Saturday, December 29, 2012

Survival mode on

Jõulud on üks hull aeg, mis tuleb kuidagi üle elada. Poodi ei mahu, kingipaanika, pipakate ehitamine, vabadusest ja kommidest hullunud lapsed, Tallinna-tripp, sülti-kapsast-liha-kartulit täis olemine, piinlikud luuletuse lugemise hetked... noh, nimekiri on liiga pikk. Scrabbletasime vajamaga kolmeni öösel. Selleks ajaks ei tundunud enam ükski sõna olemas olevat ja punktide lugemine (ma kirjutasin praegu pinktide lugetamine! oi pekki ma olen sassi kamminud) liiga keeruline matemaatika ja mälumängu segu. Igatahes, šarž on tore sõna -- boonusruutudetagi üle kahekümne punkti. Hiljem tegime ringi, kus kõik käänded-pöörded olid ka lubatud. Sai täitsa vahva. Järgmise hommiku üritustest vingerdasin kõrvale kõigist guilt-game'idest hoolimata... mul on väga osav tädi, aga seekord läks teisiti. Muuhulgas selgus, et numbri poolest kahe aasta võrra noorem (4 vs 6) on pikem. Natuke. 

Söögipildid ka. Minetea, äkki saan lõpuks pihta, et miks... Lamba jalad on vahvlitorud, kõhus trühvel, samasugune nagu lilleõie keskel.

 Need seal tagumiste jalgade juures on... noh... ikka juhtub. Sadulaid oli mõnus teha, nad tekkisid lausa ise. Ja viimaseks... see valge taburetitaoline kandiline asi on päriselt köögilaud. Mõni teine kord ma oleksin nii kade iseenda peale, aga praegu -- nii uskumatu on seda välja öelda -- ma sööksin pigem vorstivõileiva kui paksult nutellase krõmpsuva röstsaia. Pipakate peal oli muidugi päris 72% šoks, see pehmem oleks kõik ära mäkerdanud. 







Esimene ülesanne pühadest tagasi tulles: mahajäetuid üle vaatama. Ühel suuremal oli jalad kõik korras, kõripiirkond ja nina nägid talutavad välja. Saba kallal olid sõbrad hambaid teritanud. Väga paks välja ei näinud pärast kolmepäevast puhkust... köhib nii hullusti...? Külaskäigu jooksul siiski ei köhinud, aga parem ei tee sellest mingeid järeldusi (üldse on elus kergem, kui midagi kelleltki ei eelda). Huh.

Koju jõudes tormasime esimese asjana rotipuuri juurde. See oli täiesti vaikne. Ei mingit elumärki. Ega ka rotte. Hiireke ja Tipikas olid põgenenud. Aga kuhu? Kanakondid voodi all ja saabaste vahel, monopoly kübarast pool serva maha näksitud, tundmatu tume plastmass tükkidena köögipõrandal... Kapis krabises -- Hiireke! Kahju oli teist trellide taha panna pärast sellist pidu vabaduses. Janu oli tal suur, kargas jootja kallale. Arvatavasti polnud nad puuris varusid täiendamas käinud, olid toitunud uuest ja huvitavast, mille hulka joogipoolist ilmselt ei sattunud. Nüüd siis Tipikas. See metslane ise juba juurde ei tule. Käisin jootjaga meelitamas, siis sain korraks ta nina näha, ei rohkem. Öösel sattusin talle peale, oli külmkapi alla läinud. Ahhaa -- nüüd ma saan su ju kätte! Harjavarre ja kapiliigutamise toel sain ta tõepoolest korraks pihku -- korraks! Pisike lihaseline keha põrkas vedruna lae poole, sain veel maandujale käed ümber, aga sealt kargas ta seina poole lihtsalt minema ja hetkega kraanikausikapi torustikku. Uskumatult osav kuju. Siis ei olnud päeva jagu krabinatki enam. Kaalusin, kas panna kadumise kuulutus. Jõulude ajal kaob alati nii palju loomi. Keegi olevat ükskord kilpkonna leidnud. Kuidas see veel vehkat tegi, ei kujutagi ette. Prügikotiga?

Järgmisel õhtul jäi Tipikas mulle õunavargusega vahele. Ja põgenes valele poole. Sain sabast kinni, ta piiksus pahaselt. Tegi lahtiväänet ka, keerutas ennast pööraselt kehaga, aga ei aidanud see trikk teda. Mitu korda olen imestanud, et kui ta nii metsik on, siis miks ta mind ei hammusta. Surusin Tipika endale sülle, rahustasin maha ja saatsin Hiirekese juurde. See võttis ta vastu, vaatas üle ja silis käppadega pead. 

---

Kaks päeva edasi, aga Tipikas on ikka metsik. Püsib pringlitorus peidus. Kui teda tihemini näeks, oleks tast täitsa kahju. Õhtusel jooksuringil vaatame...

Koledaid uudiseid hobuilmast, noor neiu sidus ennast hobuse külge ja lohises surnuks. 18... keegi pole kaitstud mitte millegi eest. Sidumismängud ei lähe mitte.

Ratsutamine tundub ka nii mõttetu, midagi ei toimu. Puhkusest ei tule ju ometi mingi ühe-kahe päevaga välja. Hüpata veel ei julge, äkki läheb pooleks. Kaks auku paksem hobune vist ei lenda ka kuigi hästi.

Loen Rõngasplaneeti, Joomahullu käsiraamatut polnud.

Thursday, December 20, 2012

Soe pesu

Soe pikk pesu, suusapüksid, lambanahast vest, kaks fliispleedi ja ülejäänud riided tubaseks standardvarustuseks... talv hakkab tulema.

Hobune teeb tibusamme, liiv haagib vähemas koguses, aga see-eest eriti tihedalt kapjade külge, suuvaht jäätub hetkega sinna, kuhu ta maandub, köhatused jäävad õhku rippuma. Ise pühin silmist ja ninast pisaraid, näpud ei liigu. See on siis nüüd ratsutamine.

Istuks kõik need külmad päevad parem teki all peidus. Maailmalõpust ka ei laseks end häirida. Igasuguseid huvitavaid teooriaid on välja käidud. Tulevad tulnukad või minnakse üle järgmisesse dimensiooni, kusagilt ilmub salapärane meteoriit (teleskoopide läbimüük olevat kasvanud pilvedesse), mõni arvab, et gravitatsioon kaob mõneks ajaks ära. Kui see viimane peaks juhtuma, siis paneks kõik kinnitamata kraam lipet, õhk sealhulgas. Mitu probleemi kaoks kiirelt ära, elu kaasa arvatud.

Oi seda uskujate pohmakat järgmisel päeval... ja pettumust, et midagi polnudki.

J pühapine trenn nihkus poolde öösse, saime tallist minema 22 paiku. Paljusilmne metsatraktor oli ikka veel oma halastamatu töö kallal. Nagu hiigelämblik saagijahil. Ei ole ilus, kui aastakümnete töö tiritakse mõne ööpäevaga maha. Eelmine metsaauk teeb nüüd iga tormiga tee väga oksaseks. Kus pole metsa, seal on kõva tuul, risu ja lumehunnikud. Imelik mäng on praegu pooleli, uskumatu ja arusaamatu.

Ennevanasti olid trennid täiesti teistsugused. Võibolla oli ka asi selles, et lastega räägitaksegi teisiti. Vahel peeti enne võistlusi kihutuskõnet. Avalause tribüünilt kõlas nii: "Te olete muda." Seejärel olime pehmekesed ja järjekindlusetud, ühtlasi pidanuks me hobuste asemel puudlitega tegelema hakkama. Osalt pidin nõustuma ka, eriti auahnuse puudumise ja pehme olemise osas, ja ma naeratasin äratundmises omaette. "AH SA VEEL IRVITAD KA?!" Ühtlasi saime sõimata, kui hobused ei olnud piisavalt lihases või olid kõhnad või liiga paksud, kuigi sõitsime enamasti treeneri valvsa pilgu all ja söödaratsiooni sekkuda ei saanud (hein-kaer-sool, vahel ka kliid).

Tegelikult ei saanud me nii vedelad olla, sest me jäime. Või noh... peaaegu. Kui kellelegi öeldi "Sa istud nagu koolisõitja", siis oli see solvang. Silmas peeti seda istumist, kus pea ette sirutatud kaela otsas kehast eraldi liigub. Tänapäeval sellist asja enam eriti ei näegi. Ja põlved ei pea enam sadulat kõigest jõust suruma. Ja treener ei ütle enam poistele: "sa lehvid nagu m*** tuules" või siis "te rappute seal nagu s**akotid". Ropendamine ja vandumine peaks olema õpetamise juures üleliigsed, aga vaat kui hästi need meelde jäid! Kahju, et õpetuse sisuga sama ei juhtunud. Eks muidugi põhiasjad kehtivad ikka edasi, näiteks et kustpoolt hobusele ligineda või et käed ratsmetega peaksid olema kumbki omal pool kaela, sirge hobuse suunurgast ratsaniku küünarnukini ja miljon teist. Paljudele pähetaotud tõdedele on nüüdseks põhjendused-seletused taha tulnud. Sel võib ka oma osa olla tundest, et vanasti oli kõik teisiti. Usk ja teadmine. Erinevad ju. Üks päris suur vahe on küll: nüüd teeb see, kes maksab, ja ta teeb, mis tahab.

Thursday, December 13, 2012

Meil on aega veel


Mis värk nende söögipiltidega õige on, et nad FB-s nii popid on? Kõik ju ometigi söövad, enamasti isegi mitu korda päevas, niisiis millegi ebatavalise ega veidraga tegemist pole. Tundub ka, et söögi valmistaja võib olla kestahes, erinevad ajad, erinevad kohad... Hmmnjaa... proovin õige ka?  

Vot just sellise panin hommikul nahka. Oli seal leiba ja  võid, vorsti kah natuke peale. Nii?  ...ei? Oijah, unustasin tuhksuhkrut peale riputada ja malbe näoga kokatädi ei mahtunud ka pildile. Ega sel kokatädil niisama naerunägu ette tulegi, eriti veel jõuluajal. See on selline ilusate lugude aeg, teate küll. Oli üks laps. Ükskord enne magamaminekut tuli sel lapsel õige nukker nägu ette ja ta pidi vargsi silmanurgast pisaragi pühkima. Uuriti, mis viga. Selgus, et koolis loetakse iga päev ette, mis kellelgi sussi sees oli olnud -- kellel komme, kellel mänge, mõnel raha. Ainult sellel lapsel oli suss täiesti tühjaks jäänud. Ühe korra oli laps juba tühjade pihkudega jäänud ja sellega leppinud. Igaühel juhtub, ju oli päeval mõne pahanduse teinud! Nüüd aga oli ta eelmisel õhtul sussi korralikult paika sättinud, sussi sisse pool hoolikalt alles hoitud kommist pannud ja juurde kirjakese jätnud: "KALLIS PÄKAPIKK, VÕTA SEE KOMM JA JAGA SEDA OMA SÕPRADEGA." Hommikul oli kommipoolik puutumata ja kiri sealsamas, juurde polnud ka midagi tulnud. Rääkimata sellest, et midagi ei tooda heaks lapseks olemise eest, isegi pakutud kommi ei võeta vastu. Vaat selline ilus jõululugu. ((olgu-olgu, seepeale taipas päkats tähelepanelikum olla))

Ja meil on ikkagi aega veel. Kuni äkki enam pole.