja) ja elektriliinid läksid pooleks. Öösel kell 5 sai auto naeltega rehvid alla. Kraadiklaas näitas miinus üheksat. Kindad jäätusid kogu aeg auto külge kinni. Jõudsin talli plaanitust veidi hiljem, hobu oli just mõned minutid tagasi koplisse läinud. Läbi mudamülgaste muidugi, teisiti ei saagi. Patse tegin vähe, näpud olid peenemaks tööks liiga kanged ja aega napilt. Treilerisse jalutas nagu kutsu mu järel, aga pärast maha... oijah. Kardab, kui kõrvad millegi vastu lähevad, tõmbab ennetavalt pea kuklasse, ja nii need kõrvad loperdavad garanteeritult vastu treikulae äärt. Hiljem harjutasime sentimeeter-haaval tulekut, sai parem.

Ihastes mahtus soojendama ainult 4 korraga, aga kuna skeem oli ülilühike, tähendas see kõige rohkem 15-20 minutit. Väljas oli lihtsalt jää, seal ei saanud midagi teha. Skeemi pärast väga ei muretsenud, seal polnud tõepoolest muud midagi, kui paar tiiru üht- ja paar tiiru teistpidi. Kujutasin ette, et vähesed suudavad seal alla 60% saada. Silly me. Ma ei saa aru, kuidas ABC skeemides saavad olla nii halvad tulemused nagu nad seda seal olid. 14 harjutust, paljud üleminekud tuli teha kahe tähe vahel, peatus läbi sammu... miks on õigete teede järgimise hinne seal nii madal? Ei julge või ei taha? Võibolla oleme kaasaegsete hiigel-liikumistega superhobuste nägemisest nii pahviks löödud, et iga tavalisem tegelane ei avalda enam üldse muljet? Aga mis siis, kui see täiesti tavaline tegelane on ka elastne, liigub ühtlaselt õiges taktis ja hea rütmiga, teeb korralikult oma harjutused ära, aga lihtsalt ei vehi seejuures jalgadega kõrvade taha? Kas see esitus on siis millegi poolest põhimõtteliselt halvem? ABC. Töötraav. Keskmine samm. Töögalopp. Millist lendamist seal oodatakse? Kui hinnatakse noorte hobuste potentsiaali koolisõidus -- selleks otstarbeks on leiutatud lausa kollegiaalne hindamine -- siis on arusaadav, et lendureid soositakse. Need lendurid sihivad tõenäoliselt GP-d. Praegu on mood selline, et hinnatakse efekti rohkem kui ratsastuse taset. Kui lennuk jalgadega hästi lehvitab, siis saab ta andeks selle, et pööretel pulksirge on ega paindu kehast üldse. Paralleelselt liikuvaid jalgu kiidetakse enamasti vaid raamatus, päris elus tunduvad esimesed jalad olevat koefitsiendiga 5. Koonduse asemel kõlbab hästi ka lihtsalt pea ja kaela üles tirimine, nõgus selg on ju sadula all peidus. Khm.  

Teise päeva väikese parkuurikese pärast ei saanud öösel korralikult magadagi. Muretsesin ja vaatasin uneparkuuri. Hobune hüppab need pisikesed vabalt ka kohapealt, aga mis siis, kui mööda tõmbab? Igatahes ta ei tõmmanud kusagile, ühe sinise staketiga tõkke kargasime kohapealt, aga teised kõik hooga. Juhhuu! Saigi nulliga tehtud ja kokku teine koht. Tagantjärele suur aitäh Laurale (ma oleks muidu niisama maganud selle nädalavahetuse) ja H-le, kelle abita oleks sajal korral asjad pooleli võinud jääda.

Võistlusisu on veel rohkem nullis kui enne. Miks me seda kõike teeme? Kõik viimased korrad olen võistlustel saanud veenduda, et Metsik on üks hiiglama vahva hobune, kes pingelises olukorras alt ei vea ja kellega koos on mõnus seigelda, aga kahjuks on sellest ikkagi alati väga liiga vähe. Me lihtsalt ei sobi sinna kusagile teiste hulka. Või siis... mina ei sobi ja tirin hobust kaasa samasse seisu. 

Naabritel olid äkki šetikad karjamaale siginenud. Kõik viis sobrasid lume vahelt kõrrekesi otsida.